kõigi jaoks on olulised asjad, millel ei ole tegelikult mingit tähtsust, seletas Ingrid rahulikult, samas salgate te maha suure osa sellest, mis peaks teile päriselt midagi tähendama.
Ja sina muidugi tead, mis mida päriselt peab tähendama, vihastas Hector.
Ei, ma ei tea, aga kõrvalt vaadates lihtsalt tundub nii, kehitas Ingrid õlgu. Võib-olla jätavad rootslased Kamerunist või Birmast tulijale samasuguse kentsaka mulje.
Noh, aga kui me tõesti kõik sellised oleme, mis sellest nii väga on? ei jäänud Hector rahule. Äkki meil on lihtsalt niisugune kultuur.
Mõne arvates ongi inimeste kollektiivsed luulud nende kultuur, nõustus Ingrid. Mulle tundub ikkagi, et kultuur ei saa kõiki oma kandjaid nurka ajada. Sellepärast ma ei usaldagi oma lihtsat pilti.
Ja Bernardi juurde me peame minema selleks, et seda su pilti kõigutada? küsis Hector sapiselt.
See, mis sa temast rääkinud oled, tundub huvitav, ütles Ingrid.
OK, lähme siis pealegi, ütles Hector. Hakkamegi juba minema. Võtame takso.
Ta otsis taskust mobiiltelefoni.
Aga usu mind, ütles ta numbrit valides, ta on samapalju nurgas kui mina või ükskõik kes teine siin maal. Võib-olla hulleminigi.
Kui nad koos Bernardi uksest sisse astusid, polnudki neid tervitamas majaperemees ise, vaid end Helenana esitlev, veidi üle kolmekümneaastane naine, kes palus neil kingi ja jakke mitte ära võtta, vaid ronida köögi kõrvalt keerdtrepist üles. Nõnda jõudsid nad maja katusele, mis oli kaetud kiviplaatidega ja kõigist külgedest umbes meetrikõrguse piirdega ümbritsetud. Piirde ees väiksemates kastides kasvasid kõrged lilled ja ka mõned ronitaimed, mis moodustasid kokku midagi hekitaolist, ning katuse tagumisel küljel olid suuremad mullakastid, millest paistis koguni paar sirelipõõsast. Teisel pool varjas avarama vaate tohutu tammepuu, mille ladvaosa ulatas üle katuseääre ja heitis päikeseloojangu ajal aianurgale läbipaistvat varju. Keset katust oli väike, ilmselt elektri jõul töötav purskkaev.
Fantastiline! hüüatas Ingrid ja võttis Hectoril käe alt kinni. Kuidas selline elamine üldse võimalik saab olla?
Hector pomises midagi ebamäärast vastuseks ja astus edasi. Ilmnes, et täna on lisaks nendele külla kutsutud natuke suurem seltskond, kümmekond inimest, kellest enamuse moodustasid temavanused, suuremalt jaolt ühest või teisest käidavamast kohvikust tuntud näod, sekka ka üks Bernardi eakaaslane ja mõned end ilmselgesti pisut ebamugavalt tundvad kutsutute sõbrad või sõbrannad. Katuseaia külgedel seisid lauad suupistetega ning põõsaste varjus olid külma asetatud valge veini pudelid. Punaveini võis valada viieliitrisest kraaniga pakist seal kõrval.
Täna on teid kuidagi ebaharilikult palju, lausus uusi külalisi tervitama tulnud Bernard rõõmsalt. Asi on selles, et Martinil ilmus uus romaan ja ta tahtis tulla pärast esitlust väikse seltskonnaga siia seda mulle näitama, ja mis sai mul selle vastu olla. Paistab üsna hea, noh, ma arvan, peaasi, et mitte kehvem kui eelmine.
Tal tuleb neid, jah, päris tihti, nõustus Hector. Aga saage tuttavaks, see siin on Ingrid, kellest teile ennist jutustasin. Ingrid, siin on Bernard, kellest olen sulle rääkinud.
Väga meeldiv teiega tutvuda, lausus Ingrid.
Rõõm on täielikult minu poolel, kummardas Bernard Ingridile. Hector pani tähele, et erinevalt üldlevinust hääldas ta inglise keelt rõhutatud britipärasusega. Mida ma tohin teile pakkuda?
Selle ilmaga vist pigem valget veini, ütles Hector.
Mina võtaksin vist hoopiski vett, arvas Ingrid, muidugi kui teil on ilma mullideta.
Bernard juhatas nad edasi, aia tagaossa ja valas kummalegi soovitut. Siis aga triivis ta end vabandades eemale, et tegelda teiste külalistega ning Ingrid ja Hector jäid omapead.
Kuidas see ikkagi võimalik on, et ta niiviisi elab? ei suutnud Ingrid imestamast lakata. Meil Rootsis leidub küll heast perekonnast professoreid, kellel on oma iseseisev varandus, aga teie süsteemis ei tule seda ju ette.
Sellele küsimusele ei osanud ka Hector tõtt-öelda vastata, ent otse polnud ta ka tahtnud Bernardilt küsida. Õigupoolest oli ta pisut pettunud. Tulles kujutas ta ette, et peale tema ja Ingridi pole Bernardil kedagi muud külas ning nad saavad rahulikult rääkida, praegu aga olid nad selles suures seltskonnas ometi kahekesi ja nagu viimasel ajal sellistel puhkudel ikka, tajus Hector Ingridi poolt teatavat pinget, mingit ootust tema suhtes, millele ta ei osanud hästi vastata, ning see jättis talle sisetunde, et ta on kodus ettevalmistamata õppetükki tahvli ette vastama kutsutud koolipoiss. Kuigi väliselt oli kõik väga sõbralik. Ainult Ingrid ise, tema pikk ja blond, pika patsi ja tumedate silmadega rootsi tüdruk, ei olnud enam kuigi tihti see lõbus olevus, kellele meeldis hilise ööni seltskonnas istuda ja kes naeris tema naljade peale kulinal, pead iseloomulikult kuklasse heites. Sellepärast oligi Hector viimasel ajal endalt ikka ja jälle küsinud, kas on ikkagi Ingrid see tüdruk, kes teda jälle kirjutama paneb, nii, nagu ta kunagi oli osanud, hooga, aga varjundirikkalt, kujundeis, mis olid lihtsad ja ometi täpsed, kirjutada nii, et pärast oleks vaja parandada vaid väga üksikuid sõnu. Veel paari kuu eest oli ta olnud kindel, et Ingrid talle selle võime tagasi annab, kuid ta mõtles Ingridit, kelle juures ta oli olnud siis. Hectori lähedal tahtis Ingrid endiselt olla, aga nüüd oli ta palju sagedamini tõsine, vaatas teda mõnikord pikalt, ja eriti kui Hectorile tundus, et ta mõnele küsimusele pole osanud oodatud vastust anda, luges ta tema silmadest välja ka häirivalt nukrameelset imestust. Sellepärast eelistas ta viimasel ajal jääda Ingridiga kahekesi vaid oludes, kus sai kustutada tule.
Õhtu peakülalist, proosakirjanikku Martinit, ei tundnud Hector eriti lähedalt, kuigi oli lugenud paari tema raamatut, ja seetõttu oli talle enamuses vaid juhututtav ka tema kaasatoodud seltskond. Kirjanduseinimesi oli neist vaid mõni üksik, mõned olid meedia- või reklaamitegelased, mõned ilmselt äriinimesed. Eriti kedagi neist poleks Hector osanud Bernardi kutsutud külalistena ette kujutada, samuti ei kujutanud ta ka ette, millest võiks tal olla huvitav nendega vestelda.
Ega sul igav ei ole, uuris ta Ingridilt.
Sugugi mitte, raputas tüdruk pead. Tegelikult saaksin ma nende inimestega hea meelega tuttavaks, nad on hoopis teistsugused kui need, keda ma seni olen kohanud.
Uurimistöö jaoks? küsis Hector.
Loomulikult, noogutas Ingrid. Ma loodan, sa ei pane pahaks, kui ma natuke ringi liigun?
Muidugi mitte, surus Hector alla kergendusohke. Mõne minuti pärast oli Ingrid juba sulandunud ühte piirdeheki ääres seisvasse grupikesse ja naeris kulinal kellegi nalja üle. Hector pööras neile selja ja otsis pilguga Bernardit, kes seisis joogilaua juures ja näitas kellelegi, kuidas külitavast suurest pakist punaveini kätte saada.
Nad tõid selle presentatsioonilt kaasa, seletas ta, kui Hector lähemale astus. Aga ma ei soovita, ja pealegi on see peaaegu otsas. Valge on palju parem.
Hector valas oma klaasi uuesti täis.
Ega ma neist ise ka eriti kedagi ei tunne, ütles Bernard justkui vabandades. Enamus paistab rohkem sellised trendiinimesed olema, aga mõni on päris asjalik, näiteks see Jan, kellega praegu teie tütarlaps räägib, ma enne vahetasin temaga mõne sõna.
Hector tahtis talle midagi vastata, aga juba oli keegi kõrvalt Bernardit kõnetanud – see oli tema eakaaslasest kirjanduskriitik, kes tahtis hüvasti jätta, et jõuda järgmisele kultuuriüritusele. Sinna lahkujaid oli teisigi, ning poole tunni pärast ei olnudki katusel enam kuigi palju rahvast järel.
Kuidagi jahe hakkab, lausus Bernard, ehk oleks nüüd aeg minna ja kaminasse tuli teha.
Hector pani tähele, et Ingrid oli jõudnud Janiga telefoninumbreid vahetada ja ootamatult tundis ta kerget kadeduspistet – põhjendamatut, nagu ta väga hästi teadis, aga ootamatut sellegipoolest, eriti kuna ta ise ei osanud endale oma suhet Ingridisse enam kuidagi nimetada.
All kaminatoas ei jätkunud kõigile toole ja seetõttu istus enamus lihtsalt patjadele maha, Bernard ise toetas end kamina äärele ja seltskonna järelejäänud daamid tõmbasid end tugitoolides kerra. Bernard esitles