samas, et taimede valu on vähem ehtne, lausus Bernard talle salatikaussi ulatades. Mõni, kellelt olen küsinud, põhjendab seda isikliku piiritajuga. Ma suudan küll maast rebida porgandi, ütleb ta, kuid poleks võimeline pussitama mulle suurte silmadega otsa vaatavat vasikat. Nõnda ka söögilauas, kus tegu on sama, ehkki ülekantud tähenduses.
Sellest pole ju kuigi keeruline aru saada, arvas Hector endale toitu taldrikule tõstes.
Ometi võivad nad istuda korvtoolile, mille valmistamiseks on teadaolevalt kasutatud indoneesia laste tööd, kehitas Bernard õlgu, või hääletada poliitilise erakonna poolt, mille tegevus jätab paljud vanainimesed ilma neile eluspüsimiseks vajalikest ravimitest. Ehkki seda halba vältida oleks lõppkokkuvõttes lihtsamgi.
Olgu peale, nõustus Hector. Ometi ei ole nende põhjuste ja tagajärgede suhe nii selge kui tapmise puhul. Ja siin on teine asi veel: näiteks mul on üks sõber, kes üritas korra loobuda kõigi selliste kaupade ostmisest, mille reklaamid olid talle ebameeldivad. Natukese aja pärast kippus ta lihtsalt nälga jääma. Kõigi nende põhimõtetega on ju umbes samamoodi. Kui neist absoluutse järjekindlusega kinni pidada, muutub elu lõpuks võimatuks.
Tõsi, noogutas Bernard. Mõistagi ei ole mul midagi selle vastu, et inimesed oma käitumist eetiliste normidega korraldavad. Mis mind aga häirib, on see, et need normid muutuvad ühest küljest moeasjaks – mõne jaoks on range taimetoitlus viis pääseda ihaldatud seltskonda – ja teisest küljest sõltuvuseks, justkui oleks vabadus koos õigusega igal hetkel, igas olukorras oma olek uuesti määratleda neile väljakannatamatult raske koorem, millest toetumine ühemõtteliselt ja karmilt sõnastatud põhimõtetele pakub ihaldusväärset väljapääsu.
Vähemasti loovad nad oma seadused enestele ise, ütles Hector, mitte nagu lambakari, mis võtab muudkui aga vastu, mida antakse ülevalt. Pealegi, kust te võtate, et nende põhimõtted jäigad on? Ma kujutan vabalt ette, et üks taimetoitlane võib iga kord ja alati uuesti otsustada, et mina, siin ja praegu ei taha süüa liha, sest mul oleks võimatu ise ära tappa seda looma, kellest on valmistatud lauale antud praad.
Kui nii, siis muidugi, noogutas Bernard. Kuid ma ei usu, et seda tegelikus elus eriti tihti ette tuleks. Mul on aastate jooksul kujunenud mulje, et suurem hulk inimesi, kes lasevad oma maailmal jäigastuda, ei tee seda mitte mõistuslikust valikust, et need ja just need elureeglid tunduvad neile kõige õigemad kõigist võimalikest, vaid hoopis mugavusest – neil on lihtsam ja kergem, kui nad ei peagi pidevalt asjade olemuse üle järele mõtlema.
Seda te ütlesite küll täpselt, noogutas Hector. Enamusega mu vanadest sõpradest ongi midagi sellist juhtunud. Umbes kuni ülikooli lõpuni olid nad täiesti lahedad kujud, aga siis ühel hetkel käis krõps-krõps-krõps ja nad muutusid üksteise järel sihukesteks lipsuga jobudeks, kes saavad aktsiaturu kõikumistest aru.
Noh, aga teist on see krõps ju ometi õnnelikult mööda läinud, naeratas Bernard.
Hector kehitas õlgu.
Kas nüüd just õnnelikult, aga vist on läinud jah, vastas ta. Kuigi näiteks mu ema hellitab endiselt lootust, et mitte lõplikult. Ma oletan, et te teate, mida ma teen, kui mind siia kutsusite.
Ma olen lugenud, ütles Bernard. Teil on mõned luuletused, mis on jäänud mulle meelde,. Ausad ja julged, üldse mitte ajavaimulised, milleski väga täpsed, kui tohib nii öelda. Ja rabav on seegi, kuidas te Góngora sonettide tõlkega olete hakkama saanud. Seni olen arvanud, et tema keelekõla pole kellelgi võimalik järele teha.
Ise olen oma trubaduuridega rohkemgi rahul, lausus Hector.
Tõesti? hämmastus Bernard. Need jätavad lugedes küll mulje, et on tulnud kergesti, lausa sirinal. Noh, seda enam see töö teid kiidab. Aga öelge, viimasel ajal pole te vist enam eriti avaldanud? Vähemasti mulle ei ole silma jäänud. Peale leheartiklite, muidugi.
Ei ole jah, noogutas Hector, aga mitte sellepärast, et ma ei töötaks. Ma ei ole lihtsalt rahul sellega, mis mul välja tuleb.
Nii-öelda loominguline kriis? vidutas Bernard silmi. Hector oli kindel, et kuulis ta hääles kerget irooniat.
Ei, mulle on lihtsalt tähtis, millele ma oma nime alla panen, vastas ta tõrksalt. Ma tean, et see on ajast ja arust, aga enese vastu ju ei saa.
Ärge nüüd sellepärast siis solvuge, ütles Bernard kiiresti. Ma saan teist tegelikult väga hästi aru. Suurema osa inimeste silmis on mu enese põhimõtted ka arvatavasti iganenud, ometi ma ei arva, et peaksin sellest asjaolust enda jaoks järeldusi tegema.
Ma arvan, et minul ei ole nii kindlaid põhimõtteid, lausus Hector. Peale selle, et ma ei tee midagi, millele mu sisetunne vastu hakkab.
Seegi on põhimõte, arvas Bernard. Eks ole ka otsus loobuda kõigist põhimõtetest ju ise põhimõte? Aga teil on muidugi õigus, et neil ei tohi lasta üle pea kasvada.
Noh, kui inimene endale oma põhimõtted igavesest ajast igavesti paika paneb, on nad tahes-tahtmata üsna jäigad, ütles Hector. Aeg ei jää ju tema pärast veel seisma.
Bernard jäi mõttesse ja nad sõid veidi aega vaikides.
Teil võib olla õigus, ütles ta siis. Ka tollal kaksteist aastat tagasi, kui ma otsustasin loobuda suitsetamisest – muide, kui te soovite, siis seda võib teha rõdul – ei väitnud ma endale, et ütlen tubakast ühe hoobiga ja lõplikult lahti, vaid kinnitasin, et tegemist on pausiga, mille võin katkestada igal hetkel, kui vaid arvan seda heaks. Kas soovite ehk veel veidi riisi?
Ei, tänan, vastas Hector, kelle olud olid harjutanud napisöömaliseks.
Võib-olla läheksime siis edasi kaminatuppa, pani Bernard ette ja juhtis oma külalise järgmisse avarasse ruumi, mille nurgaseina sisse oli müüritud hubane kolle.
Ja seda pausi te siis ei katkestanudki? küsis Hector tugitoolis istet võttes.
Ei, raputas Bernard kaminas tuld süüdates pead. Seni pole katkestanud. Ja ka teiste põhimõtetega on mul üldiselt samamoodi, kuitahes kindel ma ei olekski sisimas oma loobumiste lõplikkuses. Võib-olla pean end inimesena liiga nõrgaks, et otsustada midagi kategoorilist – ent olen igaks juhuks endale välja töötanud teooria, mis seda lubab tugevuseks pidada ja oletab, et just nõrk vajab enesenapüsimiseks ranget kirjatähte. Kas soovite tee kõrvale veidi konjakit ka?
Ikka, noogutas Hector.
Ehkki teisalt pean tunnistama, jätkas Bernard pudelit avades, et olen muidu üpris seaduskuulekas. Vahel paneb see mind ennastki imestama, sest mu arvamus igasugusest võimust, ja riigivõimust sealhulgas, on kaunis halb, aga üldiselt ei saa ma hakkama ühegi tõsisema seaduserikkumisega. See vist ongi põhiline, mis mind noorematest inimestest eristab. Isegi punase tulega üle tee minemine oli mulle omal ajal tõsine probleem, sest kippusin nõnda takistama liiklust.
Enam mitte? küsis Hector.
Enam mitte, ehkki võib-olla teistel põhjustel, kui te arvate, naeratas Bernard. Samas on ju ilmselge, et kui kõik mõnd seadust rikuvad, ei ole meil ju enam tegemist seadusega. Seaduse sellest tunnebki ära, et temast peetakse üldiselt kinni.
Nojah, kehitas Hector õlgu, minugipoolest. Ma enne ütlesin, minul ei ole seadustest eriti külma ega sooja. Kui miski, mida ma teen, on seadusevastane, siis las olla. Ja tervet hulka asju, mis on igati seaduslikud ja puha, ma ka niikuinii ei teeks. Tegelikult ma ei saa üldse aru, kuidas enamus inimesi oma seadusekuuleka eluga hakkama saab, ilma et see neid oksele ajaks.
Mina ka mitte, noogutas Bernard. Seda sellepärast, et need seadused on ise ebaloomulikud. Tark valitseja sätestab seadusena inimeste kombed – nõmedus ja vägivald muidugi välja arvatud – ega ürita oma peast uut maailma välja imeda.
Ta kiikas Hectori tassi, mis oli veel poolenisti täis, ja valas siis teed oma kruusi, mille küljel ilutses suur kalligraafiline B-täht.
Te siis arvate, et ideaalse ühiskonnakorra otsimisest oleks targem loobuda? imestas Hector. Lasta senisel viisil jätkuda sellel jamal, mis kogu aeg meie elu korraldama kipub?
Sugugi mitte, nördis Bernard. Ütlesin ju, et nõmedus ja vägivald välja arvatud.
Sellest ei jää just kuigi