lõpetanud oma missiooni. Ehk et kui see ka oli COVID-19, siis palavikuta pereliige peaks meie jaoks olema ohutu.
Küsisin mitu korda üle, kas kõik, mida me olime ettevaatuse mõttes teinud, on olnud õige. Jah, kinnastatud käed, pindade puhastamine, kaugus kaks meetrit. Kätepesu olevat aga kõige tõhusam kaitseviis. Uurisin Edalt, et kui täna on minu viies ja Peteril kuues päev Martini seltsis, kas oht on möödas. Närveerisin tohutult, mida Eda küll kosta võib. Mu tohtrist sõbranna vastas väga rahulikult, jah, kui sümptomeid pole viiendal päeval ilmnenud, siis võib rahulikult hingata.
Tõsi, matemaatikud-füüsikud-programmeerijad võivad ju joonistada oma koroonaviiruse graafikuid ja ennustada pandeemia kulgemist, ent kui sümptomid ilmnevad, siis ei lähe inimene mitte kellegi muu kui oma perearsti juurde. Sellest tulenevalt peavad just epidemioloogi käsud-keelud olema meedias tähtsamad kui miski muu. Esimesel kohal. See, et Tallinnas avati hädaliin 1247, oli kindlasti selles vaimus. Paanikas olevat inimest saab aidata üksnes rahustav hääl.
Enne teeleasumist puhastas Martin, piirituselapp peos, hoolikalt oma öökapi, kirjutuslaua ja selle peal olevad esemed, seinakapi käepidemed, riiuli. Samamoodi pärast duši all käimist kõik, mida ta meie vannitoas puudutas. Igaks juhuks. Ikka veel pole selgunud, mitu päeva võiks viirus olla erinevatel pindadel elujõuline.
Seega siis istusime kolmekesi autosse. Peter rooli taha, mina tema kõrvale, Martin oma isa taha tagumisele istmele. Tasakesi tõmbasin oma helesinise roosade liblikatega rätiku ninale. Sini-roosa rätik on mind viimasel ajal avalikus ruumis päris hästi teeninud. Pilgeni täis lennukis Stockholmist Göteborgi oli mu diskreetne siidrätik praktiliselt asendamatu. Kui mitte muud, siis säilitas kindlustunde.
Peter märkas mu pooleldi kaetud nägu ja hakkas millegipärast naerma. Martin ei naernud, aga kattis oma nina ja suu salvrätikuga. Sõidu ajal suurt me ei rääkinud. Ma püüdsin aru saada oma tunnetest. Mind läbisid kõikvõimalikud mõtted. Kas ikka olen terve, kui rinnus aeg-ajalt pistab. Kas Martin oli koroonaviirusega nakatunud või mitte. Kas Martin pidanuks jääma meie juurde südalinna karantiini siiski kaheks nädalaks, millest igal pool räägitakse. Mis saab edasi, kui pandeemia võtab veelgi suurema mõõtme.
Kui jõudsime Martini ema maja juurde, tulin küll autost välja, aga esimest korda ei kallistanud mulle armsat noormeest hüvastijätuks. Imelik tõesti, esimest korda. Lõime küünarnukke kokku, nagu viimasel ajal üle maailma inimesed tervituseks teevad. Keegi polnud mureliku näoga. Kõige vähem Martin, kes näis tervemast tervem.
Mul oli tegelikult poisi lahkumisest pisut kahju. Ega ma seda välja näidata ei tihanud. Eestlase värk. Omavahelisi tundeid väljendame me ju harva. Aga et meie vahel valitsesid lahedad sõbrasuhted, oli fakt. Ometi tahtnuks ma Martinit paremini tundma õppida. Koos olemine annab selleks parima võimaluse.
Päev tõi veel uudiseid. Meilipostkasti avades nägin kirja SASilt. Seda ma ju ausalt öeldes aimasin, et varem või hiljem nad mulle oma halva uudise teatavad. Tegelikult oli see päris uskumatu, kuidas piletiomanikule antakse teada, et tema reisi kellaaeg ja kuupäev on pisut muutunud. Nimelt sain meili, kus kirjas, et järgmisel nädalal toimuma pidanud äralend leiab aset osaliselt. Mulle kirjutati nahkses kantseliidis, et võin Tallinna asemel toredasti lennata Landvetter–Arlanda ja sinna siis jäädagi. Ehk et tõsimeeli nägin must valgel oma äralennuna maandumist sihtkohas Stockholmis. Mis asja!?! Stockholm pole Tallinn. Minu sihtkoht ei ole mingil juhul Rootsi Kuningriigi pealinn Stockholm, vaid Eesti Vabariigi pealinn Tallinn.
Meil lõppes tõdemusega, et võin raha tagasi nõuda. Aga üldiselt oli kirjas, et mul on aega kümme päeva reageerida. Kontakti võtmise variante pakuti igasuguseid. Küll kodulehekülje kaudu, küll helistades. Sõnaga – nad püüdsid jätta muljet, nagu mõtleksid kaasa, aga esimene pakkumine oli igatahes idiootlik. Olin nii nördinud, et otsustasin sellel õhtul üldse mitte reageerida. Aega äralennuni oli piisavalt, SAS ise andis tegutsemiseks lahkesti lausa kümme päeva. Hommik on õhtust targem.
6. päev
Hommikul haarasin härjal sarvist. Avasin SASi lingi, kust valisin rebook’i. Tahtsin uut reserveeringut. SAS pakkus hakatuseks võimaluse suhelda robotiga. Mis mul muud üle jäi. Kuidagi tuli seda protsessi alustada. Robot tutvustas end Turina. Natuke naljakas nimi eestlase jaoks. Ilmselt nii hästi läbi mängitud rahvusvaheline nimi, et tõesti kellelgi ei saa midagi selle nime vastu olla. Kui Turi, siis Turi.
Kirjutasin oma uuele kirjasõbrale, et tahaksin esimesel võimalusel lennata Göteborgist mitte Arlandale, vaid Tallinnasse. Ta tänas mind kontakti võtmise eest ja hakkas mulle esitama täpsustavaid küsimusi. Umbes veerand tunni pärast andis Turi alla. Ta tänas mind toreda vestluse eest ja andis mind lahkesti üle oma kolleegile, kirjutades, et tema ei oska mind enam aidata. Inimene peab selle suhtluse üle võtma.
Asusin täpselt sama asja selgitama Pauli-nimeliselemehele, kes peagi taipas, et ka temast pole suurt tolku. Pärast seda, kui olin talle mitu korda rõhutades teada andnud, et paiknen Göteborgis ja tahan ei kuhugi mujale kui Tallinnasse saada, kirjutas ta mulle SASi kaks telefoninumbrit. Et SASi boonuspunktide eest saadud piletit saab muuta ainult nii, et kaks inimest omavahel suheldes jõuavad kokkuleppeni.
Tundsin, et täna ma ei jaksa SASiga enam tegelda. Suhtlemine oli küll vormiliselt olemas, aga sisuliselt seda ei toimunud. Milleks oma närve raisata. Mul oli ju ametliku äralennuni, mida loomulikult ei juhtu, siiski oma kuus päeva aega. Tuli koguda vaimujõudu, et reisijaõiguste eest seista. Nii ma ka Peterile ütlesin. Minu abikaasa jagas minu arvamust.
Kuna tuju polnud kiita, siis otsustasin minna pediküüri. Midagi hingele. Mine tea, kauaks neil salongidel üldse lahti olla lastaksegi. Seega sättisin sammud Mazisse, mis on umbes kümne minuti jalutamise kaugusel meie korterist. Kõik klappis kuni hetkeni, mil ütlesin, et punane lakk pole mitte tavaline küünelakk, vaid geellakk. Siis jääb teenus hetkel katki. Kas ma siis tõesti online’is ei näinud, et seda teenust nende pediküür ei paku.
Väga huvitav mõte – klient vaadaku järele, mida Tema Majesteet teenindaja teeb või ei tee. Olin suhteliselt rabatud sellisest mõttekäigust. Kostsin, et ma ei pannud pediküüriaega kinni interneti teel, vaid otse kohale tulles. Minust pisut noorem lehvivate lokkidega punapäine iseteadlik teenindaja turtsus kui märtsikõuts. Vaid pisut jäi puudu ultimaatumist kinni maksta tegemata jäänud töö.
Nagu puuga pähe saanud, põgenesin ma ilusalongist, et mitte iialgi siia naasta. Kuna soov varbad korda teha oli visa kaduma, siis võtsin ette ristiretke teistesse südalinna vastavatesse salongidesse. Pool kilomeetrit eemal oli üks proff jalahoolduse ja -massaaži koht. Pensioniealine proua oli selgitusega lahke. Ka tema salongis ei eemaldata geeli. Vaadaku ma Aquasse. Pistsin nina sisse, et saada eriti hea vastus.
Hoolitsetud proua soovitas istuda. Istusin siis. Jõudsin ka ootavatele kundedele jäetud kompveki põske pista, enne kui proua, kelle iga juuksekarv oli õigesse kohta sätitud, minuga vestlema hakkas. Jah, tõsi, ka nemad on geeli eemaldamise suhtes jõuetud. Aga ma võiks kodus ise geellaki maha võtta ja siis tagasi tulla. Nad võtaksid mind siis väga pühendunult vastu. Ta esitas selle mõtte peaaegu et lauldes. Oma ilusaid silmi hoolikalt kitkutud kulmukaare all lahti ja kinni plaksutades esitas ta argumendi, et geellaki eemaldamine tähendab investeeringut ventilatsiooni. Linnavõimud kontrollivad selle olemasolu. Aqua pole nii rikas salong, et seda endale lubada saaks. Peaaegu et oigasin selles aina jaburamaks kujunevas olukorras.
Pobisesin vabandussõnu ja pagesin tänavale. Sain aru, et mu soov varbad korda teha koroonaviiruse levimise ajal oli saatanast. Teisalt polnud ma nõus, et absoluutselt kogu elu pööratakse üleöö peapeale. Viirusest tulenevad piirangud olid üldjuhul ju mõistlikud. Mõtlesin, kas oma vaga sooviga olen ma ületanud mingi piiri. Leidsin, et selles mind küll süüdistada ei saa. Pediküür tähendab distantsi. Teenindajal on kohustuslikus korras mask ees.
Meelekindlus ületas meelemõistuse. Marssisin edasi nüüd juba sportlikust huvist, kuidas on antud sellisele olukorrale laheneda. Ega rohkem marssida vaja olnudki kui umbes kolmkümmend meetrit. Salongi nimi oli Allt i ett. Kõik ühes. Aasia näojoontega juuksur tegi soengut. Ega pediküüri võimalust siin pole? On ikka. Kas geellaki eemaldamine tuleb kõne alla. Mõistagi. Küsisin veelkord. Vastas veelkord