on>
Kalle Klandorf
Palgasõdur. Kuues raamat. Pirita tüdruk
Pühendan selle raamatu oma kallitele tütardele, kes on nüüd juba ise tublid emad.
Palgasõdur
Kuues raamat
Kalle Klandorf
PIRITA TÜDRUK
© OÜ Cellarius, 2020
Keeletoimetaja: Koidu Raudvere
Kujundus: Alfa Disain OÜ
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
ISBN 978-9949-7430-8-7
e-ISBN 9789949743094
1
Tramm kolistas akna alt mööda. Number neli või kaks, kes seda teadis. Päike saatis viimaseid kiiri naabermaja akendesse ning kogu see päikese ja valguse mäng peegeldus Mändmaa kirjutuslaualt vastu.
Kriminaalpolitsei komissari kirjutuslaud polnud vist sajandeid muutunud. Ühel lauanurgal seisis rohelise kupliga lamp. Laua teisel serval oli hunnik pabereid ja keset lauda avatud toimik. Küllap oli selline kirjutuslaud kriminaalpolitsei juhil ka tsaariajal, Eesti ajal, Saksa ajal ja nõukogude ajal. Ei mingeid faksiaparaate, ainult uus moeröögatus arvuti ootas kannatlikult, et keegi teda kasutaks. Need arvutid tulid Tallinna politseile Rootsist, humanitaarabina. Esialgu ei osanud keegi neid tööle panna. Ühed ja teised spetsialistid proovisid seda teha, aga ilma eriliste tulemusteta. Kui Rootsi abi üle anti, tegi ajakirjandus sellest võimsa ürituse. Nüüd aga seisid arvutid tulutult lauanurkadel ja kogusid tolmu.
Ilm oli sel suvel ja sügisel olnud eriti ilus. Vaatamata sellele, et oli juba septembri keskpaik, oli päeval oma 18 kraadi sooja. Suvi nagu ei tahtnudki lõppeda, kuigi ühes ja teises kohas lõi juba puuvõradesse sisse kollakat ja punakat varjundit.
Tundus, et ilusa ilma tõttu oli ka kuritegelik maailm piduri peale tõmmanud. Eelmise ööpäeva kõige suurem kuritegu oli see, et Pirita kooli lattu murti sisse ja sealt varastati hulk riidematerjali, kooli orkestri pillid, elektroonikat ja tööriistu. Kangad oli sinna kogutud tuleva aasta koolinoorte laulupeoks. Sellest pidid kooli koor ja rahvatantsuansambel rahvariided teha laskma. Öösel aga oli veoautoga kohale sõidetud, tabalukud laoruumi ukse eest maha murtud ja laost kõik asjad minema viidud.
Mändmaa uskus, et sellist koormat riidematerjali, vaskpille ja elektroonikat hakatakse kindlasti varem või hiljem kusagil müüma, aga see ei juhtu täna ega homme. Nii et selle kuriteo avastamisega läheb veel üksjagu aega. Kuid täna pidi varguste grupp seadma sisse jälitustoimiku ja teavitama agentuuri kadunud asjadest.
Ka Mändmaa mõtles sellele, keda oma agentidest kaasata. Tanja agendinime taha varjas ennast enneolematult kaunis daam, aga tema ampluaa olid rohkem valuuta ja autodega äritsemine ning suuremad juveeli- ja kunstivargused, temale nii lihtne vargus ei sobinud. Kindlasti peaks teavitama vana kaadrit, näiteks Albertit. Tema müüs endiselt salaalkoholi ja sellisest vargusest võisid asjad just temani jõuda. Veel võiks rääkida Roosi ja Bertiga, kes töötasid ühes kesklinna restoranis, üks nõudepesija ja teine uksehoidjana. Kumbki ei teadnud, et ka teine on agent. Muidu said nad hästi läbi. Vahetevahel elasid koos ja siis jälle lahus. Sinna restorani, kus nad töötasid, toodi ikka aeg-ajalt varastatud asju.
Mändmaa tegi mõttes plaane, kuidas agentidega kohtuda. Ta võttis laualt märkmiku ja kritseldas sinna mõned märkused, millest ainult tema ise aru sai. Kui märkmik oleks sattunud kellegi võõra inimese kätte, poleks too sealt kuidagi suutnud välja lugeda Mändmaa planeeritud kohtumisi.
Mändmaa viskas pilgu käekellale, see näitas juba üheksandat õhtutundi. Ta võttis nagist kerge mantli ja valmistus kabinetist lahkuma, kui helises lauatelefon.
„Tere, siin korrapidaja Laasik. Kas oled juba lahkumas?“ „Kust sa, Tiit, tead, mida ma parasjagu teen? Sa oled mingi selgeltnägija või? Just kavatsesin uksest välja minna.“
„Kas sa võiksid siit läbi tulla? Mul on üks jutt.“
2
Korrapidaja ruum asus Lubja tänava maja neljandal korrusel. Ruum oli suur. Seal tegutsesid korrapidaja, tema abid ja telefonist, kelle ülesanne oli töötada teletaibi- ja faksiaparaadiga. Rootsist toodud arvutid seisid seal samamoodi tulutult lauaotstel ja võtsid ruumi. Faksiaparaat oli viimase aja moeasi ja seda ka reaalselt kasutati. Igasse kolkasse see veel jõudnud ei olnud, oli ainult suuremates linnades.
Korrapidaja ruumis oli ka relvaladu. Siit anti isikkoosseisule vajadusel välja relvi, kuuliveste, kiivreid, lõhke-pakette ja padruneid. Kriminaalpolitseinikel olid relvad tavaliselt enda käes, aga kui mõneks kinnipidamiseks oli vaja automaate, siis sai neid siit.
Mändmaa andis plekiga kaetud ukse tagant kella. Korrapidaja avas ukse ja Mändmaa astus sisse.
„Räägi, Tiit, mis probleem on. Kui tahad lihtsalt niisama jutustada, siis pööran otsa ümber ja lähen koju kassi ja koera toitma. Naine on mul balletiartistide konkursil ja lapsed hulguvad ka kusagil ringi, aga kassi-koera ei sööda keegi.“
Mändmaa vaatas kerge muigega Laasikule otsa. Laasik teadis tema koduloomadest palju lugusid. Vahetevahel, kui Mändmaa oli öösiti korrapidaja juures, rääkis ta oma loomadest.
„Asi on veel segane, aga ma otsustasin sind informeerida. Praegu istub Pirita jaoskonnas üks naisterahvas. Tal on laps kadunud. Viis lapse kell kaks päeval linna trenni, nüüd on juba pool üheksa, aga last ei ole kusagil.“
„Kui vana see laps on? Poiss või tüdruk? Kui 15 või vanem, siis ilmselt on kusagil kas mõne kambaga või lihtsalt sõbra juures.“
„Laps on kaheksa-aastane, teise klassi tüdruk.“
„Jah, see tundub vähe imelik. Kuule, Tiit, kas sa tahad öelda, et ma pean minema Pirita jaoskonda? Ma elan ju hoopis teises kandis.“
Mändmaa sinised silmad tõmbusid halliks. See oli selge märk sellest, kui väga ta ei tahtnud edasi tööle jääda.
„No mis ma sinuga ikka teen, eks ma siis lähen. Kui ma koju ei jõua, siis on kass hommikuks nälga surnud. Või on koer ta nahka pistnud, sest see on ka näljas. Kes seal lapse emaga tegeleb? Seal pole ju kõiki spetsialistegi.“
„Hetkel on seal alaealiste inspektor Marina, mis ta perenimi oligi?“ Laasik ragistas aju, aga meelde nimi ei tulnud.
„Tean teda, lõpetas hiljuti Paikuse politseikooli. Käisin kevadel seal, kui lõpetamine oli. Meile tuli kümme uut politseinikku sealt, Marina oli üks neist. Eks ma siis lähen kohale.“
3
Täpselt 15 minuti pärast keeras Mändmaa oma Volvo 960 Pirita politseijaoskonna maja ette. Jaoskond asus kauplusega ühes hoones, ainult teises tiivas. Teisel korrusel paiknesid kabinetid ja kinnipeetavate puur. Just nimelt puur. See oli spetsiaalselt ehitatud, et kinnipeetavaid mõni tund seal vajadusel hoida. Praegu oli puuris üks joodik ennast mantli all kössi tõmmanud ja magas õndsat und. Teda ei seganud Mändmaa tulek.
Ühe kabineti ukse kõrval oli silt „Alaealiste inspektor Marina Loorits“. Mändmaa koputas ja astus sisse. Kabinet oli küllalt ruumikas. Seal olid kaks töölauda, kohvilaud ja paar tugitooli. Ühe laua taga istus umbes 23-aastane politseivormi kandev blond naisterahvas, tema vastas toolil umbes 30-aastane kenasti riides tumedapäine naine. Nähes Mändmaad, tahtis politseivormis naine püsti tõusta. Mändmaa viipas talle käega, et ta tagasi istuks.
„Tere, Marina, ma tulin teile appi. Vestelge edasi, ma kuulan. Ja kui on midagi küsida, siis ka küsin.“
Väljas oli läinud pimedaks, aga maheda valgusega laualamp tegi olemise kabinetis