öös. Või õigemini – mingil määral oli ta kingitus kindlasti, ainult et mees oli väsinud ja teises meeleolus. Ta tahtis mõned omad mõtted lõpuni mõtelda. Ta püüdis nüüd leebe olla ning Annelast aru saada: oli tüdruk ju alles paari kuu eest Pärnust Tallinna kolinud, kuurortlinna eramu pealinna kolmetoalise korteri vastu vahetanud (täpsemini, seda olid teinud tema vanemad). Kas tohtis olla liiga õel ühe eilse Pärnu plika vastu, kes nüüd siin perroonil kõndides enda meelest põnevat ööelu elas?
Hamburg pööras pea kõrvale, et varjata tahtmatut haigutust. Ta mõtles, millest siis veel rääkida. Sellest, et teda ootab ees öine ahjukütmine, napp uni, igapäevane elektrikutöö? Sellest oli ta juba rääkinud. Et ta palk oli natuke üle saja rubla? Oh, ei maksa noori lapsi öösel hirmutada, mõtles ta muigamisi.
Hamburg, ühe naaberrajooni aleviku elanik, oli veidrik, keda tema harrastus tõi keskmiselt kolm korda nädalas Tallinna. Ta kuulus rahvateatri „Linnutaja” kollektiivi. See oli ainult pool veidrust. Teine pool seisnes selles, et iialgi ei astunud ta lavalaudadele. Ausa mehena oli ta kohe algul tunnistanud, et tal pole vähimatki näitlejatalenti. „Linnutajas” oli ta kirjas kui vabatahtlik lavatööline ja elektrik, sai mõnikord mõne nokitsemise eest paar rubla tasugi – aga tema tõeliseks andeks oli grimeerimiskunst. Tal oli selle asja peale kätt. Ta tegi oma tegu kaunilt, kiiresti ja kordumatult. Mõnest neljakümne üheksa aastasest arveametnikust võis ta umbes kuue minutiga valmis meisterdada kuueteistkümnese kooliplika – ja vastupidi. Vanast kiilaspäisest ALMAVÜ instruktorist kujundas ta grimmi ning paruka abil pikalakalise džiiniajastu kangelase. Tossikesest metsiku Othello. Kord oli keegi asjatundja ta tööd nähes soovitanud tal silmapilk päristeatrisse minna, aga Hamburg oli loobunud. Pole piisavalt auahnust, oli ta tõsiselt vastanud, pealegi kasvatan ma kodus kurke ja tomateid. Veidrik mis veidrik, kuigi nägi siin öisel perroonil välja nagu täiesti harilik, keskmiselt edukas, keskmiselt murelik tallinlane, selg sirge, nägu viisakas ja natuke irooniline. Kasvult isegi pisut üle keskmise. Riides käis tagasihoidlikult, ent maitsekalt.
Annela oli samuti „Linnutaja” entusiast. Tõsi, esialgu harjutas ta õppestuudios, nagu uhkelt nimetati üht väikest külma toakest. Tal tuli ilmekalt salme lugeda ja etüüde teha. Esialgu polnud vigagi. Ta oskas juba päris hästi näidata, kuidas niiti nõela külge aetakse. Pea see edu ei tule, pea need filmirežissööridki ei saabu, et leida mõne seksika ja särtsaka rolli jaoks värske ja tundmatu tüdruk. Annela oli mitu korda ajalehtedest lugenud, et „Tallinnfilm” vajab kiiresti naispeaosalist. Annela ei kahelnud oma tulevikus. Aga toda suhteliselt esinduslikku meest oli ta juba millalgi detsembri keskel märganud. Paar naeratust, paar naljakest, tassike kohvi pisikeses piimabaaris, nii see lugu käis. Kapa-Kahala oli kerge pettumus, aga mis seal ikka. Ega Annelagi ennast veel päris tallinlannana tundnud. Täna, pärast pikka „Vedelvorsti” etendust, mida Annela oli saalist jälginud, toimuski (otsekui täiesti juhuslikult) nende esimene ühine jalutuskäik. Nüüd oli südaöötund juba möödunud.
„Mul pole muide vähimatki selle vastu, kui te mulle „sina” ütlete, Hamburg,” lausus ta ja vaatas särasilmi mehe poole üles. Ta hambad läigatasid niiskelt. Üks neist tundus veritsevat, aga see tuli huulepumatist.
Peab vist suudlema, mõtles mees, jäi aga edasi lihtsameelseks nagu linnalähedasele provintslasele kohane. Ta sosistas:
„See mõte tuli korraks mullegi pähe. Minu nimi on muide Toots.”
Suudlus jäi ära, sest tüdruk hakkas laginal naerma. Aga mis parata, Hamburgi passis oli tõesti säärane eesnimi.
„Kui keegi sulle ütleks, et tema nimi on Illimar, siis sa ei naeraks,” tähendas mees.
„Illimar on igapäevane nimi, mis sa nüüd … Aga teie … Sina ikka … Andeks …”
Annela ei suutnud ega suutnud naeru lõpetada.
„Lutsu see neiu loeb, Tuglast mitte,” ütles Hamburg ja ristas käed seljale.
Annela heitis lustakalt käega.
„Küll ma jõuan, terve pikk elu ees! Aga sa võiksid mulle, juba praegu juhatada, millises Tuglase teoses see Illimar figureerib, siis pole pärast pikka otsimist.”
„Romaanis „Väike Illimar”,” ohkas Hamburg.
„Ah soo, seda ma arvasin kohe!” Annela naaldus taas Hamburgi külje vastu. „Kuule, kas me peame ikka tingimata pool ööd kirjandusest rääkima?”
„Millest kahel eestlasel siis ikka veel rääkida?” vastas Hamburg. Ta oli natuke tõre.
„Tunnetest,” ütles Annela ja hammustas huulde. Olnuks nüüd nurga taga mõni „Tallinnfilmi” spetsialist koos varjatud kaameraga, oleks Pärnust saabunud talendi saatus otsustatud. Nii võrratult tuli tal välja etüüd teemal „Nüüd ütlesin midagi liigset”! Aga kinomehi polnud ja pealegi meeldis Hamburg tüdrukule tõesti.
„See on pikk jutt, mu rong ei saa nii kaua oodata,” lausus linnalähedane provintslane.
„Tahad, sõidan kaasa …?” sosistas neiu peaaegu kuulmatult. Taganes siis sammukese, kallutas pea viltu ja naeratas. „Ma tegin nalja. Ma saan aru küll … Olgu!” Ta avas otsustavalt oma valge ridiküli ja ulatas Hamburgile võtme. „Võta!”
„Ei saa aru,” heitus mees. Võib-olla polnudki see tüdruk rumal, võib-olla oli ta ainult sirgjooneline? Kas ma oma jahmatuses ise paraja tuhajuhanina ei mõju, mõtles ta.
„See on minu võti. Duplikaat, noh. Mu kallid vanemad sõitsid just üleeile kaheks nädalaks Bulgaariasse. Või kolmeks, mina nende asju nii täpselt ei tea. Mis seal Bulgaarias talvel küll tehakse, seda minu pea ei võta. Aga eks see ole nende enda asi. Nad ei tahtnud oma tuusikuid raisku lasta minna. Nüüd olen mina siin suures võõras linnas sama hästi kui ihuüksi. Ja tead, ma kardan. Eriti öösiti. Väljas karjuvad kassid ja pätid, ma ei saa magada.”
„Jaa-jaa, see on loomulik,” pomises Hamburg pisut tobedalt. Sai sõnasabast kinni, täpsustas: „See on muidugi kole. Aga Annela, mina ööbin tavaliselt teises rajoonis, ikka oma igavas Kapa-Kahalas. Muidu jääksin oma töökohast ilma.”
„Fuih, millised vihjed!” markeeris Annela pahameelt. Lisas siis asjalikult: „Ega ma iga öö ka karda. Mõnikord tuleb kohe uni. Ja üldse, ma räägin rohkem abstraktselt. Perspektiivis. Lihtsalt nagu sõbrale. Ega ma ei välista, et meie vahel ka midagi intiimset võib juhtuda. Ma pole silmakirjatseja tüüp. Aga las kõik tuleb omal ajal. Esialgu ütlen sulle lihtsalt kui sõbrale: mul pole siin Tallinnas veel kedagi. Mõistad? Astud sisse, lobiseme, kuulame muusikat. Kui mind hetkel pole, ei pea sa ukse taga passima. Asi on selles, et ma pean vist ka mingi töökoha vaatama … aga ega sellega kiiret ole. Ootad, keedad kohvi. Kohv on muuseas külmkapi kõrval suures plekkkarbis. Küll sa leiad.”
Hamburg vaatas tüdrukut. Ka tema oli oma pea viltu kallutanud. Ta vasak silm oli kissis. Tüdruk ei tundunud enam üldse rumal.
„Noh, mine juba …” sosistas Annela. „Mine, Toots … Toots Eduard Vilde filmist „Mäeküla piimamees”.”
Hamburg hakkas naerma. Samal ajal hakkas urrama veduri diiselmootor. Kergelt nagu nooruk hüppas Hamburg tamburisse. Annela haaras korraks tal varrukast, vaatas talle naeruste silmadega, ent väga tungivalt otsa ja jooksis siis eemale. Suudlused jäid ära, kõik toimus uljalt ja kaasaegselt, nagu oleks jaamahoone nurga taga tõepoolest seisnud mingit moodsat episoodi väntav filmigrupp. Naerdes eemaldus lumivalge figuur lumesattu ja sulas sellega kohe ühte. See oli täiuslik hetk, täis lumma ja ilu.
Nii otsustavalt ja isegi kuidagi stiilikalt käitus Annela esimest korda elus. Tõsi, ta lühikesse biograafiasse mahtus juba üht-teist, oli süütuid suudlusi kuursaali tulede paistel augustiöös, oli embusi ja oigeid vanematemaja mansarditoas, oli üks novellike Kabli rannas, esines kihutamisi isa autos, jätkus pisaraidki. Oli isegi üks abort. Mis seal ikka, juba varajasest mudilaspõlvest oli Annela harjunud oma tahtmised saama. Ta oli oma töökate ja kavalate vanemate ainuke laps.
Aga Tallinn oli ta täiesti segi paisanud. Talle tundus millegipärast, et Tallinnas ei sobigi teistmoodi käituda. Eriti siis, kui esivanemad viibivad Bulgaarias. Annela tahtis saada väga