pikali kukkuma. Kahe nädala jooksul esimene kohalik meesterahvas, kes räägib korralikku inglise keelt, ei lenda mingi bacio-bacio11 jutuga peale ja teab maailma asjadest – ja see juhtub siin, maa ja taeva vahel, klaaskuubikus keset eimidagit, piletimüüja, mõelda vaid! Natuke aega rääkisime läbi võre, tema nimi on Enzo, Vincenzo, siis ta ütles: Ah, mis me siin niimoodi karjume, tule parem siia taha, on mugavam, tahad, teen kohvi ka? Rongini oli kakskümmend minutit aega, muidugi, miks mitte targa inimesega rääkida. Vaevalt olin tõkkepuust mööda astunud, kui tema mõõtis mind pealaest jalatallani (mul oli kena lehviv oranžide lilledega kleit) ja teatas: Ah, you are a good woman, very good woman, do you like to make love?12 Aaaahhhh. Mul oli tunne nagu Klaabu-unenäos, jah, see oligi liiga ilus, liiga hea, see ei saanud olla tõsi, kusagilt pidi kibe reaalsus ju sisse murdma. Ütlesin, et jätku järele, no tõesti, tema: ei, miks? Ta ei ole ju paha inimene, ei kuku kohe murdma, tema on viisakas ja intelligentne, alustab sellest, et ütleb, et tema on Vincenzo ja tahab teada, kust ma pärit olen ja alles siis küsib, kas mulle meeldiks to make love. Kas mulle siis ei meeldigi? Aga see on ju hea! Järelejäänud seitseteist minutit vaidlesime teemal, kuidas selle laavmeikinguga siis ikkagi on, vähemalt kenas inglise keeles, siis tuli õnneks rong. Tühjas vagunis linna tagasi loksudes hakkas isegi veidi kahju – oli Vincenzo ju ikkagi nõnda kena ja haritud inimene, polnud tal häda kedagi.
Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle Vesuuvi, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid.
Kooliarsti juhtum
Ma tean, mis lugu Annaliisa minult tegelikult ootab, aga selleks pole ma veel valmis, see nõuab pühendumist ja aega, paljude detailide meeldetuletamist ja paika sättimist – praeguseks on küll tunne, et varem või hiljem see tuleb, aga mitte nüüd. Aga kuna tundub juba imelik midagi kirjutamata magama minna, siis ikkagi üks väike lugu; Annaliisa tegelikult üldjoontes teab ja loodab, et sealt tuleb veel midagi, aga kahjuks ei tule. See on pisike looke, täitsa ilma iva ja ammugi moraalita, lihtsalt üks imelik kokkusattumus, kus kõik küsimused jäävad õhku ja vastuseta, aga enamasti vist nõnda ongi.
. ..........
Kooliarsti juures tuli ju ikka aeg-ajalt rutiinses kontrollis käia – ette näitamas, et oled jätkuvalt elus ja oskad hingata. Üldiselt toimetas kooliarst vähemalt mu kooliaja lõpupoole C-majas, ühikahoones, kuhu mul suuremat asja polnud (olin nohkar ja rajumad peod läksid minust mööda), ja ma ei teadnud ei tema nime ega nägugi. Kutsed tulid kord aastas tervele klassile korraga ja siis pidi järgemööda kontrolli tilkuma, kahe-kolme kaupa, et keegi tunnist liiga kaua ära ei peaks olema ja et arst samas liiga kaua järgmist patsienti ei peaks ootama. Mõõdeti tavapäraseid asju – pikkus, kaal, vererõhk –, kuulati kopse, vaadati keelt jne, mitte midagi hirmsat. Kutse tuli ja silkasime Eloga üle õue. Oli jahe ja sombune sügisene õhtupoolik, lippasime muidugi palituta, tee peal togisime teineteist nalja pärast ja itsitasime, nagu jaksasime, Eloga läks teinekord täitsa käest ära. (Näiteks üheksanda klassi klassipildi tegemisel hüüdis Elo viimasel sekundil enne klõpsatuse käimist: Teeme lollid näod pähe! Ja mis välja tuli? Kõik on normaalsed, ainult Elo ja Kadri-Ann tõmbavad näppudega silmanurki poolde põske ja lasevad mokad töllakile.) Ühesõnaga – arsti juurde jõudes hingeldasime ja õhetasime täie raha eest.
Lasin ennast igatpidi ära mõõta, ise nihelesin, midagi uut siit ju nagunii välja ei tule, Elo tegi nägusid; järsku jäi arst jube tõsiseks ja peaaegu röögatas: Vererõhk on 160/40! Kohe kiirabi ja haiglasse! Mina itsitan, et misasja? Mis haigla, ma olen ju terve kui purikas! Arst jäi kõigutamatuks: minu vererõhk on kurioosne, eluohtlik, midagi on kapitaalselt korrast ära! Mulle ei sobinud selline asjade käik sugugi. Valmistusin konkursiks, pidi harjutama nagu pöörane, ei saanud siin mingit haiglavahet pidada. Pealegi läks Elo samale konkursile ja ma ei võinud talle ju kuidagi edumaad anda. Ja üldse, ma tundsin ennast täiesti hästi! Hea küll, süda natuke puperdas, olime ju ikkagi üle õue jooksnud (ja TMKK majade vahel on päris pikk maa), temperatuuri vahe ja nii edasi, laske ma rahunen natuke, siis mõõtke uuesti! Arst tõmbas pahakspanevalt ninaga, aga nõustus kompromissiga. Kükitasin nurka ja püüdsin hästi sügavalt sisse-välja hingata, seni kuni Reinist ja Raaklit mõõdeti. Istusin toolile tagasi, ise tundsin küll, et suure ärritusega polnud rahunemine kõige paremini välja tulnud. Arst pumpas mu käsivarre uuesti kinni, tõmbas suu kriipsuks ja ütles juba üsna teraval toonil: 160/40! Haigla! Ei mingit vasturääkimist! Helistan kohe siitsamast, küll vanemad toovad sulle asjad haiglasse järele. Nüüd olin juba päris hädas ja segaduses ka. Tõesti tundsin ennast täiesti normaalselt. Kuidas siis nii, kõik lastakse rahuga minema ja mind, mind ähvardab vanglakaristus, ja ei tea mille eest? Tõesti ei ole kuidagi võimalik! Laskusin vist arsti ees lausa põlvili, vannutasin teda südamepõhjast: palun, palun, jah, täna on mul tõesti kuidagi imelik olla, aga ainult täna, muidu kunagi ei ole, palun laske mul praegu minna, tulen homme hommikul kohe esimese asjana, ausõna! Ja kui siis ka on jama majas, siis lähen, kuhu te mind saadate, ei vaidle, alistun, ma tõotan! Ainult homseni, palun-palun-palun!
Arst mõõtis mind eriti pika pilguga nagu enesetapjat, puhises, ja lõpuks halastas: Hea küll, homseni, mitte sekunditki kauem, punkt kell üheksa oled siin, ja kui mõõtmised pole korras, siis minek, ei mingit vaidlemist!
Homset ei tulnudki. Arst suri öösel südamepuudulikkusse.
Interneti tulemine
Muutusin iseenda lugude peale armukadedaks – kui on niisugused lood, mis viga neid tirinal kirja panna! Aga vaat, kui kirjutaks millestki, millest õieti midagi kirjutada ei ole. Lõppude lõpuks, kui Mati Unt kirjutas elektrist terve romaani, siis tohin ju mina ometi treida väikese jutukese interneti tulemisest?
. ..........
Mäletan imelikku pilti. Isa vaatas telekast kontserdiülekannet, suvaline tšellist suvalise pianistiga mängisid suvalist sonaati. Ei oska öelda, kas nad mängisid hästi või halvasti, sest pilt hangus pidevalt ja heli kadus üldse ära. Imestasin, miks isa sellist jama sellise hardumusega vaatab; tema pööras säravi silmi pead ja ütles vaimustunult: Kas sa siis ei saa aru, see kontsert toimub PRAEGU ja AUSTRAALIAS!
Aga see oli varem.
Kui isa 1988. aastal Ameerikast tuli, tõi ta kaasa Macintoshi, ühe esimestest kodustest personaalarvutitest Eestis. Oli juulikuu, ladusime kogu kupatuse auto pagassi ja tulime kohe maale, suvi pole raiskamiseks. Terrassi põrandal pakkis isa uhkusega karbid lahti – mitu suurt plast- ja metallkorpust, lademetes juhtmeid, topsitäied kompaktdiske, sest ega arvuti enda ajusse mingeid mälestusi ei mahtunud, ja ühes korpuses väike 20 × 30 vms ekraan ähmast silma pilgutamas. Tehnika viimane sõna!
Isa võttis arvuti oma töös kohe kasutusse, nii heli elektrooniliseks sünteesimiseks kui noodikirjutamiseks. Viimane tõi sageli paksu pahandust. Esiteks ei allunud algelised noodikirjaprogrammid looja lennukatele ideedele (tänapäevalgi ei taha alluda, aga toona pidi pooled asjad käsitsi juurde kirjutama). Teiseks juhtus enam kui kord, et öösel enne seda kõige-kõige viimast teose üleandmise tähtaega kustus arvutist kõik, ja siis taastas isa hommikuni palavikuliselt partiisid. Printer huugas ja ema jooksis kodu ja Estonia kontserdisaali vahet, kus orkester juba lava peal ootas, käes kord näiteks flöödi, teise klarneti ja tuuba, siis jälle esimese viiuli ja harfi partiid; tuba oli lahtisi lehti ja kohe-kohe juhtuva katastroofi paanilist eelaimust täis. Muidugi tegi arvuti nii mõneski aspektis helilooja elu lihtsamaks, aga kui ma võrdlen isa käsitsi kirjutatud noote – milline täpsus, kord ja hool seal valitseb! – arvuti välja oksendatud nooditraageldistega, mida, tõsi küll, on silmal lihtsam hoomata, siis vahe on kui öö ja päev. Aga mulle tundus siiski, et kõige põhilisemalt leidis