Mändmaa on Tallinna kriminaalpolitsei komissar ja ta tuli mulle appi. Ta tahaks ka kuulata, milles asi.“
Proua Maasik pööras ohkega pilgu Mändmaa poole. Ilmselt jäi ta nähtuga rahule ning alustas juttu.
„Minu laps, Maarika. Viisin ta peale kooli lõppu linna trenni nagu ikka. Ta käib mul kolm korda nädalas Kadrioru staadionil trennis. Koju tuleb tavaliselt ise, istub Narva maanteelt bussi peale ja sõidab Piritale. Tuleb Pirita kloostri juures maha ja kümne minuti pärast ongi kodus. Täna ta ei tulnud selle bussiga nagu tavaliselt. Ootasin ka teise bussi ära. Kui ta sellega ka ei tulnud, otsustasin politseisse tulla. Väljas muutub juba pimedaks ja ega ta väga soojalt riides ka ei ole. Ainult koolimüts ja roheline kampsun. Jalas on punased tennised. Siis veel trennikott, kus on sinised spordijalatsid ja T-särk papagoi pildiga.“
„Kas teil Maarika pilt on kaasas?“
„Jah, on küll, rahakoti vahel.“ Proua Maasik ulatas pildi Mändmaale ja puhkes nutma. Marina tõusis ja ulatas naisele veeklaasi.
„Marina, kas siin faksiaparaat on?“
„Jaa, on. Alles saime, kui jaoskond kuu aega tagasi avati. Prefekt kinkis.“
„Väga hea. Faksige see pilt ja tüdruku tundemärgid linna korrapidajale, seal on Laasik. Andke talle kõik tundemärgid, koos riietuse kirjeldusega. Laasik peab informeerima kõiki patrulle. Las saadab ka liikluspolitseile ja päästeametile tundemärgid.“
Marina noogutas vaikides.
„Proua Maasik, kas teil on veel lapsi?“
„Ei ole, rohkem pole saanud.“
„Kus teie mees on?“
„Me elame Maarika isaga lahus. Ma elan koos oma ema ja isaga nende majas. Aga lapse isa on väga korralik, ta on alati meid abistanud.“
„Kui teil on praegu keegi kodus, siis minge sinna. Me anname teile teada, kui olukord peaks muutuma. Veel, kui teile keegi helistab ja te ei tunne teda, siis öelge, et helistagu kümne minuti pärast tagasi. Helistage kohe meile, me räägime ise temaga. Veel täna õhtul pannakse teie telefonile külge aparaat, mis fikseerib kõik kõned. Me ei tule teid koju tülitama, teeme seda keskjaamas.“
„Härra komissar, kas te arvate, et minu laps on röövitud?“
„Esialgu ei arva, aga igaks juhuks teeme need asjad ära. Mine tea, millega meid üllatatakse. Aga ma tänan teid, proua Maasik, nüüd võite koju minna. Kui saate, siis puhake. Kui on mingeid uudiseid, siis me ütleme teile.“
Proua Maasik pühkis põskedelt pisaraid ja asus minekule.
„Veel üks asi. Marina annab teile ühe numbri ja seletab, kuidas seda inimest ööpäevaringselt kätte saada. Tema jääb meie vahendajaks.“
Marina kirjutas paberilehele telefoninumbri ja ulatas selle lahkuvale naisele. Mändmaa võttis laualt telefonitoru ja valis korrapidaja numbri.
„Tiit, kohe saadab Marina sulle kadunud tüdruku pildi ja tundemärgid. Saada need patrullidele välja. Teata palun Elmar Tammele, Ojale ja Zurabile, et kell kaheksa hommikul on koosolek minu kabinetis. Kutsu Annika ka. Ma aiman halba.“
4
Iseseisvat Eesti riiki on olnud juba üsna mitu head aastat. Minu isiklikus elus pole suurt midagi muutunud. Tegelen oma igapäevase tööga. Igapäevane töö seisneb selles, et istun hommikuti Olümpia hotellis, joon Martelli ja suitsetan Marlborot. Ja seda iga päev kella kümnest kuni kella kaheni, edasi kuidas kunagi. Kui on kliente, siis lahendan nende probleeme. Kui kliente ei ole, siis jalutan linnas või vedelen kodus ja vaatan spordikanaleid.
Kindraliga pole ammu kohtunud. Eestis käib ta järjest vähem. See on ka loomulik, kuna piiri ületamine on tal raskendatud. Ilmselt kasutab ta selleks võltsitud dokumenti. Tegelikult, dokument ei peagi olema võltsitud. Pass võib olla Vene riigi poolt välja antud küll, aga lihtsalt teisele nimele.
Aga täna hommikul helistas kindral ootamatult mulle koju ja palus keskpäeval kokkusaamist. Valisime kohtumispaigaks restorani Vanaturu kaelas.
Kui ma kohale jõuan, istub Nikolai Dmitrievitš juba lauas ja loeb suurt menüülehte.
„Miks me varem siin pole söönud? Tundub, et siin on väga head praed. Ja joogid on kindlasti head.“ Kindral vaatab mulle etteheitvalt otsa.
„See koht avati alles suvel. Mina pole ka siia varem sattunud. Menüü paistab tõesti võimas olevat.“
„Ma olen kuulnud, et see restoran kuulub ühele viinaärikale. Ma ei tea, mis ta nimi on. Aga äritsegu pealegi viinaga, peaasi, et sakuska hea oleks. Hei, neiu, tulge palun siia. Me oleme valmis tellima.“ Kindral lehvitab ettekandjale, kes astub meie laua juurde, pastakas ja paber teenistusvalmilt käes.
„Mulle palun jõhvikamahl, siis Saku heledat vaadiõlut. Me võtame kahe peale pool liitrit viina, aga see peab olema hästi külm. Mina söön ühe hapukapsasupi ja Tallinna šnitsli. Mida sina võtad?“
„Mulle üks Pealinna salat, suppi ma ei taha. Siis gaasiga vesi ja seapraad kartuli ja hapukapsaga. Pärast tooge kohvi ja Martelli konjakit paarsada grammi.“ Ulatan menüü ettekandja kätte.
„Sa lähed mulle kalliks maksma, kui sa konjaki joomist ei lõpeta.“
„Ma võin selle väikese napsu ise ka endale välja teha, kui teil raha ei ole.“
Näen, kuidas kindral muigab vaikselt habemesse. Ettekandja toob supi ja salati ning joogid. Viin on tõesti hea külm Stolichnaya. Vaatan kindralile küsivalt otsa, et kas asja ka oli või sööme niisama.
„Viimasel ajal liigub läbi Eesti palju salakaupa. Sealhulgas strateegilist kaupa. Mäletad ju 15 tuhandet Makarovi püstolit. Siit on läinud välja kõrgtehnoloogilisi rakettide juhtimismooduleid ja veel palju muud. Meil on teada mõned isikud, kes smugeldavad igasugust keelatud kraami läbi Eesti Venemaale ja vastupidi. Kuna meie tegevus välisriigi territooriumil on täna piiratud, siis peame kasutama endale ustavaid inimesi sellise salakaubaveo tõkestamiseks.“
Kindral ohkab ja võtab lonksu õlut.
„Sa võid nüüd küsida, miks GRU, aga sa ju mäletad neid lugusid strateegilise toormega. Niisiis, kas oled käsi ja hakkad siin Eestis seda tööd kureerima?“
„Siis täpsemalt mida? Kas salakaubaveo tõkestamist?“
„Mitte lihtsalt salakauba, vaid strateegilise materjali salakaubana väljavedu Eesti kaudu.“
„Võin ju proovida. Aga mul on seoses sellega paar küsimust. Kas mul on siin abilisi ja mis selle töö eest makstakse?“
„Abilisi siin ei ole. Kui soovid kedagi tööle värvata, siis palun. Annan sulle selle ülesande lahendamiseks aega üheksa kuud. Igas kuus saad tuhat dollarit, millest pead maksma ka oma abilistele. Kui sa üheksa kuuga salakauba kanaleid selgeks ei tee, siis unustame kogu jutu. Kui jõuad lahenduseni üheksast kuust kiiremini, siis ülejäänud raha jagame pooleks. Kas selline variant sobib sulle?“
Lauale on jõudnud praed, mis näevad ahvatlevad välja. Valan pitsid viina täis ja löön kindraliga kokku. Mis seal ikka, töö on töö ja kui veidi makstakse ka, siis pole väga vigagi. Muidugi olen kindralilt ka rohkem raha saanud, aga kui ma abilisi ei võta, siis pole ju seatud tähtaeg kõige hullem. Kui asjad peaksid hästi arenema, siis saab raha juurde ning see on juba puhas võit.
„Kas annate mulle ka mingeid vihjeid, kust alustada?“
Kindral kummutab järjekordse pitsi viina. Minule on ettekandja Martelli ja kohvi toonud.
„Mul on ainult ühe naise nimi. Tal on mitmeid tuttavaid meremeeste hulgas. Minu teada käib kogu salakaup mõlemas suunas tema kaudu. Kuidas ta seda täpselt organiseerib, ma ei tea, aga meie andmetel on tal ikka väga suur roll. Teame ka seda, et praegu on Tallinna sadamasse teel laev,