kaubad need siis on, mis siit läbi liiguvad?“
„Siit lähevad Venemaale käekellad, kuld, parfümeeria, riided, narkootikumid. Ühesõnaga kõik, mis Venemaal müüb. Sealt läheb Euroopasse strateegiline kaup. Näiteks elektroonika, igasugune aparatuur, rakettide osad, relvad, erinevate relvade varastatud joonised ja andmed, kohati ka kunstiväärtused ja kuld.“
Kindral kummutab viimase pitsi viina ja ulatab mulle ümbriku. Ilma ümbrikut avamatagi saan aru, et seal sees on tuhat dollarit.
„Teil pidi olema ühe naise nimi, kes siin salakauba võrgustikku juhib.“
„Tema nimi on Nelli Dvorjadkina. Eeldatavalt elab kusagil kesklinnas. Rohkem midagi ei tea. See on kõik. Oi, minu aeg on otsas. Ma sõidan täna õhtul Soome. Kui sul on vaja midagi küsida, siis sa tead, kuidas minuga kontakti saada. Noh, ela siis hästi ja tegele asjaga.“
Kindral viipab ettekandjale, et meie arve ära maksta.
5
Tamm, Oja ja Zurab istusid hommikul kell kaheksa Mändmaa kabinetis ja jõid auravat kohvi. Mõni minut pärast kaheksat pistis ukse vahelt pea sisse Annika.
„Tore, et te kõik kohal olete. Juhtunud on üks halb asi,“ alustas Mändmaa. „Pirital läks kaduma kaheksa-aastane tüdruk. Pidi õhtul trennist koju tulema, aga ei tulnud. Käisin hommikul korrapidaja juurest läbi, aga mingeid uudiseid tema kohta endiselt pole. Kõik patrullid on tüdruku kadumisest informeeritud ja ka lapse fotod on igale poole saadetud. Ilmselt enam elusana koju ei jõua.“
Mändmaa ohkas, enne kui jätkas.
„Käisin eile õhtul Pirita jaoskonnas ja vestlesin tüdruku emaga. Tundub, et perekonnas probleeme ei ole.
Isa elab küll perest lahus, aga hoolitseb tütre eest. Ma siin öösel mõtlesin veidi ja mul on teile seoses sellega ülesanded. Ah jaa, Pirita jaoskonnas tegeles tüdruku asjaga alaealiste inspektor Marina Loorits. Kui tahate midagi täpsustada, siis helistage talle. Ja veel üks asi, mida peate arvestama. Paar päeva tagasi toimus Pirita koolist suur vargus. Kogu kooli ladu viidi tühjaks. Siin on varastatud asjade loetelu.“ Mändmaa lükkas igale inimesele ette paberi varastatud asjade nimekirjaga.
„Te peate sellega ka arvestama. Äkki tüdruk nägi midagi pealt või keegi rääkis talle midagi ja nüüd otsustati ta kõrvaldada. See pole loomulikult peamine versioon, aga ikkagi. Peamised versioonid võiks olla, et tüdruk sattus õnnetusse ja on kusagil haiglas või et ta langes kuriteo ohvriks. Millise kuriteo, seda võite ise arvata.
Nii, nüüd ülesanded. Zurab, sina lähed bussiparki ja kuulad üle kõik bussijuhid, kes eile Pirita liini sõitsid. Tüdruku pilt on paljundatud koos tema tundemärkidega, need saad korrapidaja juurest kätte. Sina, Oja, oled spordimees. Lähed kergejõustiku staadionile Kadriorus, räägid treenerite ja trennikaaslastega. Leiad tüdruku sõbrannad, äkki ta on neile midagi rääkinud. Tamm läheb tüdruku koju, räägid emaga, vanaema ja vanaisaga. Leiad tema isa üles. Marina saadan Pirita kooli, räägib klassijuhatajaga ja teiste õpilastega. Ühtlasi teeb juttu veel vargusest. Annika, sina palun helista kõik haiglad läbi. Samuti võrdle sõrmejälgi ja muid jälgi, mis varguse juurest leiti. Ehk saame sealt mingi niidiotsa. Kui tüdrukut vahepeal ei leita, koguneme kell kuus õhtul samas koosseisus ja Marina tuleb ka. Kas on küsimusi?“
„Kes jälitustoimiku sisse viib?“ küsis Zurab.
„Kuna sinul on eesti keelega veidi raskusi, siis toimiku viib sisse Tamm. Loodetavasti on kriminaalasi ka algatamisel. Kontrollin üle.“
„Mis siin ikka,“ vedas Oja ennast laua tagant püsti. „Asi selge, lähme tööle.“
6
Mändmaa istus Lubja tänava maja ees autosse ja pööras auto nina Nõmme poole. Kui palju oli ta seda teed sõitnud – nii suvel kui ka talvel, öösel ja päeval. Alberti maja asus suurel krundil tupiktänava lõpus. See oli Eesti-aegne villa. Kellele see võis kuuluda, seda Mändmaa ei teadnud. Korteri sellesse majja sai Albert siis, kui naasis Saksamaalt Eestisse.
Tänavalt majani viis kitsuke asfalteeritud tee. Maja ise oli kahekorruseline, aga kõrgust oli sellel kolme korruse jagu, sest Alberti tööruum ehk katlamaja asus sisuliselt esimesel korrusel. Mändmaa lükkas katlamaja ukse lahti. Kui silmad hämarusega harjusid, nägi ta oma agenti laua taga istumas, lahtine viinapudel ees.
„Kas sa juba jood, nii vara?! Kuule, mees, lõpetame selle asja kohe ära. Mida su Tiiu ütleb, kui seda näeb?“
„Kes sa putukas oled, et sa mind õpetama kipud?“
Mändmaa tundis oma agendi kombeid juba palju aastaid ja teadis, et Alberti kuraas lõpeb kohe, kui viinapudel ära võtta. Mändmaa lükkas pudeli põrandale ja see purunes. Põrandale jäi segu klaasikildudest ja viinast. Üle katlamaja levis alkoholi lõhn.
„Mis sa tegid… Ma ei saa ju toast uut pudelit tuua. Tiiu näeb, ei lase mul seda teha…“ Albertil oli peaaegu pisar silmas.
„Ma pean su ikka viinaravile viima. See joomine on juba üle mõistuse. Vahepeal sa üldse ei joonud ja nüüd jälle.“
„Elu on kuradi raske. Kui vanad su tüdrukud on?“
„Kaheksateist ja viisteist.“
„Minu poiss on kakskümmend kolm, abiellus, nüüd on mul pisike lapselaps, aga näe, poiss hakkas jooma. Kohe üldse selget päeva ei näe.“
„Kas ma pean teid mõlemaid ravile saatma? Ole mees, katsu nüüd kaineks saad.“
„Ausõna, ma joon viimast päeva, aga nii kurb on olla. Tead, mul tuli meelde, et koera kuudis heinte all on üks pudel. Mine too ära, aga vaata, et sa Tiiule vahele ei jää. Ja kui jäädki, siis sinult ta pudelit ära ei võta.“
Albert vaatas Mändmaale selliste nutuste silmadega otsa, et Mändmaa murdus.
„Kus su koer siis on?“
„Tiiu võttis ta tuppa ja kuivatab teda kamina ees. Mine vaikselt.“
Albert on muidugi hea peremees. Ükski uks majas ei kääksu ja ukselink ei logise. Mändmaa hiilis vaikselt hoovi kuudi poole. Ta ei suutnud imestada, kuidas üks purjus inimene, peaaegu alkohoolik, saab teda nii oma pilli järgi tantsima panna. Kuudi juurde jõudes pistis ta käe heinte alla, sobras seal natuke ja käes ta oligi. Puhas Laua Viin.
„Kas sul midagi peale hammustada ka on?“ Mändmaa lasi pilgul katlamajas ringi joosta. Albert ajas ennast vaevaliselt laua tagant püsti ja pistis käe katla taha, tõmmates sealt välja hapukurgipurgi.
„Alati peab mehel mingi tagavara olema, kui majas on kuri naine.“ Ta nägi korgiga tükk aega vaeva ja valas siis väriseval käel viina kahte teeklaasi.
Mändmaa vaatas seda ja mõistis, et praegu pole mõtet Albertiga viinaravist rääkida. Mõni teine päev võib sellest jälle juttu teha, kui mees kaine on. Kui nad olid kumbki pool klaasi viina kurgust alla valanud ja Albertil jälle inimese jume näkku oli tõusnud, hakkas Mändmaa rääkima sellest, miks ta oli tema juurde tulnud.
„Sa tegeled ju ikka salaviinaga?“
Albert vaatas arusaamatuses Mändmaad.
„Mis mõttes ikka? Ma olen sellega terve elu tegelenud. Muidugi, kui ma Saksamaal elasin, siis salaviinaga ei tegelenud. Miks sa seda küsid?“
„Mu küsimuse mõte oli selles, et kas sinu juures käivad ikka pätid, kes pakuvad erinevat kaupa müüa.“
„Muidugi käivad igasugu vargad ja röövlid. Mida sa tahad?“
„Pirita koolis tehti paar päeva tagasi ladu tühjaks. Viidi ära riidematerjali, televiisoreid, raadioid, pille ja tööriistu. Ma panen sulle mõned raadiote ja telerite margid kirja ja jätan siia tuhatoosi alla. Homme loed.