Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis
Kroon kuningriigis.
Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis
Tekst ja fotod Marianne Mikko
© Kaanefoto Peter Andrekson
Keeletoimetaja Inge Pitsner
Kujundaja Jane Rinne
© Marianne Mikko ja Ühinenud Ajakirjad, 2020
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
ISBN 978-9949-696-45-1
e-ISBN 9789949696475
Peterile
1. päev
Märtsikuu päike soojendab päris hästi. Seda eriti läbi aknaklaasi. On pühapäeva hommik ja mul on tegelikult kiire. Lennukini jääb veel kaheksa tundi. Ise ei saa päris täpselt aru, mis mind ees ootab, kui ära sõidan, aga ümber mõtlema ka ei hakka. Olen kergelt närvis.
Otsin välja oma punase väikese kohvri. See tähendab, et ma lendan käsipagasiga. Mul pole rohkem vaja, kui sülearvuti koos laadijaga kaasa võtta. Kõik muu on Rootsis olemas. Iseküsimus on, kas ja kui palju pabereid võtta. Mingi kondikava on juba sündinud uue raamatu tarvis. Päevikud, märkmed ja kõikvõimalikud väljalõiked ajalehtedest kuluksid marjaks ära. Samas tunnen, et ei, seda pole tarvis. Jäävad seega maha.
Mis peaks olema mu reisiriietus? Kas püksid või seelik? Muidu pole see nii tähtis teema, aga seekord millegipärast on. Otsustan Šoti seeliku kasuks. Punane annab kindlust, ütlevad värvipsühholoogid. Niisiis Šoti seelik, must pullover, helepunane sulevest, mustad saapad ja muidugi must sulemantel, mis on muutunud mu vaieldamatuks lemmikuks kahel viimasel aastal.
Make-up-arsenal sisaldab valget ja rohelisi lauvärve, musta ripsmetušši, paari pintslit, huulepliiatsit ja -pintslit, mõnda huulepulka. Deodorant tuleb. Puuder jääb maha. Lõhnaõli panen peale. Värskendada saab ennast Arlanda parfüümi dega ju nii ehk naa. Göteborgis on neli-viis, kui mitte rohkem lõhnaõlipudelit.
Vaatan otsa oma pisikesele armsale Musile. Ta saab aru, et teda seekord koerakotis reisima pole planeeritud. Musi püsib vagusi. Sööb oma krõbuskid eeskujulikult ära ja joob pisut vett peale. Siis kolib oma nurka ja vaatab silmanurgast minu pisut hektilist liikumist. Tema mu tegevusest ennast häirida ei lase. Samas on tal selge, et midagi on teoksil. Kuipalju ta aru saab, et see minek on pisut teistmoodi kui varem, ei oska kuidagi tema pilgust välja lugeda.
Hommikukohv koos sinna juurde kuuluva meeleivaga saab joodud. Nagu ka apelsinimahl. Vaatan külmkapi üle. Nojah, jogurt peab vastu, mitmed moosid ka, avamata juustudega pole probleemi. Lõunaks tuleb siis kerge salat, millega saab lõpetada salativarud. Soojendada annab pilaffi, mis jäi eilsest järele. Nagu tellimise peale on pudelis just ühe klaasi jagu punaveini alles jäänud. Seegi kuulub lõunasöögi menüüsse.
Vaatan kella. Ega siis midagi, tuleb Musiga teele asuda. Tema läheb oma sünnikoju Tallinna lähistele. Kaasa panen talle nagu alati rohkem toitu. Seekord lausa kuu aja jagu. Mul pole õrna udust aimu, millal saan talle järele sõita. Keegi ei tea. Mul on küll SASi edasi-tagasipilet, aga kas ma ka kümne päeva pärast tulema saan, see pole teada. Tean, et Külli-Sulev ei pane seda pahaks, kui mu koerake ka mitu korda pikema aja peab nende juures kostil olema. Sest polevat vahet, kas viiele-kuuele koerale on üks sõnakuulelik kääbik juures või mitte.
Koera üleandmine oli lihtne ja südamlik. Musi võib jääda täpselt nii kauaks kui vaja. Seda ma eeldasingi. Rääki sime veel ühest ja teisest, seda kõike lühilausetega. Suuremaid tundeid ei näidanud välja ei mina koeraomanikuna ega ka Külli või siis Musi. Viimane liputas agaralt saba, sest talle oli ju olukord tuttav. Eks ta on siin oma lähemate ja kaugemate kääbus šnautseritest sugulaste seltsis külas olnud kauemgi kui nädal-paar .
Tagasiteel vestlesin läbi automikrofoni oma mehega. Ta oli lõpuks üles ärganud. Ajavahest ülesaamine võtab aega. Öeldakse, et üks tund võrdub üks päev. Seega siis üheksa tundi võiks võtta poolteist nädalat. Meie jututeemad keerlesid praktiliste asjade ümber. Andsin teada, et üks aialamp kukub pidevalt tuulega pikali. Kas lampi toestada pigem paari telliskivi või puuhaluga, et äraolekul ei juhtuks mingit suuremat jama? Telliskivi-mõte jäi peale. Et ma ei unustaks kütet väiksemaks keerata. Et liiga palju asju pole vaja kaasa võtta, sest Göteborgis on ju kõik olemas.
Koju jõudes olin mõnda aega arvutis, et koos Evaga aru saada, kas mul tuleb või ei tule maksta FIE sotsiaalmaksu. Olin paar päeva tagasi lõpetanud oma pea kaks tosinat aastat kestnud fienduse. Saatsin maksuametile alandlikus toonis e-kirja. Parem suhelda, kui mitte suhelda. Kirjalik jälg mu heast tahtest jääb küberruumi maha. Ignorantsuse asemel näitasin üles koostöövalmidust.
Taevane heldus, kuidas aeg lendab! Kärmelt soojendasin eilset pilaffi ja tegin kõrvale salati. Katsusin nii palju toidujääke hävitada, kui vähegi suutsin, aga kõike kavandatut alla kugistada polnud siiski minu võimuses. Seega – tuli minema visata. Pean tunnistama, et toidu äraviskamine mulle ei meeldi. Mäletan liigagi hästi lapsepõlves kogetud olukordi, kui tuli võisabas seista. Või tabada hetke, millal täpselt kaup võiks poodi saabuda ja siis haarata letti pandud jupp vorsti või juustu. Ent antud hetkel polnud midagi parata – ülejääk läks prügikasti.
Vahetult enne takso saabumist toestasin aialambi paari toeka telliskiviga, viisin konteinerisse prügikoti koos paari vaasitäie raamatuesitlusel kingituseks saadud lilledega, alandasin kütteruumis maja temperatuuri, kevadpäikese tõrjumiseks tõmbasin ette kardinad ja panin majale peale signalisatsiooni. Ja ega midagi – aidaa, kallis kodu! Kuidagi imelik oli ust lukustada, teadmata täpselt, millal tagasi tulen. Täie teravusega tundsin, et see pole mitte mingil juhul kümne päeva pärast nagu lennupiletil kirjas.
Tallinna lennujaamas oli inimesi pigem vähem kui rohkem. Ei saa öelda, et üldse polnud. Kõik sujus suurepäraselt, äralendu ei tõkestanud keegi. Eesti inimestele oli viimastel päevadel üsna nõudlikus toonis südamele pandud, et pole tark tegu välismaale lennata. Seda oli valitsus mitu viimast päeva oma kodanikele korranud. Nii kirglikult nagu välisminister soovitas kodumaale jääda, valdas mind aga just vastupidine tung – lennata igal juhul oma mehega kohtuma.
Mõtlesin, et midagi võiks kaasa võtta. Muhu must seemneleib tuli kaasa. Kallim küll, kui Selverist osta, aga parem haarata kallim kui üldse ostmata jätta. Peter ütles, et nii USA kui ka Rootsi apteekidest on haihtunud desinfitseerivad vahendid. Õnneks mul kodus oli, nii et 100-milliliitrine antiseptiku pudel tuli kosmeetikakotis kaasa. Ah, make-up jäi tegemata! No eks Arlandal on ju aega piisavalt, küll seal parandan vea.
Tunnine lend möödus rahulikult. Lennuk oli pooltühi, vaat et ainult kolmandiku jagu täis. Istusin üksi, igaks juhuks siidrätik nina-nägu katmas. Lugesin Õnnepalu „Pariisi“. Ilusa sõnaga mediteeriv, pisut kurvavõitu raamat. Arlandal lahkusin rahvusvahelisest terminalist, et paari tunni pärast neljandast ehk siseterminalist edasi lennata.
Enne neljandasse terminali sisenemist on seal kusagil vahepeal Clarioni hotell. Olime seal Peteriga kord ööbinud pärast Wallenbergi Fondi 100. aastapäeva pidustusi. Mõtlesin minna baari. See oli kinni mis kinni. Lugesin siis Clarioni ees pingil oma „Pariisi“, kuni helistas Peter. Et ta ei jõua mind ära oodata. Mina samamoodi – igatsus pärast kahenädalast eemalolekut oli talumatu.
Tuli meelde, et olin pakkinud kaasa salatit, juustu ja viinamarju mõttega, et toidu äraviskamise asemel õhtustan kodust toitu süües Arlandal. Valisin välja meelepärase lennuvälja restorani. Selleks osutus itaalia koht, kus nägin müügil Merlot’ veini. Itaalia veinidest ei tea ma palju, aga Merlot’ viinamarjasordi puhul teadsin, mida oodata. Sõin salatit ja mekkisin punaveini. Vaatasin inimesi. Pühapäeva õhtul pole neid just liiga palju liikvel. Maskides inimesi suurt ei märganud. Inimeste näod olid pigem rõõmsa- kui kurvameelsed.
Kui olin lõpuks neljanda terminali kolmekümne teises väravas, siis taipasin, et see lend on pigem täis kui tühi. Tundsin, et lähen närvi. Parema meelega olnuks ma nõus pooltühja kui puupüsti täis lennuga. Lend oli 100% välja müüdud. Minu kõrval istusid kaks armast noort naist, mina õnneks vahekäigupoolsel istmel. Siidrätik taas ninale. Teesklesin magamist, ehkki und ei tulnud. Vähem kui tunni pärast maandusin Göteborgis.
Jalgadele