isa sajandat korda algusse tagasi kukub. Mäng ise oli muljetavaldavalt süngetes toonides (ega midagi peale musta ja valge polnudki tollal võtta), tunnusmuusikaks kõlas jupike Bachi d-moll orelitokaatast; see meloodia seostub mul siiamaani lossitorni sakkide vahel sihikindlalt edasi-tagasi kõmpiva vahimehe ja soomättal kükitavate njännjännjäädega, kes ebameeldiva täpsusega mingeid mudapalle kangelase poole lennutasid. Mulle tundub, nagu oleks terve mu varane pubekaiga möödunud isa selja taga põlevate silmadega nondesamade kuueteistkümne toa läbimist kaasa elamas (ja siis intermediate, ja siis advanced, kujundus oli ikka sama, lihtsalt njännjännjääd olid agressiivsemad). Paar aastat tagasi vihmasel jaanipäeval tõmbas vend puhtast nostalgiast mängu uusversiooni alla. Mängus oli muudetud ainult seda, et must-valgest oli saanud värviline – retro ruulib –, ja mängis selle ühe päevaga läbi.
Isa, suur pioneer tehnika alal, oskas muidugi juba üheksakümnendatel arvutiga e-kirju saata. Mulle tundus see üle mõistuse, ausalt öeldes valmistas mulle toona raskusi isegi arusaamine, mille poolest e-kiri tavalisest nii palju parem on (nüüd saan aru küll – postimajja pole vaja minna). Tajusin isa ärritust, ta oleks muidugi soovinud, et tütar oleks targem ja osavam. Niisiis ta peaaegu sundis mind kirjutama meili Ameerikas õppivale sõbrannale Helenile, tema enda aadressilt muidugi. See lugu lõppes siiski pahasti, sest minult luba küsimata luges isa mu kirja läbi, puhtast heasoovlikkusest muidugi, et parandada kõik täpitähed numbriteks, sest muidu tulnuks need Ameerikasse jõudnuna arvutite seest välja umbes nii: %&=(¤. Solvusin mõistagi kohutavalt ega kirjutanud aastaid enam ühtki tobedat e-kirja.
Järgmise meili kirjutasin alles pool aastat pärast isa surma. Palusin vennal teha mulle e-posti aadress, sest ühel meistrikursusel andis üks tore tüdruk mulle oma aadressi ja ma tahtsin seda proovida. Alustasin kirja sõnadega: Armas Diana, kas tead, sa oled esimene inimene, kellele ma kirjutan! Kirja ärasaatmiseks pidin jälle abi otsima. Vend naeris ja ütles: Kadri, kas kõik tüdrukud räägivad täpselt ühtemoodi?! Sest ma aitasin just hetk tagasi täditütrel ka meilikonto avada ja tema alustas oma kirja täpselt samade sõnadega! Muide, see jäi mu ainsaks kirjaks Dianale, aga praeguseks on ta mu FB-sõber, kellega ma samuti ei kirjuta.
Kölnist oleks ma ehk kodustele rohkem kirjutanud küll, aga polnud kuskilt neid kirju saata. Kooli raamatukogu oli lahti ainult kella neljani; seal oli küll lausa kaks arvutit ja neist tohtis kirju lugeda, aga saata ei võinud. Ärge küsige, miks! Raamatukogu kindrali, Frau Kaminsky silmad nägid ka läbi seinte, ja kui keegi julges vasta-nupule lähedalegi minna, tormas ta kasvõi põrgu põhjast kurjategijat sakutama, nii et suled lendasid. Kord lugesin mingit foorumit, kus arutati lennupiletite broneerimise üle, ja kuna pidasin end sel teemal kogenuks (olin just äsja ostnud Frankfurt-Tallinna lennupileti asemel Tallinn-Frankfurdi oma, kuupäev oli õnneks õige), tahtsin ka sõna sekka öelda. Teksti jõudsin ära kirjutada, aga täpselt sel hetkel, kui nooleke oli juba saada-nupuni jõudnud, sain nokahoobi vastu kukalt ja mind visati kriisete saatel häbiga raamatukogu trepist alla. Külliki, tarkpea, oli avastanud, et ka üliõpilasesinduses on arvuti, kust on lubatud isegi kirju saata, aga esindus oli lahti kõigest tund aega nädalas ja selle sisse suutsid ennast mahutada ainult eriti kenad inimesed, kelle sekka mina kahjuks ei kuulunud.
Linnaraamatukogus külastasin tavaliselt ainult muusikaosakonda ülemisel korrusel, kus olid noodid ja plaadid. Mingil hetkel, kui otsustasin, et võiks oma olematut vene keelt natuke parendada, olin lapanud ka õpikuid ja vestmikke, mis asusid teisel korrusel. Kahjuks ei leidnud ma midagi sobivat; kõige rohkem sinnapoole tundus olevat üks vene sisserändajatele mõeldud saksa keele õpik. Kuna see keskendus grammatika asemel rohkem väljenditele, tundus ükskõik, kumba pidi õpid. Natuke süvenenuna mõistsin siiski, et väljendite valikus oli arvestatud kitsa sihtgrupiga – kui esimeses peatükis sai selgeks, kuidas ennast tutvustada ja teed küsida, siis teises õpetati saksa keeles ütlema tupaja kak korova13. Tundsin, et see pole siiski mulle. Läks aega, enne kui avastasin, et kolmandal korrusel oli ka Internet. Vihikusse sai aegu kinni panna – tund aega järjest aeglasesse arvutisse või pool tundi kiiresse –, bronnida tuli pool nädalat ette, sest soovijaid oli ju suurlinnatäis. Olin õnnega koos, aga esimene tund väärtuslikku aega kulus jukerdamiseks oma meilboksi kallal, see ei avanenud ega avanenud; viimase kümne minuti ajal taipasin abi küsida, siis selgus, et kõik hot’i sisaldavad aadressid olid blokeeritud, sest see on tõenäoliselt porno. Pidin kirjutama avalduse, et mu hot.ee aadress avataks, ja selle menetlemisega läks jälle nädal aega. Järgmise kahe nädala arvutiajad läksid meilboksi koristamise nahka – põhimõtteliselt oli seal ainult spämm, aadressiraamat oli üldse kadunud ja server viskas mind alatihti postkastist välja – see aeglane arvuti oli tõeline kannatlikkuse tuleproov. Olin püsti hädas, sest Paavo Järvi saatis mulle pidevalt ropuvõitu naljapilte ja anekdoote, tundsin, et oleks viisakas ja tegelikult lausa hädavajalik samaga vastata, aga tõesti ei teadnud, kust selliseid leida, ja polnud ka mahti otsida, sest kõik aeg läks uuesti sisselogimise peale. Nõnda ei saanudki minust kuulsat pianisti.
Murrang elukvaliteeti tõotas tulla siis, kui Külliki sai tehnikahuviliselt klaveriklassivennalt Sinišalt tolle vana läpaka. Kujutlesin naudinguga, kuidas saan oma meilboksi lõplikult korda, leian poolpiduste piltide ammendamatu varasalve ja kommenteerin foorumites, nagu ise tahan! Kuna me ise ei osanud kuidagi arvutit võrku ühendada (mina, loll, arvasin algul, et sülearvuti sees ongi internet niimoodi niisama kohe olemas), helistasime Sinišale. Ta seletas pikalt ja kannatlikult, mis funktsiooni seadetes valida, kuhu linnukesi teha ja siis, millise juhtme milline ots millisesse auku panna. Lõpuks kiitis: Nii, tubli, nüüd on kõik ette valmistatud, nüüd pane toru hargile, tõmba telefoni otsik seinast välja ja topi seesama otsik, mida praegu peos hoiad, sinna asemele! Vaatasime Küllikiga teineteisele pikalt ja nõutult otsa, unistused purunesid. Meie telefonijuhtme ots oli katki nagu enamik muid asju ses kummalises korteris: kaabel oli teibi ja kummiliimiga pessa kleebitud. Arvutist sai niisama kaisuloom, millega tundide kaupa „Tetrist“ ja mullimängu mängida (mul „Tetris“, Küllikil mullid). Vaheldust tõi Sörenilt saadud rassistlik mäng „Street Respect“, kus türklasest taksojuht tibidele onuheinolikke tervitusi hõikas (blondid ronisid talle kohe autosse, brünettidele tuli enne kompliment öelda, aga punapead saatsid ta pikalt, kuigi järele vilistada tasus neile ikka – paar tänavarespektipunkti sai ka selle eest).
Koht, kus Internet alati olemas oli, oli Sigridi Juures. Sigridi Juures oli üldse üks hea koht, kust niisama koju minnes läbi hüpata, kus päevauinakut teha, ühiselt vaaritada, veini juua, makette vaadata, surnud isadest rääkida (see kogemus tabas meid aasta jooksul kõiki), lolli juttu ajada või mida iganes. Sigrid tolereeris sõbrannasid arvutis ka sellal, kui ta ise samas toas magas, aga minu pianistisõrmed kippusid klahvidega liiga jõuliselt kolistama ja siis viskas ta mu välja.
Frankfurdis sai Internet juba enesestmõistetavamaks. Stipendiaatidel olid Ensemble Moderni maja võtmed taskus ja seal võis olla öö otsa, kui tahad (esimesed ööd, kui mul veel korterit polnud, veetsingi salaja seal sohva peal; enne kui keegi teine tuli, korjasin oma magamiskoti kokku ja tegin näo, et olen lihtsalt öö läbi harjutanud. Kohvreid oli muidugi raske peita ja ma sain aru küll, et päris seda polnud võtmete jagamisega ka mõeldud). Igatahes leidsin varsti tee koopiamasina vastas asuva arvutini, kust Eesti uudiseid lugeda ja aeg-ajalt isegi niisama lõbu pärast kirju kirjutada. See oli uudne tunne.
Esimese päris oma arvuti sain vennalt, kes enda vana mulle maha kandis. Valmistusin just kontserdiks Irisega14, kavas olid imelised Tšaikovskid ja Rahmaninovid. Võtsin ettevalmistustööd väga tõsiselt ja tõlkisin poeetilisi alltähendusi tulvil laulusõnad vene keelt peaaegu oskamata sõnaraamatu abil ära. See võttis päevi ja suur osa jäi ikkagi hämaraks. Samuti olin kindlalt otsustanud, et kavalehele peavad tulema tekstid nii originaalkeeles kui tõlkes ja kuna produtsendil polnud selliste asjade jaoks aega, asusin neid oma värskel arvutil, mille kasutusõigust ei pidanud kelleltki nuruma, ise sisse toksima. Vend aitas mul seadistada venekeelse klaviatuuri, aga nüüd ei leidnud ma enam ühtegi tähte üles. Läksin poodi ja ostsin kleepsude komplekti, mille klahvidele liimisin. Nii oli venekeelse teksti sissetoksimine küll võimalik, aga läks väga visalt; kõrvalmõjuks oli, et kui viimase lauluni jõudmise ajaks hakkas vene tähtede asukoht juba mingil määral kinnistuma, siis samavõrra segi oli läinud euroopa klahvide paigutus,