vastuvõetava õhtu rikkus üpris ebameeldiv tüli leedi Foster-Porteriga.” Ta kummutas klaasi ja valas juurde. „Selle kohta lihtsalt ei ole teist sõna olemas – ma kardan, et leedi Foster-Porter on üks jube vana vitt.”
Ma ei olnud šokeeritud. Greville ropendas omavahel olles kogu aeg, selgitades ise, et võlgneb inglise keelele seda, et kasutab kogu selle pakutavat jõuliste väljendite diapasooni. Seejärel selgitas ta, miks oli tekkinud erimeelsus leedi Foster-Porteriga – naine keeldus maksmast tasu, mida Greville oli küsinud tema poja laulatuse pildistamise eest.
„Väga tüütu naine,” ütles ta. „Ta ütles koguni, et tema autojuht oleks ka paremini pildistanud.”
„Mossis mõrd!” pistsin ma ustavalt. „Kuidas ta julgeb?”
„Noh, selleks ajaks ma juba vahutasin vihast, nagu sa ette kujutad. Keesin raevust. Ma ütlesin, et tema poja pulm vääris täpselt sellist kohtlemist, nagu sellele minult osaks sai. Ja tuletasin talle meelde, et olin kohe järgmisel päeval pildistanud Wargrave’i krahvi pulma. Ja too oli ülimalt rõõmus olnud.”
„Kas ta jäi vait?”
„Ta nimetas mind snoobiks. Kuradi vana kõõm. Ta …” Ta vakatas. „Miks sa mind niimoodi vahid?”
„Sa näed järsku väga ilus välja, kui sa sedasi ropendad. Vannud nagu voorimees.”
Ta tuli minu juurde, võttis mul käest ja andis musi.
„Greville ja Amory maailma vastu,” ütles ta.
„Kerge võit.”
„Lockwood ajas kõik joonde?”
„Jah, ma aitan teda hommikul ilmutamise ja trükkimisega – saadan kõik ajakirjale.”
„Istu maha, kullake. Ma tahan sinuga midagi arutada.”
Ta viis mu kamina ees seisva tooli juurde, pani mu istuma, põlvitas mu ette ja võttis mõlemad mu käed pihku. Ongi käes, mõtlesin ma – kohe see juhtubki.
„Sinu isa,” lausus ta. „Sa pead teda vaatama minema.”
Ma ei olnud isa näinud pärast seda päeva Hooklandi lossi järve juures, kui politsei ta minema viis. Ütlesin Greville’ile häält valitsedes, et ei suuda isaga samas toas olla, et see teeb mu haigeks, ebastabiilseks.
„Ma ei saa, Greville. Ta üritas mind tappa.”
„Ta ei olnud terve – ta oli sõge. Tal on nüüd palju parem – näib, et ta küsib sinu järele iga kord, kui ta üles ärkab, nii su ema mulle ütleb. Arstide sõnul võiks sellest kasu olla, kui sa sinna läheksid ja temaga kohtuksid. Iga nädal, iga kuu, mil sa temaga ei kohtu, ärritab teda üha rohkem.”
Ma sulgesin silmad. Miks ma nii rumalalt käitusin?
„Ma tulen sinuga kaasa,” ütles Greville. „Pole midagi karta. Ta paraneb hästi. Ja sellest võib abi ka olla, kas tead. Katarsis ja muu selline.”
Tal oli õigus. Kuid voolasid mõned pisarad ja ma nuuksatasin korraks. Nagu ma lootsingi, võttis Greville mu embusse ja kiigutas mind õrnalt edasi-tagasi. Hingasin sisse, nautides seda hetke, pea täis keedukreemi ja jasmiini lõhna.
4. Cloudsley Hall
Rochesteri lähedal Kentis asuv Cloudsley Hall oli see vaimuhaigla, kus isa Hooklandi lossi vahejuhtumist saadik viibis. See oli inetu varajases uusgooti stiilis Victoria-ajastu maja, mis oli ehitatud uhke 18. sajandi talumaja külge ja seda aitas kenamaks muuta tollest ajast pärinev vana ja hoolikalt kujundatud park. Cloudsley Hallil olid sakilised katusevallid, nurgatornid ja ootamatult ka belvedere ning väravas oli kaks majakest, mille juurest kulges kergelt looklev sissesõidutee lammaste pügatud kinkude ja metsaste rohumaade vahelt maja enda juurde. Oli tunne, nagu ma külastaks hotelli või erakooli.
Greville sõidutas mu sinna oma halli Alvisega. Ema, Peggy ja Xan olid otsustanud, et ei tule kaasa, sest nad olid papat mitu korda näinud ja tundus, et oleks kasulikum, kui ma temaga üksinda kohtuma läheksin. Meid viidi ravijuhi doktor Fabien Lustenburgeri kabinetti ning Greville ütles mulle, et ta on šveitslane, asjatundja „maania” kõige kaasaegsema ravi alal.
Doktor Lustenburger oli tohutu suur ja kogukas noormees, kõvasti üle meeter kaheksakümne, juba üpris kiilas, kuid laiade tihedate vuntsidega, mis olid vastukaaluks tema peaaegu sündsusetult läikivale peanupule. Ta oli külalislahke ja sõbralik, väga rõõmus, et ma olin tulnud, ning viis mu innukalt ülakorrusele isa palatisse. Greville ütles, et ootab raamatukogus.
„Teile tundub, et teie isa on täiesti terve,” ütles doktor Lustenburger, kui me esimese korruse mademele jõudsime. „Ma hoiatan teid. See üllatab teid. Te küsite, et miks ta siin asutuses on?” Tal oli vaevumärgatav aktsent. „Võib-olla on ta pisut unine. Kui me patsiendid üles ajame, peavad nad „ärkvelolekut” natuke kummaliseks ja neil on raske sellega kohaneda. Vaadake, nad veedavad sedavõrd palju aega magades.”
Ta juhtis mind läbi palati, kus oli kümnekond voodit, millest enamikes olid magajad, mehed ja poisid, nagu ma kiiresti mõlemale poole heidetud pilgust nägin. Õhkkond oli sobivalt hillitsetud. Doktor Lustenburger juhatas mu väikesele klaasseintega rõdule, kust avanes vaade avarale muruplatsile Cloudsley Halli taga – ja pikergusele kitsale tehisjärvele, nägin ma üpris suure ehmatusega. Nurk oli täis lopsakaid potitaimi – palme ja lehtliiliaid – ning täis tuubitud jalatugedega tugitoole. Isa istus ühel sellisel, seljas pidžaama ja sarlakpunane tepitud hommikumantel. Ta paistis väga terve, värske olemisega, juuksed tavalisest pikemad, piiramata, peaaegu poisilikud, nagu mulle tundus. Ta suudles ja embas mind innukalt – ja ka täiesti loomulikult, nagu ei oleks meie vahel mitte midagi juhtunud.
„Amory, Baymory, Taymory! Vaata vaid, kullake. Kas ta pole mitte moe tipp, doktor Lustenburger?”
Doktor Lustenburger naeratas ja taandus sõnagi lausumata.
Alustasin üpris hüsteerilist vada oma elust Londonis, Greville’iga töötamisest, pidudest, kus ma käisin, ja inimestest, keda olin kohanud. Temaga omavahel olemine tegi mind väga rahutuks. See tundus ühtaegu täiesti normaalne ja judinaid tekitavalt pinev. Tundus, et isa kuulas mind, näol ebamäärane naeratus, ja lausus „Suurepärane,” „On vast lust, Amory,” ja „Heldekene”. Siis nõjatus ta vastu tugitooli seljatuge ja sulges silmad.
Ma istusin mõne sekundi ja silmitsesin teda.
„Mis juhtus, papa?”
Ta ärkas otsekohe üles ja viskas jalad hoogsalt põrandale.
„Ma ei mäleta,” ütles ta järsult. „See kõik on läinud, selles ongi häda. Need rohud, mida siin antakse, kas tead …” Ta võttis mu käe ja uuris seda. „Ma tean, et juhtus midagi kohutavat – ja ma mäletan, et sina ja mina seisime mingis järves auto katusel …” Ta viipas klaasi taga laiuvale vaatele, osutades Cloudsley Halli järvele. „Sellest suuremas. Ja siis ma mäletan politseid, politseijaoskonda, siis tulid arstid ja siis … seda siin.” Ta vakatas, kummardus ja tasandas häält. „Tead, kui ma esimest korda siia tulin ja järgmisel hommikul üles ärkasin, ütlesin ma: „Sa mu meie, küll ma alles magasin eile hästi!” Ja põetaja ütles: „Te olete maganud kaks nädalat, härra Clay.”” Ta kortsutas kulmu. „Siin pannakse sind magama mitmeks päevaks korraga, Amory. Nädalateks. Mul pole õrna aimugi, kui kaua ma olen maganud. Kuid. Mulle tundub, et ma polegi õieti ärkvel.”
„Noh, kui see sind vaid tervemaks teeb.”
„Ma tegin sulle midagi halba, eks?”
„Sellel ei ole nüüd tähtsust, papa. Sa saad terveks. Kõik on korras.”
„Korras nagu Norras. Saada mulle mõni foto, kullapai. See teeb mind terveks – ma saan sind iga päev vaadata.” Ta nõjatus uuesti tugitoolis tahapoole ja sulges silmad.
Mu selja taga kõlas viisakas köhatus ja ma pöördusin. Doktor Lustenburger oli hääletult saabunud, et mind ära viia. Isa magas sügavalt, nii et ma suudlesin ta laupa ning läksin doktor Lustenburgeri järel tema kabinetti, kus ta mulle mõningaid meetodeid selgitas.