püksirihma fraki all juba ei kanna.
Nimetasin vaid osakese oma uutest sõpradest, kellega tutvumise eest pean olema tänulik paljudele kaubastus-turustus-varustusorganitele, olgu nad tuhandest terved meie elu mitmekesistamast! Kurat nende sinkide ja sardellidega, sööme lastevorsti; kurat nende patareidega, kuulame raadio asemel looduse hääli; kurat selle kirjutusmasinalindiga, kirjutame oma pihtimused hanesulega. Tõsi, ka hanesid pole viimasel ajal liikvel, seega hanesulgi samuti mitte. Ma tahtsin selle kõigega ütelda, et minule on kõigest tähtsaimad inimsuhted. Ma olen defitsiidile surmani tänulik.
Tõsi, viimasel ajal tunnen õhus ohtu. Ma aiman, et mu armastust ähvardab ränk katsumus. Aina vähemaks jääb defitsiidiobjekte. Isegi kontoriliimi ja kirjutusmasinaid on pidevalt müügil. Ja vist koguni kopeerpaberit. Aga just eile avastasin, et mitte kusagilt pole võimalik osta kraanikäepidemeid. Ma rõõmustasin nagu laps. Veel pole kõik kadunud.
Pärast Pista monoloogi püsis „Reipa Sõna” laudkonnas tükk aega imelik vaikus. Heili Heinaste oli esimene, kes söandas seda rikkuda. Ta ütles:
„Nojah, eks Pista ole paadunud satiirik, aga elu tahab elamist. Tegelikult mürgitab defitsiit seda üsna tublisti. Mida teha, kolleegid?”
„Kirjutada,” muigas Pista, aga üpris tõsisel moel. „Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Ning loomulikult ära trükkida. Anda pihta, nagu öeldakse. Ja võimalikult konkreetselt. Asutused. Nimed. Põhjused. Olgu need rajoonisisesed või vabariiklikud, üleliidulised või koguni globaalsed. Minu armastusest ärgem hooligem. Muide, kunagi püüdsin sellest ka kirjutada.”
„Jah?” küsis Heili.
„„Reipas Sõnas” mu pihtimus igatahes ei ilmunud,” lausus Pista väga viisakalt.
„Tõesti? Ma nagu ei mäleta …” huvitus Aus.
„Sina olid siis Uus-Meremaal,” ohkas Pista.
„Tead, Pista,” sekkus Daume. Ka tema oli nüüd väga tõsine. Ta pilk püsis laual. Ta silmalaud olid rasked. „Tead, Pista … Ütle otse, et mina see paha inimene olingi, kes ei soovitanud su paskvilli avaldada. Niimoodi, kallid kolleegid, võime siin baaris või kusagil sünnipäevapeol lobiseda ja vaimukusi pilduda. Asi on märksa tõsisem. Sa tead seda isegi, Pista.”
„Ei tea,” ütles Pista siiralt.
„Kas ma pean seletama?” küsis Daume ja vaatas nüüd Pistale otsa. Ta pilk oli karm ja riiklik. „Olgu peale. Niisiis, kulla koolivend ja kallid kolleegid, ärgem olgem naiivsed, ärgem olgem poliitiliselt lühinägelikud. Esiteks – tavaliselt poleks säärasest kirjatükist mingit kasu, sest tootmist ja kaubandust ei juhi meie, ajakirjanikud, vaid teised seltsimehed. Vastutustundetu oleks arvata, et nad ei tunne oma tööd. Ilmselt teavad nad meist paremini, miks asjad kord nii, kord teisiti on. Ilmselt pole enam rentaabel toota neid neetud sardelle, nii kurb, kui mõnel gurmaanil ka poleks,” ütles priske Daume kõhna Pistat silmitsedes. „Kas sardell on tõesti meie elus nii oluline? Ah, sõbrad, kelle käest ma seda küsima pean! Ajakirjanike käest, kelle kohus oleks lugejamassidele selgitada, mis siis tegelikult oluline on!” Rääkides oli Daume kuidagi monumentaalsemaks muutunud. Keegi ei söandanud teda katkestada. „Noh, hea küll, kirjutagem näiteks kirglikke artikleid sinepidefitsiidist, raisakem selle peale kallist ajalehepaberit ning lugejate aega. Edasi? Edasi ei juhtu tuhkagi. Sinepit toodetakse arvatavasti Ukrainas, kui ma ei eksi. Kes loeb Ukrainas meie „Reibast Sõna”? Kes oskab meie kriitikale vastust anda? Seda siis esiteks, elulise näite korras. Aga teiseks – see teema pole lihtsalt soovitav.”
„Sa oled geniaalne, Daume!” kilkas Tiina äkki – asja ees, teist taga. Daume muutus süngeks. Tiina korrigeeris ennast kiiresti. „Ma mõtlesin seda loomulikult abstraktsel kujul.”
„Niisiis, olgu ma siis pealegi abstraktne geenius,” lubas Daume endale mõru vahemuige ja muutus taas riiklikuks, monumentaalseks, kardetavaks.
Aga Heili põsed olid kergelt õhetama löönud.
„Mis pole soovitav, Daume? Keda sa siiski kaitsed, kui soovitad defitsiidist mitte rääkida?”
„Kuule, mina olen liiga väike vend, et midagi olulist keelata.”
Aus oli natuke õnnetuks muutunud. Ta uuris hoolega oma kohvitassile maalitud lillekest.
„Sa kaitsed saamatust, laiskust, lohakust ja võib-olla koguni kuritegelikkust!” hüüdis Heinaste.
„Ah, sa käitud ikka veel nagu laps,” vangutas Daume pead. Ta asetas tühja piibu lauale. Mõtles järele, vaagis sõnu ja pani need laitmatult paika. „Sellega, et ma keeldun tühistest argihädadest, igasugustest defitsiitidest suures tiraažis lobisemast, hädaldamast, järeldusi tegemast, kaitsen ma oma kodumaa prestiiži. Meie peame ajutistest olmemuredest üle olema! Seda esiteks! Ja teiseks – kas sa pole kunagi selle peale mõtelnud, et igasuguse tühise defitsiidikriitikaga võime oma ideoloogilisele vastasele seal” (Daume näitas pöidlaga üle õla eksimatult läände) „kinkida terve rea faktikesi, nii-öelda pooltõdesid, mille tema loomulikult tänulikult üles korjab ja suureks valeks üldistab? Mõtle selle peale, Heinaste, mõtle nagu parteilane, aga mitte kui koduperenaine!”
Heili näiski järele mõtlevat. Mõtles ja ütles vaikselt:
„Aga mina ei teadnudki, et me teeme oma ajalehte ideoloogiliste vaenlaste jaoks. Mina arvasin senini, et meie ajalehed ilmuvad ikka meie oma rahva jaoks.”
„See on ohtlik demagoogia!” lõikas Daume. „Kui ma sind nii hästi ei tunneks, võiks juhtuda, et seda juttu tuleks mõnes teises kohas jätkata. Kelleks sa mind pead!?”
Heili vaikis. Tal ei kõlvanud ütelda, kelleks ta Daumet juba tükk aega oli pidanud. Ta tahtis ainult küsida, kus see saladuslik teine koht peaks asuma. Ta ei küsinud ka seda.
Pista saatanaprofiilis nõksatas mingi lihas. Aga ta katkestas ohtlikult helisema hakanud pausi sundimatu naeratuse saatel.
„Jutujätkuks tunnistan, et minulgi oli meie kodumaa majandusgeograafilist kaarti uurides raskevõitu uskuda, nagu oleks näiteks paberi defitsiidis midagi fataalset. Ja et seetõttu tuleb paberit juba nii kramplikult kokku hoida, et luulekogud trükitakse tihedasti kokku nagu trammisõidueeskirjad, et selle kokkuhoiu nimel ei ilmu vahel see või teine ajaleht, et üks mu tuttav romaanikirjanik sai oma liidust aastas kuus kilo paberit allkirja vastu, ei grammigi enam, et … Ah jah, Daume, et sa minust õigesti aru saaksid. Ehk mäletad, mida tähendavad rohelised alad kaardil? Mäletad ehk veel majandusgeograafia tunde? Minu meelest õpetati meile kõigile, et kõik need ääretud rohelised laigud tähendavad metsi, laasi, taigasid, seega ka potentsiaalset paberit. Sisimas arvasin ma, et asi pole metsade kasinuses, vaid mingi majandusliku lüli nõrkuses. Ja veel arvasin, et kui lüli on nõrk, tuleb ta välja vahetada. Olgu see lüli kas või minister või Keskkomitee sekretär.”
„Mees, mis sa räägid!” sosistas Daume ja vaatas ringi. Ta oli siiralt ehmunud.
„Palun vabandust, ma ei tahtnud sind kohutada. Ainult et nüüd, mil ajakirjandust saab tellida peaaegu limiidivabalt ja Agatha Christie kriminullid ilmuvad miljonilistes tiraažides, näikse … ma ei tea, ministrit pole vist vahetatud, aga … Hea küll, räägime tõesti millestki muust. Räägime siis pealegi ajakirjandusest. Mina olen tülikas inimene, palun vabandust, ma viisin teid niikaugele, et tuli rubriik sulgeda, aga üldise arvamuse järgi on ka satiirik millekski vajalik – muidu ei makstaks mulle ju palka ja mõnikord ka honorari? Pangem tähele, et meie riigis on säärane komme ammu välja kujunenud: kus viga näed laita, seal ajaleht aitab. Kriitika on selle nimi. Teiegi trükite teinekord ära mõne kodaniku vihase kirja tilkuva katuse kohta. Ja ennäe, senimaani tukkunud majavalitsus ehmatab kohe ära, saadab töömehe ja lapib katuse. Kõikvõimas kriitika, kes sa suudad isegi majakatuseid remontida! Kahjuks ei toimi see alati. Kui palju on meil näiteks kirjutatud kõikvõimalikest klaasiprobleemidest. Klaastaarast ja siis veel nendest pagana klaasustest.”
„Millistest?” nõudis Daume.
„Nendest, millest kirjutasid juba Ilf ja Petrov. Needsamad uksed, mis ehivad näiteks meie Pressihoonetki. Kes ütleb viktoriinikorras ja paugupealt, mitu ust meie maja ees tegelikult on ja mitu neist