pole olemas!” ütles Ott. Seni oli ta igavlenud: olme teda ei huvitanud. Ta töötas teises osakonnas.
Daume oli vait. Ta keel kõmpis põsekoopa sisemust. Ta sundis ennast rahunema. Ta tajus situatsioone. Polnud mõtet rangusega liialdada, Pistale trumpe kätte mängida.
„Teoreetiliselt võib sul kohati õiguski olla. Aga sa pole realist, Pista. Sa unustad ära, mis ajal sa elad. Aeg, aeg on selline, kulla mees!”
„Milline?!” röögatas Pista äkki nii valjusti, et terve baar viivuks tema poole vaatas. „Mis meie ajal viga on? Kuule, Daume, sa peaksid teadma, et mul on absoluutne mälu. Niisiis, koolitatud ajakirjanikuna peaksid sa tundma mitte ainult Ilfi ja Petrovi, vaid ka vendasid Ture. Vennad Turid, Daume, kirjutasid näiteks konkreetse följetoni konkreetsest prokurörist, kes ühe täiesti konkreetse linna tantsupeol oma daamiga kurameerides läks äkki lolliks, otsustas oma võimu näidata ja laskis kohapeal arreteerida kellegi nooruki saalis suitsetamise eest. Linna rahvakohus määras poisile selle kuriteo eest kolm aastat vabadusekaotust. Tõsi, ta sai istuda ainult kolmkümmend viis päeva, et aga marruläinud prokurör vabadusse jäeti, seda pidasid vennad Turid sotsiaalseks ebaõigluseks. See täiesti konkreetne följeton ilmus aastal 1937. Teine lugu. Komsomoli oblastikomitee sekretär laskis oma isiklike elamistingimuste parandamiseks kommunaalkorteri toast välja tõsta vana naise, sõjas hukkunud ohvitseri ema, ja väitis seejuures, et meie tormakal ajal pole mahti igasuguste eitedega jännata. See följeton ilmus 1946. aastal. Kui sa tahad ütelda, et siis olid ajad paremad, eksid sa suuresti. Sellised lood, Daume. Ma lõpetan. Pardon, pika jutu ja ajalooliste ekskursside eest.”
Daume vaikis. Ta ei kahelnud, et Pista mälu on professionaalses mõttes absoluutne. See tegi talle juba ammu muret.
Heili Heinaste aga torkas ootamatult:
„Nüüd ma saan aru küll, miks sa vahetasid hiljuti mu kriitilise materjali oma optimistliku reportaaži vastu välja. Sel õhtul, kui sa viimati valvetoimetaja olid.”
Daume naeratas arusaamatuses, ent võluvalt:
„Millise materjali, palun?”
Peatoimetaja uuris ikka veel kohvitassi. Teised hakkasid pilke vahetama.
„Minu igava materjali taarapunktide mõttetult halvast tööst oma materjali vastu ühe „ABC” hiilgavast tööst.”
„See toimus kooskõlastatult,” vastas Daume süütult.
„Tõesti? Kellega see kooskõlastati? Äkki Ajakirjanike Liidu esimehega? Või Keskkomiteega? Meie peatoimetaja oli sellal parajasti Ungaris.”
„Fakt vajab kontrollimist,” ütles Daume. „Ja üldse, Heinaste, praegu on ikkagi puhkehetk. Ja üldse, sõbrad, kas te kõik pole oma kriitilistest materjalidest juba lõpuks ometi ära tüdinud? Miks te ei taha näha head, helget, edasiviivat meie tänaseski päevas, miks te näete ainult mingeid pudelisabasid, kuulete virinaid defitsiidi üle, satute kütmata liinibussidesse …? Ah, Heinaste, sul tasuks tõesti teadlikumaks hakata.”
Peatoimetaja oli kohvitassi kohta kõik teada saanud. Ta köhatas delikaatselt.
Daume auks tuleb ütelda, et ta isegi ei kõõritanud Ausi poole. Tema tabas asja palju peenemalt. Äkki muutus ta toon täielikult. Nüüd oli ta rõõmus ja optimistlik paksuke, hea kamraad, enesekriitiline kolleeg.
„Ja üldse, milles küsimus? Sinu artikkel ilmub juba … ülehomme. Kooskõlastatult peatoimetajaga. Taarapunktide töö, see on riiklik probleem. Aga riiklikule probleemile lähenedes tuleb enne tükk aega mõtelda. Las setib! Ja üldse, seltsimees Heinaste, palun mind mitte sinatada.”
Sedagi ütles Daume rõõmsalt ja naeratades, ainult ta hambad välgatasid seejuures iseäraliku helgiga.
„Sama soov,” ütles Heili.
Pista hakkas naerma. Daume kangestus korraks, lõi siis käega ja kukkus samuti irvitama.
„Mis me jamame. Mis kired siin täna möllavad, ausalt! Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad. Olen süüdi, Heinaste. Lõin kõhklema. Kartsin liigset vastutust. Piisab sulle mu kahetsusest või tuleb mul jätkata? Minuga on tõesti vahest nii, et kardan ja kõik. Vana kooli asi. Teine kord ma enam niimoodi ei käitu. Ausõna.”
Ta oli nüüd väga võluv. Võimatu oli talle mitte andestada. Võimatu oli nii siirast ja säravat patukahetsejat vihata. Kaspar Aus virgus lõplikult oma mõtisklustest. Ta silmitses oma kõige energilisemat asetäitjat heatahtliku nöökepilguga. Ta aimas, et nüüd oodatakse tema kaalukat sõna.
„Enesekriitika on kiiduväärt,” ütles ta vuntsi siludes. „Oh sind, Raik-Raik!” Ta käitus nagu vanem vend, kuigi oli Daumest mitu aastat noorem. „Muide, sõbrad, kas me ei saaks siit kuidagi hea pealkirja? Näiteks: „Enesekriitika, see on tegeliku edu pant”. Või midagi säärast. Noh, kes selle loo valmis teeks?”
Kõik vaikisid. Kõik teadsid, et Daume teeb.
Aus aga jätkas:
„Muide, meie endisel kolleegil Pistal on õigus, mis puutub vendadesse Turidesse. Oh, hädasti oleks meilgi vaja vendasid Ture. Hädasti, hädasti!”
„Ja Gogoleid ja Saltõkove,” pomises ulakas Pista.
„Ennist puudutas vestlus sooladefitsiidi teravat teemat. Jah, see probleem teeb muret. Sool on eluliselt vajalik maitseaine. Ma loodan, et tekkinud küsimus peagi laheneb. Aga mulle meenus sellega seoses, et olin Ungaris ühes grupis koos ühe selle ala spetsialistiga. Ta jutustas mulle, kui raske on soola ladudes säilitada. Seal peavad olema mingid äärmiselt täpsed temperatuurid ja niiskusastmed, täpseid arve ma kahjuks enam ei mäleta … Aga nagu ma aru sain, pole see mingi juurviljahoidla.”
Ausile tundus muide tõepoolest, nagu oleks ta Ungarit külastades vestelnud kellegagi soolast. Oli see spetsialist või koguni juhtivtöötaja? Või äkki soolažurnalist? Igatahes midagi nagu oli. Päris kindlasti oli. Mõne sekundi pärast uskus Aus juba absoluutselt kõike, mida oli rääkinud. Temagi oli õige asja eest väljas, kaitses riigimajanduse prestiiži. Oleks ikka inetu küll, kui mingi „Ameerika Hääl” teataks, et „mis nendest tahtagi, hotell „Viru” ümber uluvad hundid ja vähestes poodides pole soolagi”. Aus rüüpas kohvi, tõstis näpu püsti ja ütles naljaga pooleks:
„Nii need asjad on. Igal asjal kaks nägu. Nagu pikksilmal. Kui vaatad ühtepidi, on liiga suur, kui teistpidi, liiga väike.”
„Aga kui vaadata nii, nagu asjad tegelikult on?” päris Pista.
Kaspar Aus vajus korraks norgu. Ta polnud liiga tugev dialektika teoreetilistes aspektides. Aga ta ei kaotanud meelekindlust. Ta ütles Pistale:
„Mul on hea meel, et meie kollektiivis valitseb demokraatlik ning elavalt kriitiline vaim. Mul on hea meel sinugi üle. Sinagi oled üht-teist meilt kaasa saanud.”
„Tead, meie kollektiivis valitseb samuti kriitiline vaim,” kiitis Pista.
Mine tea, kuhu jutt oleks jälle pööranud, aga siis avardusid Tiina niigi liigsuured silmad, ta rind hakkas sviitri all paisuma nagu kaheosaline õhupall, ta punasuu ümardus suureks üllatunud O-ks.
„Oi, ma suren, lapsed! Oi, kino tuleb! Kas meist hakatakse filmi tegema või? Kes need on, Erika?”
Erika ei tõstnud laugugi.
„Ah, need on TV-dokipoisid. Dokumentalistid, noh. See pole minu rida. Kes tuleb nurga taha suitsu tegema?”
Baariuksel seisid tõesti mõned karvased noormehed. Neil olid ülbed ja näljased pilgud. Neil olid kaamerad ja prožektorid. Asi lõhnas suurte segaduste järele, nagu kinotegemisel kombeks. Telerežissöör Juku Taak väntas tõepoolest dokumentaalfilmi ajakirjanike argipäevast.
V. A. istus madala ja ebamugava laua taga. Ta selg valutas.
Ta otsmik oli vaevahigis. Ta kartis minestust.
Ta kirjutas:
„4-toal. kõigi mug. krt. kesklinnas vahet. 4 krt. vastu.”
Käsi tõmbus krampi. V. A. pani