Ta ei lasknud ennast sel näiliselt ohutul situatsioonil petta. Ta aimas halba. Parimal juhul saab ta riigi blankettide raiskamise eest riielda, halvimal infarkti. Talvisel ajal oli ta täiesti kaitsetu. Ta ihkas tagasi koju, oma akna alla, oma laua taha. Aga ta oli tulnud siia oma kodu reetma. Ta hing valutas väga.
Viimaks haaras teda traagiline inspiratsioon. Ühe hooga kirjutas ta saatusliku kuulutuse valmis.
„Väheste mugavustega väikeste ruumidega korter südalinnas (4 tillukest tuba, elektripliiti pole, parketti pole, prügišahti pole) vahetada võimalikult ruttu mitme eraldi korteri vastu, kõik mugavused nendes sunduslikud, kaasa arvatud helesinised kemmergupotid.”
Ta vaatas teksti üle. Nii jultunud kuulutust polnud ta veel iialgi lugenud. Ta läks leti juurde tagasi, olles veendunud, et nüüd tuleb skandaal. Tal polnud selle vastu midagi. Olnukski parem, kodu jääks reetmata. Aga ametnikust piiga ei kergitanud kulmugi, tegi rea lühendusi ja nõudis V. A-lt kaheksa rubla kopikatega.
V. A. kummardas aupaklikult, pani mütsi pähe ja siirdus ukse poole. Ta ei saanud millestki aru. Ta ei suutnud oma vedamisse uskuda. Kas tõesti ei kutsuta miilitsat, kas tõesti ei tulista keegi teda kuklasse? Kas tõesti ei meelitata teda kuhugi nina soojendama, juttu puhuma?
Tal oli ukselink juba peos, kui selja taga lajatas vali hääl:
„Hei, luuletaja? Sina või?”
V. A. tardus paigale. Kui ta ringi pöördus, oli ta nägu lubivalge. Võõras mees seisis pliiats käes, käsi reipalt õhus, kasukahõlmad valla. Kohev müts silmil! Noor priske mees, tugevad husaarivurrud, lokkis juuksed, suured kandilised prillid – nii, nagu nad kõik viimasel ajal välja nägid, need edukad, need uhkavad. V. A. seda meest küll ei tundnud.
„Ei tunne ära või?” küsis võõras, käsi sirus.
„Tunnen küll,” valetas V. A. väriseva häälega. Ta ei tahtnud olla upsakas. Ta ei tahtnud olla sklerootik.
„Siis on kena! Ma juba vaatasin, et uhkeks läinud! Tead, luuletaja, lähme kuhugi, mis? Kurat, ma hakkan „Mercedest” ostma, see asi tahab tähistamist. Ära karda, mina maksan. Eriksoni Heldur on alati maksnud.”
„Seda küll,” sosistas V. A., huuled kuivad. Ta ei tundnud ühtki Eriksoni, ühtki Heldurit.
„Aga sina, luuletaja, vii mind selle eest kõigepealt ajakirjanike baari. See on vist siinsamas majas? Ma pole seal veel käinudki. Peaks ikka üle vaatama, kuidas need leheneegrid ka elavad. Joome tassi kohvi ja kogu lugu. Ära karda, ma oskan kultuurselt käituda.”
„Ega ma kardagi,” valetas V. A.
„Kuule, miks sa nii kahvatu oled? Nagu krahvinna, ha-ha-haa! Tervis või? Eks ta ole, talvine aeg, gripid ja angiinid … Tervist tuleb hoida, luuletaja! Kujuta ette, mina olin ka hiljuti palavikus, seda pole enne juhtunud! Kuule, ja kui ongi, siis ainult konjakist … Seda mina ei salli. Muide, ole täitsa, ütle mulle – aga ainult ausalt – , kes siin Eestis see kõige parem maalikunstnik ka peaks olema.”
„Jüri Arrak,” ütles V. A. kõhklemata.
„Kuule, mis sul on, luuletaja – süda torgib või?”
„Ei torgi.”
„Tead, minul küll torkis, kui ma haige olin. Näe, siit … Sa ei usu või? Arvad, et Eriksoni Heldur ei tohigi haige olla?”
„Usun,” ütles V. A. Ta ei tundnud ühtegi Eriksoni ega ühtegi Heldurit.
„Noh, läki!” kamandas Erikson.
„Jah,” ütles V. A. Ta hääl sai loomuliku kõla tagasi. Ta hakkas ennast mehiselt ülal pidama. Saatusele polnud mõtet vastu hakata.
Kümne aasta eest oli üks Tallinna keskkool ellu läkitanud kaks noorukit, kaks kohmetut keskmist kasvu selli XIc-st. Südamesõbrad nad polnud, niisama malepartnerid ja pillimehed koolipundis. Hiljem viis argipäev nad põhjalikult lahku. Vahepeal olid ainult korra või kaks tänavasaginas paar sõna vahetada jõudnud. Nüüd istusid nad kohvikus „Palace”. Mõlemal oli vähe aega – amet, perekond, asjaajamised, probleemid. Sada peal, gaas põhjas, jube tamp – nagu iseloomustati linlase elutempot juba nende lapsepõlves. Siiski oli juhuslik kohtumine südalinnas neid siia nurgalauda toonud. Kohmetuseks ja võõristuseks polnud mahti, kohe asuti asja kallale, söödi viinereid, telliti kohvi ja piisake konjakit. Väljast imbus saali tuhmi talvevalgust, kuigi kell näitas alles varajast pärastlõunat. Kella vaatasid klassivennad sageli. Tahtmatult jäi mulje, nagu oleks tõesti tuli takus, gaas põhjas, sada peal, nagu oleks „time is money”. Tegelikult oli mõlemal paar tundi üsna hooletu. Aga seda ei söandanud kumbki teisele välja näidata. Nad kartsid valestimõistmist. Nende iga kohustas neid.
Millest rääkisid kolmekümnele liginevad klassivennad kartulisalatit ja viinereid süües? Nii veider, kui see polnud, nad rääkisid lipsuvärvidest.
„Hommikul vaatasin, kas sobib selle vesti juurde,” jutustas üks neist murelikult. „Naine oli ka juba läinud, polnud kellegi käest küsida. Nii et pole ikka liiga maitsetu, ütle ausalt?”
„Ütlen nagu ekspert – lips mis lips. Peaaegu sama hea kui minu oma.”
„Noh, sinu jaoks on lips vist juba midagi välise tundemärgi sarnast?”
„Lips? Seda lausa mitte … Lips on lips.”
„Ahah.”
Lips, millest räägiti, oli lillakas.
Pärast räägiti juba muustki.
„Kuule, las ma vaatan, mis sul seal lipsu kohal … Habeme oled jälle maha ajanud … Aga kuule, sa hakkad kiilaks jääma või mis?”
„Ikka! On ka aeg. Sinul aga, vaatan, on paras bossikael. Mis auastmes sa meil nüüd ka oled?”
„Ah, jätame need töö jutud. Ikka leitnant.”
„Ah, elu, elu …”
„Elu-eluke …”
„Täpselt. Kas sul lapsi on? Ah, mis ma küsin … Kas lisa on tulnud?”
„Ikka samad Triinu ja Krista.”
„Mul ka ikka sama Raivost-poiss. Teeb edusamme, sõitis juba kelguga Mustamäe pisemast nõlvast alla.”
„Ära märgi!”
„Kuule, vana, paneme õige lapsed paari? Teeks nagu Indias, ah? Kumma plika sa välja pakud? Kasvataks täie teadmisega üles, et hiljem prohmakaid ei juhtuks.”
„Kena idee!”
Mõlemad naersid, varjates hoolega sisemist kõhklust. Nad pidasid loomulikult teineteisest lugu, kuidas teisiti. Aga oli ka pisikesi kahtlusi. Üks austas teist sellepärast, et too oli miilitsaohvitser, uurija, teine esimest seepärast, et too aeg-ajalt koos mõne ansambliga teleekraanil vilksatas. Kahtlused olid aga hoopiski piinlikud. Miks klassivend veel kapten pole, miks klassivend teleekraanil ei soleeri? Ja ülepea ei kavatsenud nad oma lapsi paari panna. Nad kavatsesid veerand tunni pärast laiali minna.
Pärast räägiti rohkem ühekaupa. Üks rääkis – teine kuulas. Või vähemalt markeeris osavõtlikku kuulamist.
„Ei, mina pilli enam ei puutu. Es putu, ja kõik! Las ta olla, noorusvallatused … Kõik me tegime nooruses midagi … Jooksime sadat meetrit ja hüppasime kaugust … lugesime raamatuid … Üdi luule, mäletad? Nüüd olen ma vana mees, varsti kakskümmend üheksa … Plikadele ostsin küll kahe peale ühe poolviiuli, las kääksutavad, kui meeldib … Aga Jaak b-st … Mäletad, ta veel kokutas natuke? Ah, miks sa ei mäleta … Tema mängib nüüd sümfoonias …”
„Tean, tean … ei, tead, mina ikka mõnikord puhun toru häälde … Ega see tegelikult … Pole kohta, kus harjutada, pole punti, kus mängida, pole publikut, kes kuulaks … Kutseliseks ka ei riski hakata … Tead, kõik need sõidud, gastrollid ja muu jant … Kuule, ma valetan. Ma valetan nagu viimane koer. Tegelikult pole mind keegi kutseliseks kutsunud. Läheksin küll, nii et viliseb! Ausalt … Omal ajal sai sinuga elu ja surma peale malet taotud, mis ma sulle valetan … Ei tea … Praegu vahetan