sosistas talle kõrva ja pöördus uuesti minu poole.
„Ma arvan, et sa peaksid pakkuma Frau Amoreux’le pudeli Sekti.”
Ma ulatasin raha.
Lahkusin Xanadust kell kaks hommikul, mõeldes, et ma ei saa iial suust odava Sekti maitset, ükskõik kui palju sigarette ma ka ei suitsetaks. Õhtu edenedes oli meeleolu väikeses klubis aegamööda muutunud. Ammuli sui vahtivad paarid läksid ära ja bordelliõhustik andis jõulisemalt tunda. Kunded ja tüdrukud – või kunded ja poisid – tulid ülakorruse tubadest alla ja molutasid baarides, jõid ja flirtisid, lobisesid ja mängisid kaarte. Riided võeti seljast ja mindi jälle üles. Nii enne kui ka pärast keskööd oli klubi rahvast täis, kuid varastel hommikutundidel õhkkond rahunes, jutuvadast ja naerulaginast paistis lihalikkus kaduvat, ning klubiõhkkond muutus peaaegu koduseks. Kõhetu ametnik tuli üles ja jõi Frau Amoreux’ga ühe õlle. Vestides mehed mängisid kaarte poolpaljaste tüdrukutega, kes olid selleks õhtuks töötamise lõpetanud. Tüdrukud lobisesid ja peksid keelt, suitsetasid ja jõid. Trudi tuli pärast vahetuse lõppu minu juurde ja ma tellisin veel Sekti.
„Kui palju sa maksad?” küsisin ma Sektist julgust saanuna.
„Niku jaoks kümme marka.” Ta saatis Frau Amoreux’le hävitava pilgu. „Aga pool annan talle.”
Ma mõistsin, et minu siiatoomisega 500 marga teenimine oli talle ootamatu ja tohutu õnn, ning otsekui mu mõtteid lugedes võttis Trudi mu käe ja tänas mind ilmselge siirusega. Ta lobises tasandatud häälel edasi, kuid nii kiiresti, et ma ei saanud õieti aru. Ta oli tänulik, nii palju ma vähemalt mõistsin, ja tundus, et kui ma kauaks jään, võib selles ruumis veel midagi aset leida. Kui ta rohkem purju jäi, hakkas ta mulle oma elust pajatama ja rääkis, kuidas klubi Xanadu on palju parem kui olla lihtne Kontroll-tüdruk Tiergartenis, mida ta oli enne – iga ilmaga õues ja kõiksugu pervertidega, kes tahtsid ebameeldivaid asju teha. Ühel hetkel kummardus ta koguni lähemale ja suudles mind põsele. Siis märkas ta ühte püsikundet ja kepsles teda tervitama. Ma pöörasin kotti. Klõps.
Järgmisel päeval ilmutasime koos Hannaga filmi, tegime pildid ja uurisime kontaktkoopia lehte. Mitte midagi ei olnud välja tulnud – kaamera oli riidest rihmade vahel paigast nihkunud, nii et pooled pildid olid udused, nagu oleks objektiivi ees näppu hoitud.
„Sa pead lihtsalt uuesti minema,” lausus Hanna. „Kahju – mõned siin oleksid tõeliselt head olnud.”
BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977
Hugo Torrance käis täna külas. Ma kuulsin, kuidas majakese ees peatus auto – erakordne sündmus, ette teatamata, sest minu ühesuunalise sissesõidutee otsas on sildid kirjadega „Ümberpööramist ei ole” ja „Autodele keelatud”, et peletada saare uudishimulikke turiste, kes arvavad, et võivad igal pool ringi kolada. Ma jooksin kiiresti akna juurde, nägin, et see on Hugo ning vaatasin, kuidas ta oma kange jala Jaguarist välja pistis, sellega trampis, et veri jälle käima hakkaks, ja eesukse poole lonkas. Ma tegin selle lahti enne, kui ta koputada jõudis.
„Vaata aga vaata,” ütlesin ma. „Milline au.”
Ta andis mulle põsemusi ja ma tundsin habemevee lõhna – Old Spice.
„Mul on homme pidu,” ütles ta. „Spontaanne. Mu tütar ja tema mees tulevad Londonist kohale.”
„Kahjuks olen ma pidude jaoks liiga vana,” ütlesin ma.
„Mitte nii vana kui mina. Kui juba mina suudan pidu pidada, siis sina võiksid austusväärselt käituda ja kohale ilmuda – kas või pooleks tunniks.”
„Tegelikult on mul päris palju tegemist –”
„Mul on sünnipäev, Amory. Suur seitse ja null.”
„Ah.”
Ta saatis mulle metsiku pilgu – kuuldav sissehingamine, vidukil silmad, kipras kulmud.
„Homme õhtul hotellis näeme,” ütles ta järsult. „Kell kaheksa. Palju juua.”
„Ma olen kohal. Ootan väga.”
„Ma lähen nüüd Greeri ja Calderi juurde. Sul oleksid seal sõbrad ümber.”
Ma vaatasin, kuidas ta tagurdas, pööras ja minema sõitis. Huvitav, et ta kutse isiklikult kohale tõi, mõtlesin ma, selle asemel, et lihtsalt helistada. Nii on raskem keelduda – nii et ilmselt tahab ta korralikku sõprade kvoorumit. Hugo Torrance on pikk, sale ja kiilakas, tema valgeid juukseid – nii palju, kui neid veel järel on – rõhutavad teravalt süsimustad kulmud. Nägus seitsmekümnene mees ja endine sõdur, kelle vasaku jala purustasid kuulipilduja kuulid 1944. aastal Monte Cassinos. Talle kuulub Glenlarigi hotell Achnalornis ja ta ühtlasi peab seda – ainsat alkoholilitsentsiga asutust Barrandale’is, nii et ta on tähtis mees ja on raske temaga mitte korrapäraselt kohtuda, kui sulle meeldib aeg-ajalt baaris klaasike võtta või söögitoas einestada. Kuid ma olen teda vältinud, sest ma tean, et ta viskab mulle silma. Eelmisel vana-aastaõhtu peol hotellis suudles ta mind, kui ma just minema hakkasin, kuigi keskööst oli juba tund möödas. Suudles mind tõsiselt, kui me seisime kahekesi alkoovis, kus hoitakse mantleid, ja ma oleksin talle peaaegu järele andnud. Ma suudlesin teda mõne sekundi vastu ja tõmbusin siis eemale. „Jää ööseks, Lady Amory,” ütles ta alkoholist käheda häälega. Ta puudutas mu nägu ja kaldus siis tahapoole. „Ära mind enam kunagi nii nimeta,” ütlesin vapustatult. Kuidas ta teadis? Ja nüüd kutsus ta mind oma seitsmekümnendale sünnipäevale. Mitte ei kutsunud, vaid sisuliselt nõudis, et ma kohale tuleksin. Noh, ma saan Hugo Torrance’iga hakkama – ma tunnen temasuguseid, neid vanu sõdureid, liigagi hästi.
Berliin. Just siis, kui ma sain eksklusiivse juurdepääsu klubisse Xanadu, jäi Trudi kadunuks. Me helistasime numbrile, mille ta meile oli andnud – keegi ei vastanud. Hannal õnnestus välja uurida, kus ta elab, kuid seal ei olnud kedagi. Siis tuli ühel päeval kullerpoiss teatega, et ta on haige ja tal on vaja seda 150 marka, mis ma talle veel võlgnesin. „Ta tuleb tagasi,” ütles Hanna. „Sa pead lihtsalt ootama.” Nii ma siis ootasingi. Berliinis oli suvi – oleks võinud olla ka hullemas kohas ja ma teadsin, et nii või naa sisaldab Xanadu klubi kõike, mida mul vaja on. Mida ma mäletan sellest suvest, mil me ootasime, et Trudi uuesti välja ilmuks? Ma elasin õnnelikult Hanna korteris Jägerstrassel. Mul oli katus pea kohal, aga mul oli raha kiiresti otsa lõppemas.
BERLIINI PILDID, 1930–31
Mäletan, kuidas läksin Lehrteri jaama telegraafi, mis oli ööpäevaringselt lahti, ja saatsin Greville’ile telegrammi. Küsisin, kas ma võin veel 20 naela laenata – täiendav laen, toonitasin ma – ja lisasin „SKANDAAL TULEKUL”. Mäletan, et tundsin lahkudes veidrat elevust, olin omaenda ennustusest erutunud, ja selle asemel, et trammiga tagasi Hanna korterisse sõita, võtsin Cyklonette’i takso (kolm ratast, odavam) ja lasin end viia Mercedes-Palasti Unter den Lindeni peal, kus ma jõin baaris ühe kuiva martiini ja tõstsin klaasi oma tuleviku auks.
Mäletan, et õpetasin kaks nädalat Hanna sõbrale nimega Arno Hartmann inglise keelt. Ta oli üle neljakümne, abielus ja kahe lapsega ning hellitas fantaasiat, et läheb Ameerikasse, et seal maastikufotograafina nime teha. „Kõik Euroopa maastikud on vanad, väsinud, liiga tuttavad,” ütles ta ikka. „Mul on uut maad vaja.” Ma küsisin talt viis marka tunni eest, umbes viis šillingit, orjatöö, kuid see oli Berliinis kehtiv tariif. Tund aega Arnoga tõi sisse sama palju kui Trudi teenis üheainsa „niku” eest, mis kestis tõenäoliselt mõne minuti, mõistsin ma. Pärast kahte nädalat ei olnud Arno kõhklevas inglise keeles mingeid edusamme märgata, nii et ma tegin talle teene ja panin ameti maha. Greville’i 20 naela olid kohale jõudnud ja ma olin jälle rikas.
Mäletan, kuidas ma istusin ühel õhtul koos Hannaga näruses Nachtlokal’is Kurfürstendammi juures – selles lõigus päris tänava lõpus, kus see Halensee poole kerkib. Me rääkisime millegipärast 29. aasta majanduslangusest ja sellest, kuidas isegi Berliinis on märke, et elu on muutumas paremaks ja stabiilsemaks. Süütasin tema sigareti ja ta puhus suitsujoa jõuliselt suunurgast välja – talle omasel