sõnadega haiget teha, sest täpselt saab neist asjadest rääkida vaid luuletustes – või veel parem, vaikida, nagu soovitas Wittgenstein oma Tractatuse lõpulauses. Ükski seletus, mida võiksin esitada, ei oleks õige, kuid võiks ära rikkuda taju enese, sest sõnad – minu sõbrad – ei ole selles asetuses järsku enam usaldatavad, nad üritavad vangistada mõistetesse need juuspeened erinevused, mida peaks ära tundma vaistlikult. Kui hakkan siin oma kontseptuaalseid vagusid ajama, on mind lihtne süüdistada, et tegelikult olen võõral põllul – et üritan tungida alale, kuhu peaksid pääsema vaid need, kes mõtlevad südamega.
Arvate, et nad on nii kadedad? küsis Hector.
Teatavas mõttes on neil ju õigus, kehitas Bernard õlgu.
Ometi, ei jätnud Hector järele, teil ei ole päriselt õigus süüdistada teisi, et nad teid ei mõista, kui te ei seleta.
Ma ei saa proovida rohkemat kui osutada teile teeotsa, ohkas Bernard. Aga olgu. Loomulik, seda määratleda peaks lihtne olema: loomulik on miski, mis tekib, kasvab, kärbub ja kaob sundimatult. Sünd ja surm on loomulikud, sirutus päikese poole on loomulik, aga murdumine ja mädanemine, söömine ja pasandamine niisamuti. Loomulikul ei olegi tähendust iseenesest, ega ka mitte kaalu – pole tähtis, kas surm on valus või valutu, kas sünd on rõõmus või murelik. Kui mädanenud kasvud mürgitavad järvevee, siis on see sama loomulik kui see, et külm ja klaar oja algab puhtast allikast.
Aga inimestena ei saa me teisiti, kui peame ulatuma loomulikust kaugemale. Kui noor tugev mees näeb noort kena neiut ja ihaldab tema keha, siis on see kahtlemata loomulik, ent see ei tähenda veel, et ta tingimata võiks seda neiut vägisi võtta, kuigi ta arvatavasti jaksaks küll. Vägivald, hirm ja vale on sama loomulikud kui kõik muugi. Me ei saa ette heita lõvile, kes murrab antiloobi, või palveritsikale, kes pärast paaritumist närib läbi oma partneri kõri, et ta käituks ebaloomulikult. Või kameeleonile, kes muudab oma nahavärvi. Samuti ei saa me seda ette heita kameeleonisarnaselt käituvale inimesele, sest ka tema käitumine, kui selline on ta loomus, on tegelikult loomulik. Kuid mitte ehtne.
Ehtsus on midagi, mida saab järele proovida, nagu katsub kaupmees kuldmünti hambaga. Ehtsus on midagi, millest saab kõnelda ainult vastanduses ebaehtsaga, sest kuni pole võltsingut, niikaua pole meil ka suurt mõtet rääkida originaalist – sest see on lihtsalt see, mis ta on. Me ei saa rääkida ehtsast krevetist enne, kui teame, et Hue keisrikoja kokad tegid taimetoitlasest valitsejale kõik mereelukad nii täpselt järgi, et asjast teadmata polnud võimalik neid maitse järgi eristada. Nii et sõnas ‘ehtne’ on teataval viisil juba sees peidus üks vastus ühele küsimusele.
Nagu mina mõistan tõelist, on see aga midagi, mis ei lase seda küsimust üldse esitada. See on see tunne, mis tekib, kui piisavalt kaua vaadata kõrgelt pankrannikult alla vahustes lainetes merele või mis läigatab vanemate silmades, kui nende laps astub oma esimesed sammud. Tõelises ei saa üldse kahelda, ei saa arvata, kas see on ehtne või ei. Sest see on nii valdav, nii selge ja otsene. Ja mis on tähtis: tõeline pole asjas. Suur nukukunstnik võib võtta laualt tavalise argieseme ja see muutub tema sõrmede vahel elusaks ning on mõne lühikese hetke vältel rohkem kui ta ise – niisama võib iga inimene peaaegu ükskõik mille läbi tegelikult puudutada tõelist, kui ta on vaid ise selleks võimeline. Võib-olla mitte siis, kui asi on võõras, algusest peale külm ja kinni – kui ta ise üritab eitada oma kordumatust.
Ma kardan, et rohkem ei saa ma selle kohta midagi öelda ilma, et peaksin selguse huvides hakkama moonutama oma tunnet sellest. Küllap üritab iga inimene endale mõnel hetkel, olgu siis sõnadega või muul viisil, hästi täpselt avada, miks ta elab. Minu vastus neile suurtele küsimustele ongi see: puudutada tõelist. Mis on elu mõte? Puudutada tõelist. Mis on õnn? Puudutada tõelist. Puudutada tõelist.
Bernard jäi enda ette vaatama ja hämara toa täitis vaikus, ainult hubisev tuli kaminas praksus tasakesi.
Näe, tulidki, ütles Ilona tervituse asemel. Kuidas oli?
Lahe, vastas Hector ja ta mõtles seda tõsiselt. Kui Ilona ja kaks temast oluliselt pikemate juustega poissi end kohvikusaalis kamina kõrvale lavale sättisid, oli ta jõudnud juba mõttes korra kiruda, et istub väljapääsust nii kaugel ega pääse enne kontserdi lõppu piinlikkust tekitamata minema, aga juba pärast paari esimest lugu oli ta nende folgi-jazzi õhulisel segul lasknud end nii kaasa kanda, et iga kassaaparaadi turtsatus või trepi poolt kostev valjem naerupahvak tegi talle lausa füüsilist valu. Ilona oli vaheldumisi viiulit mänginud ja laulnud, viimase loo koguni ilma igasuguse saateta ja Hector oli teda kuulanud, hing kinni.
Igatahes olen ma nüüd täiesti läbi, naeris tüdruk ja istus Hectori pakutud toolile.
Usun, noogutas Hector. Mida sa jood?
Oota, ma kõigepealt tõmban natuke hinge, ütles Ilona. Ma ei tea. Hõõgveini võib-olla. Või teed mingi taimelikööriga.
Istu, ma toon, tõusis Hector püsti ja triivis leti äärde, kuhu pärast muusika lõppu oli kogunenud janune järjekord. Kui ta kahe suure hõõgveinikruusiga tagasi jõudis, istus üks tüdruku kaaslastest Hectori kohal ja teine seisis laua ääres püsti. Hectorit märgates koputas ta istujale õlale.
Vabandust, ütles Hector. Võtame toole juurde.
Pole lugu, lõi üks poistest käega. Me hakkame tegelikult just minema.
Ma jään veel natukeseks, ütles Ilona, ajan juttu.
Eks siis homme näeme, viipas teine poiss käega.
Just, lehvitas Ilona talle vastu ja pöördus siis Hectori poole. Räägi.
Mida? ehmatas Hector.
Ükskõik mida, vastas Ilona. Juttu.
Noh, ma ei tea. Hector oli sellisest otsesusest veidi rabatud, eriti kuna Ilona hääles ei kuulnud ta vähimatki iroonianooti, mis oleks andnud tema jutu taga kavalat mängu aimata. Tüdrukul on tegelikult stiili, ta käibki nähtavasti ringi, nagu oleksid tal kõik uksed ja aknad alati lahti ning iga värske tuuleõhk võiks neist läbi puhuda. Selge, et see temas Bernardile meeldibki. Mida ta ütleks? Nii lahti, et laseb puudutada tõelist.
Kas sa tunned teda juba ammu? küsis ta.
Keda? imestas Ilona. Ah sa mõtled Bernardit või? Jah, ikka üle aasta juba. Niisama käin seal vahetevahel. Varem rohkem, aga viimasel ajal on nii kiire.
Mida sa teed siis?
Esinemisi on rohkem, seletas Ilona, ja muud elu ka.
Üks kahest, mõtles Hector endamisi, see tüdruk kas ei lase endale üldse kedagi ligi või jagab ennast heldelt, ilma et see temale endale plekki külge jätaks.
Tegelikult ma sõidan paari nädala pärast ära, jätkas Ilona. Ungarisse.
Kauaks? uuris Hector.
Pooleks aastaks esialgu, vastas Ilona, aga tegelikult ma tahaksin sinna kauemaks jääda. Seal on rohkem sellist minu moodi muusikat, ma arvan, et ma kasvaksin seal kiiremini. Siin on mul muidugi sõbrad ja kõik, aga ikka on kitsas.
Tuttav tunne, noogutas Hector. Ma arvan ka, et saaksin mõnes suuremas linnas paremini hingata. Kuskil, kus ma võiksin vahel ennast inimeste voogu ära peita, teha kas või mingeid lollusi ja samal ajal teada, et ühtki möödujat, kes mind näeb, ei kohta ma suure tõenäosusega oma elus enam mitte iialgi.
Ma ei mõelnud päris nii, ütles Ilona.
Ma saan aru, muidugi. Hector võttis oma klaasist suure lonksu, nii et sinna ei jäänudki muud, kui vaid punakaks vettinud sidrunilõik. Sinul on hea, sest muusikal ei ole piire, aga mina kirjutan, ma olen vangis oma keeles. Kus ma ka ei oleks, kirjutada ma saan ikka ainult nendele samadele inimestele. Noh, ja iseendale muidugi ka. Ometi, sellest on vähe.
Vähe, noogutas Ilona, kes oli ka oma klaasi tühjaks joonud. Aga rõõmsad silmad on sul ikkagi.
Hector kohmetus.
Kas võtame veel ühed? küsis ta mõne hetke pärast, kui vaikus hakkas venima.
Ei tea, ebales Ilona, tegelikult peaks vist hoopis midagi sööma.
Siin tehti uus menüü ja kõik mu lemmikud