olevat. Tasapisi tuli ta oma otsingutega üha lähemale; kaalusin, kas pakkida oma asjad kokku ja lahkuda, sest üksiku blondivõitu naisterahvana pole Itaalias kunagi võimalik rahulikult raamatut lugeda, kui mõni mees peale satub, aga ta tundus olevat oma otsingutega väga hõivatud ega heitnud pilkugi kõrgemale, nii et jäin paigale. Minuga kohakuti jõudes ajas ta ennast äkki sirgu ja küsis, mis kell on (ma ei tea kuidas, ent sain aru). Püüdsin vastata, due e mezzo7, ta jäi sellega rahule, aga seisis edasi ja ütles siis järsku: Vieni8, Maria! Nii palju olin tekstiraamatuga oopereid kuulanud küll, et sellest aru saada, ja kuigi ta hääletoon polnud nii emotsionaalne ja intensiivne nagu esimesel tenoril, vaid pigem monotoonne, kompenseeris seda sisendusjõuline välimus: päikeses hästi tõmmuks põlenud nahk, kergelt vimmas kõhn ja sooniline keha, õlanukid hüppevalmilt püsti, sinkjasmust traatjas juuksepahmakas nagu parukas peaaegu ninani, ja sealt vahelt sütena hõõgumas puurivad silmad – nagu metsloom. Vieni, Maria! Ise põlvini vees, oranžides ujukates. Mina püüdsin teha nägu, et ta räägib kellegi teisega, aga rand oli inimtühi; lõpuks kobasin vastu, et io non Maria. Tema korrutas edasi nagu mingi sunduse ajel Vieni, Maria! Vaatasin, et ei sest saa asja, panin riided selga ja koperdasin oma verevalumite otsas minema. Olin paarsada meetrit linna poole jõudnud, kui selja tagant lähenes roller, sadulas sama tüüp, ikka oranžides ujukates, aeglustas minu kohal ja jätkas: Vieni, Maria! Niimoodi ühetooniliselt, järjepidevalt. Pealetükkivaks ei muutunud, aga järele ka ei jätnud. Vieni, Maria! Ja nõnda kogu tee, mitu kilomeetrit linnani välja – vieni, Maria! Linna piiri peal raputas oma tukka ja tegi teises suunas minekut.
Läksin siiski teise vooru tulemusi kuulama, aga muidugi edasi ei saanud. Ljudmila ja Paulina mõlemad said. Ljudmila kallistas mind ja lohutas innukalt: järgmine kord kindlasti saad sina ka! Paulina noomis natuke emalikult: Aga sa ju ka ise lasid pinge alla, läksid randa, nii ei saa konkursil osaleda, mentaalselt peab kohal olema! Olin muidugi natuke kurb ja natuke oli piinlik ka, et nüüd olen tõestatult meie toa kõige kehvem pianist, aga samas tundus nende konkursielevus mulle juba kuidagi naljakas. Mis konkurss, mis klaver, siin on Itaalia, la dolce vita!
. ..........
Lennu olin broneerinud nõnda, et oleksin saanud olla konkursi lõpuni ja siis veel kolm päeva – ühesõnaga aega oli kõvasti. Otsustasin paariks päevaks veel Barlettasse jääda ja sealt väljasõite teha, enne kui Napoli poole maid avastama minna. Sõbrunesin Scarlattit liiga aeglaselt mänginud Danieliga, kes samuti edasi ei saanud, ja kolasime temaga natuke ümbruskonnas ringi. Daniel oli Iisraelist, aga pooleldi palestiinlane ja pooleldi soomlane. Ja elukutselt hoopiski programmeerija – no mina suutsin küll talle need aeglased tempod andeks anda. Küsisin, kuidas ta end Iisraelis tunneb, ta ütles, et väga hästi: palestiinlaste jaoks on ta oma, aga juutide jaoks soomlane. Danieli süda oli murdunud – ta oli tutvunud Iisraeli vabatahtlikuks tulnud norra kaunitariga ja läinud tolle järel Norrasse, aga tüdruku isa, range katoliiklane ja rassist, ei tahtnud araablasest midagi kuulda, isegi kui too oli pooleldi soomlane ja täiesti usukauge. Tüdruk ise oli ka vist liiga ilus, tal valikuid palju. Daniel oli naissoos pettunud ja teatas, et ei abiellu kunagi või kui, siis hästi koleda naisega, et teiste meestega mingit jama ei tuleks. Praeguseks on ta kauni põhjala naise õnnelik abikaasa ja mitme andeka noormuusiku uhke isa. Igatahes jäi ta nimme Norra tolle vihatud äiakandidaadi silme ette tolknema ja hakkas, küllap ülekeevate emotsioonide leevenduseks, oma senise hobi klaverimänguga professionaalselt tegelema. Tahtiski eriala vahetada, programmeerimine olla ennast ammendanud. Muuhulgas oli ta ka väga osav mustikakorjaja, mitu suve Soomes marju kühveldanud ja sügiseks kena kopika kokku ajanud. Võrdlesime koguseid, ma ka kirglik korilane, aga ei saanud ligilähedalegi. Danieliga uitasime mitmel pool ringi, aga hellenistlike varemete küngast ei tahtnud ta vaatama tulla – ütles, et ta on Iisraelist ja varemeid liigagi palju näinud, modernseid ka.
Konkursi suunalt hakkas tulema kõlakaid, et auhinnad olla välja pandud mingite Aasia suurfirmade poolt. Teise vooru sai tõesti ülekaalukalt asiaate. Väheste eurooplaste seas olid peale minu toanaabrite kaugelt tuttav Karlsruhe eestlane Toomas oma naise Nataljaga; nende jaoks oli konkurssidel käimine midagi mesinädalate taolist, andis ettekäände laps vanavanematele jätta ja ise reisile minna. Ida-Euroopa auhinna nimel paistis minevat kõvaks rebimiseks.
Viimasteks päevadeks läksin Napolisse. Sõitsin kohale ja lootsin, et küll ma kuskilt ikka öömaja leian, ei viitsinud enam telefonis žestikuleerima hakata, meeleolu oli ka juba nii mañana, et millegi pärast ei osanud enam muretseda. Rongis sattusin kokku ühe kaaskannatajaga, samuti Saksamaal õppinud ja sinna elama jäänud mureliku korea poisiga. Ka temale polnud fortuuna naeratanud ja ta leppis sellega fatalistlikult. Eks see raha tuli korstnasse kirjutada, vältimatud kulud, mis teha. Järgmiseks kuuks oli järgmine konkurss juba planeeritud, tuleb arvestada sellega, et õnne võib olla ehk veerandil võistlustest, kust osa võtad. See ongi lihtsalt selline tööstus. Aga kui oled Koreast ja tahad Saksamaal kontserte, peab mingeid võitusid olema, teisiti ei saa. Tema helistab iga päev kümnetesse kohtadesse ja pakub oma kontserte; enamasti öeldakse ära, ehk sajast üks kord näkkab, aga pole midagi, ta helistab edasi ja helistab jälle – kui ta on piisavalt järjekindel, küll nad teda ükskord ikka kutsuvad.
Jalad hakkasid tasapisi kasutuskõlbmatuks muutuma ja rihmikuid ei saanud enam kanda. Õnneks olid mul kaasas ka kinnised kingad, mis iseenesest olid mugavad, aga kahjuks mingist kohutavast lakitud kunstnahast, milles jalad lihtsalt talumatult higistasid. Mõlema päka all oli verevalum; püüdes neile astumist vältida, olin hakanud toetuma taldade välisäärele, mistõttu valutasid ka pahkluud; neist umbsetest kingadest tekkisid palavas kliimas kõikide varvaste vahele villid, kannad hõõrdusid verele ja vanadest rihmikutest olid ju ka jäänud oma traumad, ühesõnaga – täispakett. Aga pidi ju ometi kõndima, ja palju! Hommikused esimesed sammud olid põrgu, aga siis harjus kuidagi ära ja lõpuks oli ikkagi mañana. Napoli oli kummaline linn, sigisaginat täis ja elav, aga justkui mingisse eelmisse aega kinni jäänud lihtsate inimeste linn. Meenuvad käsitööliste linnajaod: tänavad täis avatud töökodasid, kus järjest toimetasid ainult näiteks plekksepad vihmaveetorude kallal; järgmises kvartalis olid aga ainult kellassepad ja veel järgmises ainult treialid, kõik eranditult vuntsidega vanamehed.
Sain oma vermete otsas Pompeis ka ära käidud. Pidin küll iga 20 minuti tagant pausi tegema, et varbad lahti võtta ja neid mudida, aga tegelikult andiski see õige turistitempo kätte, ei pea igalt poolt läbi lehvima! Majad, termid ja mosaiigid olid elamus, aga lausa vapustuse sain inimkujudest, mis siia-sinna majadesse olid asetatud, või oleks õigem öelda asetunud. Kuum tuhk oli linna katnud nii kiiresti, et mattis oma ohvrid sinna, kus nad parajasti olid, säilitades nende viimase valukarje. Väljakaevamistel avastati, et kivistunud tuhas on imelikke tühimikke, kus luud sees, need valati täis ja toksiti karp ümbert ära. Välja tulid filigraansed kujud, sandaalinöörid ja rõivakude oli näha, aga eelkõige need ilmed, igaveses ahastuses. Vaatasin kerge ebamugavustundega, valu uhkas minustki üle, mõtlesin, kas siin võib olla mingi eetiline käär, me vaatleme huviga teise pärisinimese pärispiinlemise pärisjäädvustust, aga eks kahe tuhande aastaga umbisikustub nii mõndagi. Muidugi ei välista ma võimalust, et see kõik oli võlts, turistide lõbuks nikerdatud (sel juhul väga hästi nikerdatud), aga elamus on elamus, ära vingu.
Paar päeva hiljem tuli Daniel ka korraks Napolisse. Mobiile sellal kellelgi polnud, kuid vanasti toimis selline asi, et leppisite kolm päeva varem kohtumise rongijaamas kokku ja saitegi kokku. Temalt kuulsin, et kolmandasse vooru ei jõudnud enam ükski mitte-asiaat ja suuremat osa lubatud preemiatest, muuhulgas Ida-Euroopa auhinda, välja ei antudki. Salamisi tundsin kerget kahjurõõmu – näe, polnud Paulinal ja Ljudmilal sest abi ühti, et nad muudkui keskendusid ja harjutusaegu rabasid ja ujumas ei käinud. Kes pärast naerab, naerab paremini!
Pärast Pompeid otsustasin, et nende jalgadega ma enam mööda vaatamisväärsusi ei kappa, istun parem ülejäänud päevad rannas. Valisin nime järgi koha – Piano. Rong tuli mäe seest välja, sõitis orgudevahelisele sillale ja seal, üksilduses, keset lindude kuningriiki, oli peatus. Imeline! Oleks tahtnud käed laiali ajada ja hüpata. Päevast rannas pole midagi rääkida, teate isegi. Õhtul tagasi ronides korrutasin omaette: Una biglietta per Napoli, per favore9 – no midagi jääb