pole niisama lihtne linnalähedane provintslane ühtigi. Hamburgil pidi olema mingi saladus – või polnud õigust maailmas. Annela otsustas tulevikus selle saladuse välja uurida. Esialgu piisas sellestki, et tal oli nüüd saladusega boyfriend. Et ühel pealinnatüdrukul säärane peab olema, seejuures temast märksa vanem ja elukogenum, selles oli Annela veendunud. Ta oli selle kohta midagi lugenud. Või telekas näinud? Igatahes pidi nii olema. Et boyfriend kaugenes mingi tundmatu Kapa-Kahala suunas, sel polnud tähtsust. Ta arvestas selle mehega terveks igavikuks, vähemalt kuueks kuuks. Selleks ajaks pidi ta olema lõplikult Tallinnas sisse elanud. Olema kuulus näitleja või võrgutav mannekeen. Kui see aga ei peaks õnnestuma, siis vähemalt baaridaam. Vaat nii! Muide, kas see intelligentne boyfriend sai ikka aru, et Annela tegi nende kirjanike nimedega lihtsalt pisikest pulli? … Äkki jäi tüdruk seisma ja oigas kaeblikult.
„Mis mureks, kaunitar?” päris kohe nagu maa alt välja ilmunud meremees.
„Ma unustasin talle ju aadressi anda, lollakas!” vastas Annela vihaselt. „Ma ei näe teda enne kui kolme päeva pärast!”
„Tütarlaps võiks aadressi vabalt mulle usaldada,” arvas meremees.
Annela vaatas meremehe üle, too oli vastikult ilus, vastikult pikk, vastikult enesekindel.
„Sina mine heaga pepusse,” ütles Annela hõbedaselt ja hüppas kähku vabasse taksosse.
Töökalt podisev rongike, igas vagunis vaid kümmekond unist reisijat, rühkis aga läbi eeslinnade lõunakaarde. Hamburg istus oma vaguni keskpaigas ja püüdis lugeda „Mirabilia” sarja uut detektiivromaani. Aga vagunis oli lugemiseks liiga pime ja Hamburg pani raamatu varsti käest. Ta pilk peatus tuhmunud noalõikel vastaspingi seljatoel.
„OLIME SIIN JA PANIME TINA. FANTOOM JA ZORRO.”
Hamburg tundis selle teksti kohe ära. Esmakordselt oli ta seda vagunilektüüri lugenud umbes seitsme aasta eest üpris iseäralikel asjaoludel. Kas tõesti juba seitse aastat? Millegipärast polnud ta seda pinki vahepeal kordagi kohanud, kuigi oli sõitnud sadu otsi neis väikestes sisemaarongides. Nüüd hakkasid neid välja vahetama poolpehmete istmetega mugavamad rongid, nelja vaguni asemel oli juba kuus … Hamburg mõtles, kuidas sellesse ootamatusse taaskohtumisse suhtuda. Loomulikult eelistas ta häid endeid. Ta käejoon näitas pikka iga. Polnud mõtet muretseda. Ta ristas käed rinnale ja sulges silmad. Ta näis istudes tukkuvat.
Aga nii see polnud. Ta ei tukkunud rongides kunagi.
Ta mõtles.
Mõne aja pärast vaatas ta aknast välja. Rong sõitis läbi lumepimeduse vist kusagil Männiku kandis. Hamburg asetas Annela kingituse avatud peopesale ja silmitses seda. Seejärel võttis taskust teise võtme ja pani sinnasamasse kõrvale. Võtmed olid sarnased nagu kaksikud.
Karloff oli käinud kaugel, Karloff oli teinud tegusid. Nüüd rühkis ta läbi lumesaju, läbi magava töölisasula oma ühiselamu poole. Taamal kõrgel plinkisid punaselt suurtööstuse korstnatuled ja andsid üksikule kõndijale indu. Karloffil oli tunne, nagu tõttaks ta läbi märatseva purgaa, nagu oleks tal kaaslastele tähtis sõnum viia, nagu ei tohiks ta alla anda, hilineda, murduda. See tunne andis talle samuti hingejõudu, kuigi tal oli külm ja ärev olla. Karloff hüüdis öhe midagi segast ja raevukat. Kusagil hakkas kohe üks koer ulguma. Karloff ütles talle: arg kaabakas.
Kui ta oma kahemehetuppa jõudis, märkas ta kohe, et eilse naabri asemel magas voodis uus mees. Sellest oli lihtne aru saada, sest eelmine oli olnud brünett, nüüd aga hiilgas padjal kiilaspea. Niisiis oli endine naaber osutunud samuti araks väikekodanlaseks.
Karloff oli väga väsinud. Ta päev oli raske olnud. Ees ootas pingerikas tööpäev tsehhis ja komitees. Mõte raskustele tegi talle rõõmu. Raskusi tuli ületada. Aga tuba ei meeldinud talle. Ühiselamud olid hakanud alla käima, raudvoodite asemel olid siia tekkinud diivanid, taburettide asemel toolid ja nurka koguni üks tugitool. Kui nii edasi läheb, tuuakse igasse tuppa veel see pildikastki! Tähtsate teadete edasiandmiseks ei teadnud Karloff midagi paremat kui translatsioonikrapp.
Ainult lõhn oli selles toas veel tuttav. Kange tubakas, mehehigi, kraanikausis loputatud sokid, tuhanded käärud poissmeheleiba ja tuhanded karbid kalakonserve olid sellegi toa seintesse igaveseks sisse imbunud.
Lõhnast üksi oli aga vähe. Kuhu olid kadunud näiteks asjalikud sinised vineerkapikesed, millest piisas täielikult ühe töömehe tarbeasjade ja hädavajaliku vaimuvara mahutamiseks. Nüüd pidi Karloff oma asju hoidma suure poleeritud kirjutuslaua sahtlites. Neid oli tervelt neli ja Karloffil oli tegemist, et meeles pidada, millises neist asub kaustik. Tema eelistas askeetlikku kasinust. Ta ei vajanud nelja sahtlit.
Ta riietus lahti, paugutas sahtleid, leidis kaustiku, istus aluspesu väel laua taha ja hakkas kirjutama. Ta kirjutas keemilise pliiatsiga. Väsimus ründas teda, aga ta ei alistunud. Ta põlgas oma organismi. Ta vihkas magamist. Ta mõtles, et ammu oleks aeg anda välja dekreet une äramuutmise kohta.
Kaks lehekülge täis kirjutanud, pani ta kaustiku kinni. Pabeross hambus, jäi ta tundmatut magajat põrnitsema.
Ta tahtis küsida, kas seltsimees kuulub rakukesse või noorsooühingusse. Kiilaspea järgi võis arvata, et komsomolieast on mees väljas, muretu nohisemise põhjal võis oletada, et tegemist on apoliitilise isikuga. Jah, seda enam oleks uus naaber võinud ta siiski ära oodata, temaga vestelda, temalt nõu küsida. Karloff oligi ennast juba mitu tundi kuidagi üksildasena tundnud. Ning lõpuks raputas ta magajat õlast.
„Hei, seltsimees, hei!” sosistas ta tungivalt.
Magaja mõmises.
„Seltsimees, ära unusta, et kohe pärast äratust toimub siin ruumis kollektiivne virgutusvõimlemine minu juhtimisel,” teatas Karloff talle karmilt. „Reipus on tegude pant!”
Peakiilak kadus halli triibuga teki alla. Nüüd kostis sealt urinat. Ja seejärel veel üks heli, mis kuulus samuti lahutamatult ühiselamu juurde, ent mida Karloff oli alati põhimõtteliselt tauninud.
Ta solvus magaja peale printsipiaalselt. Kaua põrnitses ta halli tekki põletava pilguga, ent tulemusteta. Viimaks heitis temagi pikali, pani käed kukla alla ja hakkas avasilmi pimedusse vahtides unega võitlema.
Uni, see polnud ainult igand, see oli midagi palju kohutavamat.
Mustana tunduv pruun „Volga” tõi Daume koju kella kolme paiku öösel. Kõigepealt läks ta kööki, ladus sinna asjalikult kangikese suitsuvorsti, hõrgu singitüki ja veel paar kulinaarset delikatessi. Seejärel jõi klaasi kefiiri, süütas piibu ja luges trükimusta järgi lõhnavast ajalehest veel kord läbi oma artikli „Saladus on lihtne – naeratagem!”. See tundus talle igati kobe, ja mis peaasi, täiesti positiivne. Ta haigutas ja mõtles: ennäe, jälle üks kasulik tegu tehtud, ilma et selle eest midagi erilist saanud oleks. Kui nii võtta, oli see tükike ajalugu, millele võisid kauges tulevikus toetuda kõikvõimalikud uurijad, arheoloogid ja etnograafid. Üdini elujaatav ja positiivne info, mille najal lihtne üldistusi teha. Las loevad meie kauged järglased vanu lehekaustu sorides, et juba XX sajandi lõpul elati ilusat harmoonilist elu isegi teenindussfääris. Neil läheb hästi, kui neile „Reipa Sõna” aastakäigud ja eriti Daume (Sepa, Küla jne.) materjalid pihku satuvad. Daume mõtles kõhedusega, mis saaks küll siis, kui tulevikuteadlastel tuleks luua XX sajandi teise poole pilt Eestimaa elust-olust, kui nende käsutuses oleksid ainult satiiriajakirja „Pikker” aastakäigud. Ta otsustas selle ootamatu mõttekäigu meelde jätta. Seda võis tarvis minna. „Reipas Sõnas” töötas ja tegutses kahjuks ka mõningaid kritikaane. Küll ei meeldinud neile tühised olmemured, küll ajutised kitsikused. Siit polnud pikk tee kahjulike üldistusteni. Kunagi ajakirjanduslikus varsaeas oli Daume samasugune olnud, õnneks oli see tobe periood ruttu mööda läinud.
Nii jah. Jälle üks „ABC” koos oma saleda direktrissiga igavikku raiutud. Mõne sekundi mõtles ta direktrissile mitte kui juhtiv ajakirjanik, vaid kui vitaalne mees. Seejärel meenus Tiina. Ah, mis, elus juhtub mõndagi, otsustas ta. Kellele antud, sellele tuleb anda, mõtles ta haigutades. Vaatas unise pilguga köögilakke ja mõtles järele, mida ta selle lausega õigupoolest silmas oli pidanud. Kurat teab, midagi ikka. Kõige üle peab otsustama helge tulevik. Daume teadis, et