andestan sulle, papa. Me oleme väljaspool ohtu, me ei saanud viga, see on peamine.”
„Lihtsalt märjad.” Ta suudles mu laupa. „Amory, Faymory, Daymory … Kas läheme kaldale? Tundub naeruväärne siin autokatusel seistes oodata.”
„Ega sa midagi rumalat ei tee? Kas lubad?”
„Mul on tunne, et ma ei tee enam kunagi midagi rumalat. Ma luban.”
Me libisesime vette ja ujusime kaldale.
BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977
Lõuna ajal joon džinni, õhtul viskit. Näib, et keset päeva piisab ühest suurest džinnist mulle kenasti, ent õhtu saabudes on viski liiga ahvatlev. Ma joon seda pisukese veega lahjendatult raske põhjaga klaasist – lihtsalt tavaline seguviski, ükskõik milline, mida ma Obanis poest leian (ma ei ostaks kunagi saarelt, Achnalornist, liiga palju uudishimulikku rahvast) –, kuid arvan, et olen sellest ikkagi sõltuv. Kolm klaasi, mõnikord neli. Ma istun, loen, suitsetan, kuulan raadiot või muusikat ja lasen väljast kostvat tuulemühinat ja kähedat merekohinat kuulates oma meeltel aeglaselt kalduda kergesse ja hõrku joobesse. See saadab mu mõnusasse unne ning usun, et rahustab ja leevendab mu häirivaid unenägusid. Need üksikud õhtud, kui ma ei ole oma viskituimestust võtnud, on liialt minevikust painatud, liiga palavikulised, et neid välja kannatada. Ma tõusen voodist, viskan tulle veel mõne turbabriketi, vaatan, kuidas leegid õõtsuvad ja hubisevad, ja ootan koidiku saabumist. Koer Flam on oma tekil keras ning jälgib mind rahutult ja murelikult.
Meie pea ees Hooklandi lossi järve sukeldumise vahetu tagajärg oli see, et isa kuulutati hulluks ja saadeti „peenesse hullumajja”, nagu ema seda nimetas. Mind tabas midagi, mis nüüd järele mõeldes oli ilmselt mingisugune närvivapustus. Tundus, et ma ei suuda nutmist lõpetada ja mul käisid koguni mingid hood – kogu keha haaravad värinad ja ohter higistamine –, mis paistsid langetõve moodi, kuid olid tegelikult psühhootilised, ja mille vallandas nende palavikuliste autos veedetud sekundite ootamatu ja äkiline meenumine – kui vesi tõusis ja ma rabelesin autoukse kallal – ning alati mälupilt isa osavõtmatust hulpivast näost, mulliread suust üles kerkimas, otsekui oleksid talle alles jäänud teadvuse hetked muundatud nendeks ujuvateks elavhõbedapärliteks, mis aeglustusid silmanähtavalt sedamööda, kuidas tema kopsud veega täitusid.
Ma puudusin Amberfieldist ülejäänud suvesemestri ja ka sellele järgnenud sügissemestri, olin voodisse aheldatud ning tegin läbi kuuri, milles tulikuumad vannid vaheldusid pidevalt puderhautistega seljal – otsekui oleks võimalik minust midagi välja imeda –, puljongite ja teede ja kahtlemata ka mingite ravimitega. Ma läksin tagasi 1926. aasta kevadel, et valmistuda kooli lõpueksamiteks. Teised tüdrukud olid mu vastu lahked – kui lugu järve sõitnud autost ja isa päästmisest avalikuks tuli, sain ma peaaegu müütiliseks tegelaseks. Isegi preili Ashe pidas minuga kokku sattudes mind alati kinni, ajas juttu ja uuris murelikult: „Kuidas sul läheb, kallis Amory …?” Mul läks eksamitel halvasti – kolm sooritasin ja ühel kukkusin läbi –, kuid seda ei heidetud mulle kunagi ette. Somerville College’ist ja ajaloostipendiumist enam juttu ei tehtud.
Kummati ei teinud ma kuude kaupa ühtegi pilti ja mu pimik oli hüljatud. Suvel pärast eksameid otsisin isa kabinetist tema „romaani sõjast”, tuhlasin „Alasti põrgus” otsides tema kirjutuslaua sahtlites ja raamaturiiulites, arvates, et see võib anda mulle mingi ettekujutuse, miks ta üritas meid mõlemaid tappa, ent ei leidnud midagi. Kui ma küsisin emalt, mille kallal papa oli töötanud, vastas ta, et tema teada ei olnud isa vähemalt kaks aastat sõnagi kirjutanud.
Kuid ühes asjas oli mul õigus – minu isa hullumeelsus oli tõe-poolest sõjaga seotud. Vihje ei peitunud mitte romaanis, mida ta ei kirjutanudki, vaid mitu aastat hiljem üritasin tõesti välja selgitada, mis oli temaga Prantsusmaal juhtunud, et ta oli sedavõrd muutununa koju tulnud. See oli kirjas tema rügemendi, Ida-Sussexi kergejalaväe (ESLI) ehk „Tornipääsukeste” ajaloos ja aitas mul pisut paremini mõista, miks ta mõistus võis pöörata ta enda vastu. Ja seega ka minu vastu.
1918. aasta märtsi sündmused
Pärast tagasitõmbumist positsioonilt Bois de Vinaigre’i serval Saint-
Croix’ lähedal, asus 5. rügemendi 1. teenistuspataljon uuele rindejoonele. Maapinna iseärasuse tõttu ei olnud vaenlane kunagi lähemal kui 400 jardi ja mõnikord 800 jardi kaugusel. See oli kõige laiem eikellegimaa, mida ESLI oli näinud alates 1915. aastast Loosis, ja põhjustas konkreetseid probleeme, millest kõige olulisem oli see, et puudus selge teave Saksa vägede paigutuse kohta.
Lühike paus sõjategevuses võimaldas uusi kaevikuid kindlustada ja järgmistel päevadel olid kaotused väikesed (kaks hukkunut, seitse haavatut). 5. rügemendi 1. pataljoni komandör kolonel Shawfield andis käsu korraldada 26nda ööl ründeretk, et teha enne 30ndaks määratud 5. armee vastupealetungi kindlaks nende vastas olevate vägede iseloom ja valmisolek.
Ründesalk (mida juhtis kapten B. V. Clay DSO) koosnes kahekümnest mehest, nende seas kaks reameest, kes pidid vedama telefoniliini Trois Tables’i tallu, kus oli enne taganemist asunud pataljoni peakorter. Salk lahkus meie kaevikutest kell kaks hommikul. Tähelepanu kõrvalejuhtimiseks korraldati kell 02.30 suurtükirünnak Saksa liinist vasakul Lembras-la-Chapelle’is. Kapten Clay salk sattus ägedale vastupanule ja kell 04 oli ESLI liinile naasnud vaid kümme meest. Kapten Clay ise oli kadunud.
Kolm päeva hiljem, 5. armee vasturünnaku ajal vallutati Trois Tables’i talu tagasi ja kapten Clay leiti redutamast varemeis talumaja sügavas keldris, ainsaks kehakatteks mõned mundri räbalad. Kapral S. D. Westmacotti, reamees W. D. Hawesi ja sideväelase S. R. Thatcheri surnukehad leiti samast keldrist. Kapten Clay oli nälginud ja pooleldi teadvusetu ega suutnud arusaadavalt kirjeldada, mis oli temaga juhtunud nende kolme päeva jooksul sellest saadik, kui tema salk ESLI liinidelt lahkus. Ta saadeti baasi haiglasse Saint-Omer’i, kus ta aegamisi toibus, kuigi ta ei suutnudki meenutada nende kolme päeva sündmusi. Tema DSO-le lisati üks triip. Austavas mainimises öeldi, et tema eeskuju on „ülim näide inimese tahte väest ja ellujäämisinstiktist ka kõige ängistavamates ja ärevamates sõjatingimustes”.
3. Kõrgseltskond
Ma olin oma välimusega rahul. Greville ütles, et peamine on „seltskonda sulanduda”. Tema ise oli alati laitmatult moekas. Ta vaatas mu üle, enne kui me läksime leedi Cremlaine’i vastuvõtule, mis korraldati tema tütre kahekümne esimese sünnipäeva puhul, ning Greville kõndis mu ümber, kortsutas kulmu ja noogutas, nagu hakkaksin ma paraadile minema. Mul oli seljas hõbedane satäänist maani ballikleit, mida kattis väike punakaspruun velvetiinist pihtkuub. Juuksed olid kammitud ühele poole ja kinnitatud võltsteemantidega klambriga. Kingad olid kuldsest nahast ja kõige kõrgema kontsaga, mis mul õnnestus leida. Tugev mink: silmapliiats laugudel, leekivpunased huuled.
„Väga hea, kullake,” lausus Greville. „Sa pead hakkama kõiki noori kehkenpükse eemale peksma.” Greville oli kahandanud oma laiad ja lopsakad husaarivuntsid kitsaks pliiatspeeneks harjaseks, mis oli nagu väike sarikamärk tema huulte kohal. See andis talle täiesti teise ilme, mõtlesin ma – peenema ja salapärasema ilme.
Me lahkusime Greville’i korterist ja läksime hoone taha talliõue, kus asusid ateljee ja pimik, ning kus Greville’i õpipoiss Lockwood Mower tõstis taustad, valgustid, statiivid ja nahkkastid raskete plaatkaameratega – Dallmeyeri Reflex ja Busch Portrait – autole ning kinnitas need nahkrihmaga kindlalt pagasiresti külge.
„Te näete välja nagu täitsa filmitäht, preili Clay,” lausus Lockwood. Ma tegin tagasihoidliku lavakummarduse. Lockwood oli pikk tüse poiss, vist umbes minuvanune, pigimustade juuste ja väga tõmmu jumega, justkui oleks ta mustlane või väga tugeva päevitusega, või siis Vahemere madrus või oliivikorjaja. Tema ühtlasi näojooni rikkus pisut etteulatuv lõug ja asjaolu, et tema silmad asetsesid teineteisest veidi liiga kaugel. Ta nägi välja ühtaegu riiakas ja kuidagi üllatunud, „otsekui poksija, kellele on just halbu uudiseid teatatud”, nagu ma kirjeldasin teda Greville’ile,