teadlike valikutega loonud ega tohiks end sellele kuidagi vastandada. Mis pole tõsi, loomulikult.
Osa valikuid on olnud paratamatused, vaidles Hector vastu.
Ega ma neid nii-öelda poliitilisi otsuseid ei mõelnudki, lõi Bernard käega. Kuid mitte kuidagi ei saa pidada paratamatuseks seda, et kogu ühiskonna tüür on aeglaselt, kuid kindlalt libisenud suure raha kätte ning iga üksikisiku võimalused mitte üksnes et tervikut, vaid ka iseoma olukorda vabalt mõjutada kahanevad tohutu kiirusega.
Aga kas pole see ikkagi suurelt jaolt inimeste endi süü? küsis Hector. Seda väidab üks mu tuttav – või õieti minu tüdruk, Ingrid, ta on pärit Rootsist ja uurib antropoloogiliste meetoditega inimeste poliitilise teadlikkuse vorme. Kui ta eksib, oleksin vähemasti tänulik argumentide eest, millega talle vastu vaielda.
Võiksite ta teinekord kaasa võtta, naeratas Bernard. Seda te ju tahaksite, eks ole? Ning öelge talle minu poolt edasi, et ta on mu meelest õigel teel. Ka mina ei saaks päevauudiseid tõsimeeli jälgida muu kui antropoloogi pilguga, enesele jätkuvalt sisendades, et ma ei ela siin, vaid olen ainult pikalevenivat osalusvaatlust sooritamas.
Kas see nüüd jälle tiba liiga karm ei ole? ütles Hector.
Ei ole, kinnitas Bernard. Minu korteriuksesse tuleb suhtuda kui riigipiiri. Kõik, mis kehtib väljaspool, peab sinna ka jääma – kõik väärtused ja käibetõed, kõik hierarhiad ja staatused, kõik ettenähtud eluviisid, kõik arusaamad avalikust väärikusest. Keegi, kes astub üle minu läve, ei ole enam minister, parlamendiliige, pudelikorjaja või tegelik salanõunik, ega ka mitte supermodell, katlakütja või antiigikaupmees. See jääb kõik trepikotta, siin sees on igaüks ainult tema ise, niipaljukest kui teda veel alles on.
Siis on teil ju küll olukord kontrolli all, torkas Hector.
Bernard oli natuke aega vait.
Kuid mis puutub teie tüdruku väitesse, ütles ta, siis osalt on tal ka õigus. Me oleme tõesti mingil määral ise süüdi. Me elame loteriiühiskonnas. Ja me oleme ise sellega nõus. Te ju näete, igasugused firmad, nii välis- kui kodumaised, korraldavad pidevalt kampaaniaid, teile lubatakse, et kui saadate kolm šokolaadipaberit teataval aadressil, võite võita reisi Türgimaale, ja kui kogute kokku tähtedega märgistatud õllekorkidest teatava sõna, saate vastu sõiduauto. Kõik, kes oskavad arvutada, teavad ometi, et nad maksavad kinni kahe õnneliku Türgi-sõidu ning ka selle auto maksumus on õllepudelite hindadesse ära jagatud, aga see ei loe: peaaegu olematu võimalus võita paneb neid ikka otsustama loteriišokolaadi ja loteriiõlle kasuks. Mitte vastupidi, ehkki loogiline oleks eelistada pigem neid tooteid, mille hinnale pole õnneloosi maksumust juurde arvatud. Kes soovib, võib ju hasartmänge harrastada niikuinii. Aga sama toimub ka kogu ülejäänud eluga. Alles päris viimasel ajal olen hakanud kohtama noori inimesi, kes ei raja oma eluplaane enam äkkrikastumise napile šansile, ning nendegi puhul on tihti tegemist pragmaatilise arvestusega. Kuid omal väikesel viisil mängivad loteriiühiskonnas kaasa nemadki, näiteks kui kiire karjäärihüppe lootuses sagedasti töökohta vahetavad. Nende iga sammu dikteerib lõppkokkuvõttes ikkagi soov elus edasi jõuda, mis üldjuhul tähendab tahtmist orjata süsteemi mingil teistele inimestele eriti ihaldusväärsel viisil.
Ta täitis klaasid.
Mida ma tahan öelda, jätkas ta siis, on see, et üksikisikud annavad rahu ja rõõmuga käest oma vabaduse ja õiguse tähtsamates asjades kaasa rääkida, sest paljud neist loodavad mõnega neist imelikest loteriidest võita võimutäiuse – nad on nõus maksma ja alluma, sest loodavad saada rikkaks ja võimsaks. Midagi muud oma prioriteediks pidades riskib igaüks jääda teistele mõistetamatuks, imelikuks veidrikuks, kes ei saa asjadest aru.
Nad vaikisid mõne hetke.
Vabandust, ütles siis Bernard. Hakkasin vist jälle loengut pidama. Halb harjumus ülikooliaegadest, ja väga visa kaduma.
Näe, keda ka näeb, ütles Walter. Oled üksi?
Klubi oli kaunikesti rahvast täis ja Hector viipas vabale toolile enda vastas.
Mis uudist? küsis ta, kui oli suu tühjaks söönud.
Erilist midagi, kehitas Walter õlgu. Sa pead ikka endiselt poissmehepõlve?
Tegelikult tuli Ingrid just täna hommikul tagasi ja peaks varsti siia ilmuma, ütles Hector. Meil on veel õhtul üks käik ees.
Kuhu lähete?
Ah, selle Bernardi juurde, mäletad, ma rääkisin sulle, kes mu ükskord lõunale kutsus, seletas Hector. Ma siis käisin korra ja pärast teise korra veel.
Noh, ja kuidas oli? küsis Walter.
Päris koloriitne vana, ütles Hector. Temaga võiks kuskile lehte mingi intervjuu teha.
Ma ei usu, et ta nõusse jääb, arvas Walter. Aga küsida muidugi võib.
Teisalt, eks ta ole muidugi natuke kuivavõitu, ütles Hector. Üsna arusaadav, et ta üksi elab, vaevalt, et mõni terasem naine tema elevandiluutornis kaua välja kannataks.
Mine nüüd, ütles Walter. Kui ta veel ülikoolis õpetas, oli ta pooltel tüdrukutel pidevalt meeles.
Ei usu, naaldus Hector toolileenile.
Tõsijutt, kinnitas Walter. Mu oma õel sealhulgas. Ma polnud veel kooli lõpetanud ja tahtsin muidugi ülikooli kohta kõike teada, aga Marionilt muud ei kuulnudki, kui et Bernard ütles nii ja Bernard arvas naa. Ma kujutan ette, kuidas see veel ta boyfriendid hulluks võis ajada. Mõni ime, et ükski ei pidanud ta juures kuigi kaua vastu.
Nii et mingid boyfriendid tal ikka olid, muigas Hector, tähendab, see suur kirg professori ja õpetaja vastu tema eraelu siiski päriselt kihva ei keeranud.
Just ütlesin ju, et keeras, hämmeldus Walter.
Ei tea, lausus Hector pärast pisikest pausi, mulle see Bernard küll mingi don Juani muljet ei jätnud.
Seda ta ju polnudki, ütles Walter, vähemalt minu teada mitte, ja vaevalt Marion oleks sihukesed kõlakad endale jätnud. Aga mis neil plikadel sellest. Isegi uhkem, et ta oli kõigil ühine.
Küllap ta on siis vahepeal kõvasti muutunud, mühatas Hector.
Võib-olla küll, noogutas Walter. Ma olen teda ise küll ainult korra näinud, kui ma ühes seltskonnas tema juurde sattusin, see oli juba tükk aega pärast seda, kui ta ülikoolist ära tuli, aga ta oli endiselt üsna mõnus.
Mis tal õieti juhtus? küsis Hector.
Tal oli mingi jama, ütles Walter. Mingi ilge deprekas, vist mingi naise pärast, aga ma täpselt ei tea.
Niisiis ikkagi, noogutas Hector.
Korraga märkas ta, et on särgikäisele tomatikastet tilgutanud, ja isegi pärast märja paberiga puhastamist ei kadunud roosakas laik sealt päriselt ära.
Võib-olla teeme midagi muud, ütles Hector. Võib-olla lähme kuskile, kus on palju inimesi, kus on lõbus ja natuke lärmakas ka.
Nad kõndisid, käest kinni, mööda kastanipuudega palistatud tänavat.
Ei, ütles Ingrid, ma tahaksin teda ikkagi näha, mul oleks töö jaoks vaja.
Kes see siis ikka reede õhtul tööd teeb? imestas Hector.
Sa ei saa aru, heitus Ingrid. Ma pean kogu aeg otsima, muidu lähen omadega puntrasse ja seda me ju ei taha, eks ole? Peaaegu kõik inimesed, kellega ma siin kokku olen puutunud, on milleski põhilises ühesugused, kuigi nad pealispindsetes küsimustes üldse üksteisega nõusse ei jää. Ja neid on väga kerge jagada kolme-nelja tüüpi. Doktoritöö jaoks minult just seda muidugi oodataksegi, ja alguses mulle tundus, et teie rahvas võib-olla on tegelikult ka selline, aga siis hakkas paistma, et miski on viltu. See oleks liiga lihtne.
Mille poolest on lihtne rahvas, kes on peaaegu võimeline hakkama saama organiseerimata vandenõuga rootsi poliitantropoloogia vastu? muigas Hector.
Mitte et keegi mulle teadlikult valetaks, muidugi, ei lasknud Ingrid end segada. Minuga rääkides on mõni neist võib-olla isegi ausam kui iseendaga, lõppude lõpuks ma ju tunnen neid intervjueerimistehnikaid