Sulnis hellitus. William Boyd

ema vastu tooli seljatuge ja silmitses mind uudishimulikult, pannes samal ajal sigareti pitsi sisse. Pakkusin talle tuld.

      „Miks sa tahad oma galeriid avada?” küsis ta skeptiliselt. „Kui su fotod on head, siis kindlasti võtab mõni päris galerii neid näidata.”

      „Minu fotod on natuke … šokeerivad,” ütlesin ma ja valasin laual seisvast Chianti pudelist endale veini klaasi.

      „Mina neid igatahes vaatama ei tule.”

      „Mina sulle igatahes kutset ei saada.”

      Ta kummardus ettepoole ja ma nägin tema kilpkonnaluust raamidega prilliklaasidel oma näo kahekordset peegeldust.

      „Mis mängu sa mängid, Amory?”

      „See ei ole „mäng”, ema. Ma tahan endale lihtsalt nime teha. Elus edasi jõuda.”

      „Kui sa ütled „šokeerivad”, siis kas sa pead silmas …” Ta vakatas. „Ei, ei. Ma ei taha rohkem teada.” Ta ohkas teatraalselt ja rehmas käega, nagu peletaks eemale tüütut kärbest. „Ma ei tea, mis mu lastest on saanud. Xan ostis just mootorratta – ta muust ei mõtlegi.”

      „Millise mootorratta?”

      „Kust mina tean? Miks sa tahad alati kõigi asjade täpset nime teada, Amory? See on erakordselt pentsik.”

      Ma kehitasin õlgu ja ütlesin: „Merisigadega on siis lõpp?”

      „Ta lasi nad kõik vabaks. Maale – sadu merisigu. Kogu Sussexit tabab varsti meriseanuhtlus.” Ta vaatas mulle jälle ainiti otsa ja pahvis suitsu, nagu oleks ta tahtnud meie vahele mingit sirmi tekitada, mind udusemaks ja ähmasemaks muuta.

      „Su isa küsib kogu aeg sinu järele.”

      „Ma saatsin talle ühe foto.”

      „See tegi asja hullemaks. Minu meelest tunneb ta end ikka veel süüdi. Äkki sa lähed teda jälle vaatama? See teeb tal tõesti tuju rõõmsaks.”

      „Küll ma lähen,” vastasin nii siiralt, kui suutsin. „Kohe, kui mu näitus on läbi.”

      Rendilepingu probleemide lahendamiseks kulus tüütul kombel rohkem aega, kuid viimaks ometi sain ajutiselt – pooleks aastaks – enda valdusse ruumid aadressil 42a Brewer Street ja koha ümbersünni märkimiseks pandi üles silt: Grösze ja Greene’i galerii. Näitus kuulutati välja 1932. aasta jaanuari keskpaigaks – me arvestasime, et see on vaikne kuu, seega võime ajakirjanduses suuremat tähelepanu pälvida.

      Tegelesin umbes neljakümne Berliinis tehtud pildi ilmutamisega, jättes suuruse ühesuguseks – kümme korda kuus tolli –, et saaksin raamid ja paspartuud eraldi tellida: ma ei tahtnud anda ühelegi raamijale tööde varem nägemise eesõigust. „Berlin bei Nacht” pidi jõudma galeriisse nähtamatult ja etteteatamata nagu maamiini plahvatus, kuulutasin ma.

      „Või niiske rakett,” parandas Greville. „Mitte midagi ei ole kindel, kullake. Iial ei tea, kas meid pannakse tähele – isegi jaanuaris on London näitusi täis.”

      „Sa võid ju kutsuda oma sõbrad kõrgseltskonnast,” ütlesin ma. „Mõtle kõigile ajakirjadele, mille jaoks sa töötanud oled.”

      „Hea mõte,” ütles Greville. „Ma vaatan, mis rahvarämpsu mul õnnestub kokku ajada.”

      Kõigi piltide ilmutamiseks ja raamimiseks kulus kaks ränka töönädalat. Minu silmis oli lakkimata heledast tammepuust raamides ja suurte kallite kreemikast papist paspartuudega piltidel professionaalne, kunstipärane ilme – „muuseumi paspartuu”, öeldi mulle selle stiili kohta, kus paspartuu on oluliselt suurem kui näidatav pilt. Kui ma piltide alla pealkirju ja oma nime kirjutasin, torkas mulle mitte esimest korda pähe, et kui sa tahad, et sind tõsiselt võetaks, on korralik välimus pool võitu.

      Me olime tellinud Brewer Streetile avaneva suure akna ette lihtsad riidest rulood, et uudishimulike pilkude eest täiesti varjul olla. Ühel külmal hommikul aasta alguses riputasime Greville’iga pildid üles, paigutades need võrdsete vahedega lagedatele valgetele seintele. Olime kiskunud üles vana vahariidest põrandakatte ja katnud põrandalauad tumeda peitsiga. Tuli tunnistada, et Grösze ja Greene’i galerii nägi tähelepanuväärselt ehe välja. Seegi kuulus korraliku välimuse juurde.

      Greville kõndis fotode ees, enne kui me need jõupaberiga katsime, ning seisatas pildi juures, mis kujutas Volkerit, kes oli alasti, kui mitte arvestada kubet katvat vannilina tema käes.

      „„Kunstniku modell”,” luges ta pealkirja. „Heldeke, ta paistab õige suur sell olevat.”

***

      BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

      Ma lasin Glenlarigi hotellis toimunud peol Hugo Torrance’il end suudelda. Mul oli olnud lõbus, olin lobisenud Greeri ja Calderiga, heietanud Hugo tütre Sandraga mälestusi nendest Londoni osadest, mida me mõlemad tundsime, ja joonud pisut liiga palju viskit.

      Läksin tualetti ja tagasi tulles leidsin Hugo teise korruse mademe hämaruses end ootamas. Ta seisis ees, et ma ei saaks trepist alla minna, võttis mul ümbert kinni ja suudles mind huultele.

      „Jää ööseks, Amory,” pakkus ta ja hetkeks tekkis mul kiusatus – ent ütlesin vaikse, kuid kindla „ei”.

      „Ma proovin edasi,” ütles ta, kui ta mind mööda lasi.

      „Ma loodan küll.”

      Sõitsin ettevaatlikult koju, sest teadsin, et olen vintis, valasin endale kodus uue klaasi viskit ja kohendasin tuld, ise sügavalt mõttes. Ma mõtlesin, kas Hugo Torrance on viimane mees, keda ma oma elus suudlen. See mõte tegi mind kurvaks.

***

      Näituse „Berlin bei Nacht” avamisel otsustasin kanda midagi tagasihoidlikku, sest äkitselt ei tahtnud ma, et ma silma torkaksin või mind „fotograafi” või „kunstnikuna” tähele pandaks.

      „Väga diskreetne,” ütles Greville, kui ma kohale jõudsin. „Sa näed välja nii, nagu sa peaksid nende mantleid vastu võtma.”

      Mul oli seljas mereväesinine kreppkleit kõrge siidist hõlmikkraega ja peas müts, mille ümber oli mähitud kangas.

      „Ma ei taha endale tähelepanu tõmmata,” vastasin närviliselt. „Ma tahan ainult jälgida, taustal olla.”

      „Ju see on üks eelis, kui su nimi on Amory,” nentis Greville. „Nad kõik otsivad meest.” Ta osutas papist sildi poole, mis oli seatud akna alla molbertile ning reklaamis mu näitust ja nime. „BERLIN BEI NACHT – Amory Clay fotod.”