Seitsme aja raja taga. Kadri-Ann Sumera

tee ka niisugust valulikku ja pealtnäha mõttetut vaeva. Frustratsioon tekkis alles siis, kui kontsert ähvardas peale kogu seda eneseohverdust hoopis ära jääda, sest Irisel oli hääl haige. Proove sai haiguse tõttu ohtlikult vähe, aga kontsert siiski toimus. See esinemine polnud kergete killast, aga vast ehk just sellepärast olime nii pinevalt teineteisele häälestatud, et laval sündis ootamatuid mõistmisesähvatusi ja suurt osa sellest kontserdist ei häbene ma siiamaani Internetis üleval hoida.

      Isegi veel 2007. aastal oli Internet selline pühapäeva-lõbu. Kolisin suve algul Tartusse, päevad läbi remontisin aknaid (klaasid seest välja, raamidelt ja lengidelt värv maha, lihvida, õlitada, klaasid klaasinaeltega tagasi, kittida, keldrist leitud ilusad kremoonid peale, aken tagasi, suvi möödas), lõunat käisin peenelt mõnes Rüütli tänava restoranis söömas ja sealses wifis lugesin ja saatsin ka oma kirjad ära. Internet seostus mõnusa pärastlõunameeleolu, juustes sahiseva suvise tuulekese ja jõudeolekuga. Aga õhtul enne magamaminekut lugesin hoopistükkis raamatut! Hiljem, kui Tuuli kõrvaltuppa elama tuli, kasutasin tema antenniga pulka, mil oli uhke nimi Kõu. Lõpuks oli see minu käes tunduvalt rohkem kui Tuuli valduses. Tegin selle veel kogemata katki – pidin uue ostma, aga miskipärast lõpuks ei ostnudki, sellist rariteeti sai hankida ainult kuskilt Betooni tänava tagant pärapõrgust ja kuidagi lükkasin sinna minekut edasi nii kaua, kuni Tuuli jõudis kuskilt mujalt uue ja moodsama hankida. Mida siis jälle mina julmalt ära kasutama hakkasin.

      Nojah, aga praegusest internetist polegi enam midagi rääkida. Peaks netist järele vaatama, kas seal on järsku midagi.