et läks väga hästi, et ta sai vahetult enne haigestumist eksami tehtud. Tegelikult oli see kahekesi koos kahe meetri kaugusel vestlus meile mõlemale tähtis. Noormees sai laiendada oma liikumisareaali ja mina sain vahetada mõtteid.
Inimene vajab suhtlemist. Ängistav on olla üksteise lähedal, samal ajal eraldatud seinte ja uksega, millest kaugemale minna viiruse levitamise pärast pole mõistlik. Lausa ei tohi. Pärast tunnist vestlust maast ja ilmast naeratasime vandeseltslaslikult. Martin taandus mu meelest lõbusamas tujus oma tuppa. Maski ta ei kandnud. Meie lootus oli vahemaa pidamise tõhusus.
Katsusin kirjutada. Mõtted uitasid ringi. Süda valutas. Nii palju ebaselgust. Toredaks vahepalaks oli telefonikõne FutureHeroes juhiga. Mul oli heameel, et noori tüdrukuid võimestav Eva oli külmetusest üle saanud. Pärast naistepäeva Superheroes Galat oli nii mõnigi korraldajaist voodirežiimile jäänud. Uues reaalsuses tähendas palavik ja köhimine hoopis midagi muud kui veel paar kuud tagasi.
Ka mina ise vaagisin nädala vältel, miks ma ometi 8. märtsil laval tegusatele tüdrukutele auhinnajutu lõpuks kallistusi jagasin. Neljateistkümnele kõige empaatilisemale ja initsiatiivikamale. Mis mul ometi mõttes oli!?! 10 päeva istusin kui nõeltel, süüdistades ennast hooletus käitumises. Samas – kuidas saab käituda enne eriolukorra väljakuulutamist eriolukorrale vastavalt. Me oleme vaid inimesed, mitte täiuslikult programmeeritud robotid.
Evaga rääkisime sellest, kuidas jõustada gümnaasiumi lõpuklasside tüdrukuid. Kuidas kujundada noor inimene otsustavaks. Kuidas panna neiu tõsiselt oma tulevase elukutse üle mõtlema. Kuidas aidata teismelise tüdruku ema oma tütart toetama strateegilise otsuse tegemises. Hoopis rohkem küsimusi, kui vettpidavaid vastuseid.
Rääkisime suvelaagrist ja sellest, kuidas ma võiksin juhiks saamise töötuba korraldada. Igasuguseid lennukaid mõtteid tuli pähe. Vastastikku kasulikku teavet vahetades möödus poolteist tundi märkamatult. Lubasime nädalakese uuel infol settida ja siis vaadata, kuidas võiksime tõhusat koostööd teha. Sellise teadmisega, et koostööd tuleb tingimata teha, lõpetasime kõne.
Peteri saabudes panin ette, et peaks koos poes käima. Et valmistada midagi põnevat. Nagu näiteks arbuusisuppi. Selle uue köögitarkuse olime omandanud talvel Keralas, kus india kokk näitas suure entusiasmiga töövõtted ette. Meile meeldis kõik, mis sinna supi sisse käib: kookosõli, ingver, küüslauk ja muidugi arbuus. Arbuusisupi koostisosade järele me ICA Focusesse sõidu ette võtsimegi.
Enne aga põikasime oma paadi juurest läbi. Ah sa mait! Göteborgi meretuuled teevad, mis nad tahavad. Loomulikult oli paati kattev present kohalt nihkunud, aga siiski täitis oma ülesannet. Valget palakat paigal hoidvad tugipostid olid samuti liikunud. Peter puges paati ja tegi, mis ta sai. Mina assisteerisin, nagu oskasin. Jäime tulemusega enam-vähem rahule.
Sel õhtul ei juhtunud midagi muud, kui et vaatasime kõik kolmekesi kahemeetrist vahemaad pidades 2015. aasta James Bondi filmi. Polnud ammuilma Bondi, James Bondiga kohtunud ja tõele au andes pole agent 007 just mu suurimaid lemmikuid, aga sellises olukorras, kus koroonaviirus tuleb seljatada ehk hea peab võitma ja halb kaotama, oli Specter täiesti oma kohal.
4. päev
Kõik samamoodi nagu eile ja üleeile. Kindad käes, andsin Martinile kohvi, jogurti, näkileivad, sulatatud juustu ja apelsinimahla. Ma ei tahaks sattuda Martini nahka. Viibida ööpäevaringselt 3 x 4 meetrisel pinnal tähendas ei rohkem ega vähem kui vangistust. Pealegi polnud teada, kas see on COVID-19 või mitte. Rootsis ei tehta nii laiapindselt viirust tuvastavaid teste kui Eestis. Kodus püsida ja katsuda oma jõul terveneda on siinse valitsuse sõnum. Vähemalt siiamaani.
Ise tundsin, et ma pean saama välja värske õhu kätte. Pakkusin end Peterit tööle saatma. Näis, nagu läheks jalutama Musiga. Selgusetuks jäi, kumb meist kujutas endast meie pisikest koera. Sel polnud mingit tähtsust. Me kõndisime paraja tempoga kuni Chalmersi välisukseni. Peteri ülikool asub meist veerandtunni kaugusel. Mis on ju erakordselt hea võimalus täita kerge vaevaga pool oma kohustuslikust käimise päevanormist. Mina pöörasin tagasi ja Peter läks oma teadusgrupi juhi kohustusi täitma.
Tagasiteel jäin vaatama Jan Cardelli Vera Sandbergi pronkskuju. Vera oli sada aastat tagasi üks esimesi Rootsi naisüliõpilasi, ent päris kindlasti esimene naine, kes sai Chalmersi ülikoolis inseneridiplomi. Mind üllatas, et lähemal vaatlusel skulptuuri käed liikusid. Tasakesi lähenesid need katsekolvile, ometi viimasel hetkel kolbi puudutamata. Nüüd kriitilisel ajal on inimestel rohkem aega ilma ja inimesi jälgida. Võib näha põnevaid asju. Pronkskuju saladus liigutas mind millegipärast hingepõhjani.
Kõndisin ja kõndisin. Ühelt poolt, et oma nutitelefoni rõõmustada võimalikult suure sammude arvuga, aga teisalt – nii palju kui võimalik viibida õues. Göteborgis tuleb alati hea ilmaga välja minna, sest iial ei tea, kui pikalt antakse vihmavaba aega. Või siis tuulevaba ilma. Võrreldes muude mulle tuttavate kohtadega tundub, et just tuul on siin tugevam ja ilmub jumal teab kust, et ikka päris pikalt inimesi kiusata.
Kodus surfasin pisut netis. Lugesin erinevates keeltes erinevaid artikleid. Eks ikka koroonast, sest millestki muust praegu arvamusi eriti ei avaldata. Mulle meeldis sotsiaalmeedias levima hakanud uus trend. Muusikud esitavad kodus kaamera ees oma lugusid ja jagavad neid. Sellised loomulikud lood on hetkeolukorda silmas pidades vajalikud. Üleeuroopaline hitt oli muidugi itaallaste rõdul laulmine. Kui välja ei tohi minna, siis tehkem seda teisiti. Kriisi süvenedes selgus, et inimesed on oma olemuselt ennekõike ikkagi head.
Panin ette paar päeva juba ilma palavikuta oma toakeses konutanud Martinile minna välja end tuulutama. See mõte istus poisile. Pani rõivad selga ja läks. Mina mõtlesin, miks ta ise jalutamise peale ei tulnud. Kas sunnitud olukord võib ahendada mõtteviisi. Et võimalus küll on, aga ise seda kas ei näe või enam ei tule selle peale, et sa oled vaba oma otsustes. Küsida ma ei tahtnud, sest poiss oli nagu murtud lilleõis, mis vajab erilist hoolt ja armastust. Iga vale liigutus võib hingele haiget teha. Vähemasti nii ma arvasin.
Peter saabus. Energiline ja hea tujuga. Nii tore oli näha oma kaasat, suur naeratus näol. Ega me palju aega ei raisanud, asusime entusiastlikult arbuusi kallale. Kahekordistasime küüslaugu ja ingveri osa retseptis. Poole tunniga oli meie india supp valmis. Pool tundi võttis aega ka Martini jalutuskäik. Tema meelest oli nädala suurim muutus see, et inimesi kõndis Göteborgi peatänaval Avenynil palju vähem.
Katsin laua söögituppa. Sealne suur laud andis võimaluse vahemaad pidada. Meie istusime laua ühes otsas ja poiss teises. Püüdsin teha nii palju eeltööd, kui sain, et noormees võimalikult vähe pindasid puudutama peaks. Katsusin meelde jätta, mis Martini kätega kokku puutub. Laudlina läheb pessu, soola- ja pipratoos nagu ka veekann tuleb laboripiiritusega üle käia. Muidu oli meie jutt rõõmsameelne. Ei midagi erilist. Meeldiv koosolemise tunne.
Vaikselt jälgisin Martini köhimist. Söögilauas ei köhinud ta kordagi. Muidu näis mulle, et köha küll oli olemas, aga mitte midagi sellist, millele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Uurisin möödaminnes, kas köhimine teeb ka valu. Ei, seda mitte. Kui korraks köhatus tekkiski, siis käisesse. Hea, kui oskame koostööd teha, ilma et sealjuures suuri sõnu teeks. Praeguses olukorras tekitas iga vale liigutus pinget.
Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, miks Rootsis ei tehta viiruseteste. See testimine oli mujal Euroopas nagu ka USAs üheks põhiküsimuseks muutunud. Numbrid jooksid nii CNNi ja BBCi ekraanidel kui ka Eesti meedia esikülgedel. Kuningriigis aga püsis visalt seisukoht, et kergemad juhtumid võib vabalt läbi põdeda. Selleks ei pea meditsiini võimekust proovile panema. Siinne seisukoht oli pigemini selline, et läbipõetud koroonaviirus tekitab immuunsuse edaspidiseks.
Telekast tulid rindeteated. Itaalias surmade arv veel suurem kui eile. Trump rääkis „Hiina viirusest“, mille tulemusena teatas Peking, et kümne päeva pärast peavad Hiinast lahkuma CNNi, Washington Posti, New York Timesi ja teiste mõjukate USA väljaannete ajakirjanikud. On ikka jama. No mida muud sa ikka ootad säutsude teel välispoliitikat ajavalt Trumpilt. Praegusel ajal on hädavajalik saada pisiasjadeni kontrollitud infot professionaalsetelt ajakirjanikelt. Totakas sõnakasutus tõmbas kriipsu peale sellele võimalusele.
5. päev
Päeva