ei hinnanud ennast üle. Lembit Saarsalule ta konkurentsi pakkuma ei tõtanud. Selleks polnud vajadustki. Kitarriepohhi tõttu oli vahele jäänud terve põlvkond noori mehi, kes võinuks ülepea saksist mingi heli välja meelitada. Nii et proovida tasus. Üks tuttav asjamees oli vihjanud, et kui kõik ideaalselt klapib, võiks uus ansambel koguni filharmoonia hõlma alla sattuda. Ja siis, mine sa tea, mine sa tea, äkki laheneksid muudki probleemid automaatselt?
Straussi valss kõlas muide päris kenasti. Sest jah – Prorvitsi näpuharjutuste ja valsi vahel oli juhtunud veel midagi mille Priit kavatses oma murelikule naisele välja pakkuda nii-öelda desserdi korras enne uinumist. Kas tõesti hakkas tähtede seis muutuma? Kuigi olmelist laadi, oli uudis vapustav. Ja mis pillipuhumisse puutus – ei või iial teada, milleks leiutati saksofon. Võib-olla just selleks, et ükskord ometi avaneks Priit Heinaste tõeline talent ja olemus.
Heili istus ikka veel laua taga. Priit mängis vist päris asjalikult. Kahju, et tal kõik need asjad nii puhanguti käisid. Naabrid polnud tema pillimänguga veel sugugi harjunud. Nad ei teadnud teda profiks pidada, keda tulnuks juba aadete nimel taluda. Igal rahval on professionaalseid pillimehi, kõik nad elavad ja harjutavad kellegi vahetus naabruses. Heili muigas nukralt ja natuke emalikult. Ta oli oma mehest aasta ja kaks kuud vanem.
Saksofon meeldis Heilile enam kui kitarr. Saksofon viis mõtted suvele, kitarr aga näiteks pimedatele tänavatele või autoavariidele. Üldiselt pidas Heili ennast ebamusikaalseks. Tema lemmikhelind oli Raveli „Bolero”.
Heili tõusis, pesi nõud, tõi Raivo koju, sundis teda sööma, käis temaga vannitoas, toimetas unise mehikese isa harkis jalgadest mööda ja torkas ta teki alla. Poiss pidi täna vara magama jääma, hommikul tuli tal üle pika aja taas lasteaeda minna – see oli vahepeal remondi tõttu suletud.
Poisi magama pannud, läks Heili kööki. Priit oli vahepeal seinakapist välja tulnud ja otsis söögipoolist. Naise sisenedes manas ta näole igava ilme. Priit tahtis alalõpmata midagi näksida – hapukurki, juustukildu, kalakonservi. Ta häbenes oma isu. Heili tegi talle nüüd oma käega vorstileiva. Priit silmitses seda umbusklikult.
„Kas kingad sobisid?” küsis Heili.
„Tipp-topp,” lausus Priit ja haukas leivakääru. Ta näis mõtlevat millestki muust. „Eriti kui silmas pidada, et olen praktiliselt ülalpeetav. Tööta tööline.”
„Palun ära räägi sellisel toonil.” ütles Heili.
Priit sõi suu tühjaks ja küsis:
„Ei, aga miks meil abiraha ei maksta?”
„Sellepärast, et meil pole tööpuudust.” ütles Heili.
„Haa! Sina oled ideoloogiatöötaja, sina peadki nii vastama. Aga kui pole huvitavat tööd, mis siis?” jamas Priit edasi. Vaatas naisele otsa, sai aru, jättis järele: „Ma tahtsin sellega ainult ütelda, et sa poleks pidanud raha raiskama.” vabandas ta. „Ma ei oska viimasel ajal enam üldse inimese moodi rääkida. Närvid on läbi. Ausalt. Nagu tänagi. „Plastikus” pakuti ohutustehnika inseneri kohta. Tead, kes on ohutustehnika insener? Kõige ebapopulaarsem kuju kogu tootmises. Midagi kupja, nuhi ja tola vahepealset, keda keegi ei salli.”
Heili muigas. Nööpis paksu kampsuni lõplikult valla.
„Peaasi, et sa ise rahule jääksid,” ütles ta.
Öeldakse, et pika abielu jooksul õpitakse mõnest asjast väga väheste sõnadega rääkima. Neil kahel piisas viiest aastast, et nii kaugele jõuda. Heili arvas, et Priit vihastab nüüd siiski. Aga mehel oli midagi muud mõttes.
„Mis seal ikka, ma saan kaheteistkümnendal „Rapiiri” poistelt kolme teksti eest raha,” ohkas ta. Kratsis kukalt, mõtles järele ja hakkas äkki naerma. „Ei jaksa enam endale pidada. Ma näitan sulle midagi.”
Ta tõttas esikusse ja tuli hetke pärast tagasi, käes väheldane kartongkarp. Avas selle žestikalt ja tõstis lauale punase telefoniaparaadi.
„Ohoo?” piiksatas Heili.
Ja Priit lõi särama. Ta talvekaame nägu lõi roosatama, lõuale tekkis lõbus lohk, kuklakarvad kerkisid reipalt püsti. Ta hakkas edasi-tagasi kõndima ning jutustama erakordsest vedamisest, mis nende perekonnale osaks sai.
Lugu oli veelgi vapustavam, veelgi kaugeleulatuvam, kui Heili algul aimata oskas. Just väheke aega enne tema kojutulekut oli siin käinud montöör linna telefonivõrgust, väga meeldiv ja intelligentne poiss, noh, mitte lausa poiss, sihuke nooremas keskeas mees; uurinud oma märkmikku, kontrollinud nime ja aadressi, täpsustanud elanike ameteid. Välja selgitanud, et kõik klapib, teatas montöör järgmist. Nagu selgus, polnud keegi hooletu või allakäinud mustamäelane juba kolm aastat oma telefonikõnede eest tasunud. Kuna linna telefonivõrk pole kahjuks kasvatusasutus, jääbki teadmata, milles põhjus, kas lohakuses või allakäigus. Linna telefonivõrgu pikk kannatus ütles üles. Vastutustundetu kodanik jäi numbrist ilma. Kuna siitpere on nagunii järjekorras ja kuna ta kaabli mõttes osutus kõige rentaablimaks – sellest kaabliasjast ei saa ma niikuinii oma tehnokraadihoiakust hoolimata midagi aru, ära parem küsi, tähendas õhetav Priit – , siis otsustati vabanenud number neile anda. Ikkagi vaimuinimesed majas, pillimehe elu on samuti teada: temal on vaja teinekord välkkiirelt infot saada, et rahva ette tõtata. Nii oli lugupeetud meister omavahelises vestluses arvanud. Kogu lugu läks küll võrdlemisi kalliks, hinnad olevat tõusnud, noh, koos selle aparaadiga ümmargune kakssada. Homme tuleb montöör tagasi ja viib asja lõpuni. Ühendab aparaadi kaabliga, Heinasted linna ja riigiga.
„Homme?” Ega Heili imestanud, ta ainult täpsustas.
Ta imetles telefoniaparaati.
„Jah. Sest vaata, me rääkisime veel muud juttu ka. Tema oli valmis kohe pihta hakkama, aga … No ma ise vihjasin, et kulla mees, meie oleme siin korteris siiamaani ilma telefonita elanud ja elame veel ühe öö ära.” Priit näis kavaldavat. Ta tõstis toru kõrva äärde ja tegi näo, nagu kuulaks. „Noh, mul oli harjutamine pooleli ja üldse … üldse …”
„Aga raha?” küsis Heili.
„Ah soo, see on loll lugu küll, aga ma pidin sealt sellest nahkkarbist võtma …”
„Kooperatiivirahast? Oh, ma kohe tundsin, et pean selle hoiukassasse viima,” ohkas Heili, aga eriti õnnetu ta polnud.
Äkki hakkas Priit võidukalt naerma. Põrutas telefonitoru hargile, lennutas ühe käe lae poole, tegi teisega vigurlikke žeste.
„Kooperatiiv … Millal see valmis saab? Viie aasta pärast? Või kümne? Kõige tähtsamast pole ma sulle veel rääkida jõudnudki. Tead, mul on tunne, et me ei hakka enam selle kooperatiiviga jamamagi.”
„Mi-is?”
„Istu maha. Nii. Hoia nüüd lauaservast kinni. Hoia kohe kahe käega. Ega ma ise ka veel päriselt ei usu, aga üks fantastiline variant on olemas küll. Elu ise! Tead, nagu see käib, kui kaks meest juttu ajavad. Sõna siit, sõna sealt, äkki tekkis ühine teema. No nii, mis ma sind piinan. Kui kõik peaks klappima, siis elame juba kuu aja pärast kolmetoalises korteris. Tõsi küll, seal kusagil Lasnamäe tagumises kandis, aga kuule, seal on siseplaneering parim, mis meil teha osatakse. Ega me lausa südalinna või Kadriorgu ju valida saa.”
„Sa oled hull,” ütles Heili. Ta oli märgatavalt kahvatanud.
„Tead, ei olegi,” naeris Priit. „Üks teine mees on seda kindlasti. Ausalt! Ta on juhuslikult selle meistri kaksikvend. Noh, selle telefonibossi oma, said aru? Hiljuti lahutas naisest ära. Nagu see käib. Mingi romantiline tragöödia või umbes nii, proua olla mingi Kiievi tsirkuseartistiga jalga lasknud. Mees ei suuda enam tühjaksjäänud korteris elada. Stress tahtvat ära tappa. Ma räägin sellest kaksikvennast.”
„Ja mis siis?”
„Oota nüüd. Kaksikute ema elab Mustamäel. Samasuguses ühetoalises nagu meiegi.”
„Mis see ema asjasse puutub?” päris Heili nutuselt.
Priit kaotas hetkeks järje, heitus, siis aga hakkas uuesti žestikuleerima:
„Igatahes,