turusolkimise süsteemi vohamise ehk saime juriidiliselt korrektse süsteemi, kuid süsteem töötab iseenda põhimõtete vastu, muutes majanduse arengu aeglaseks ja ressursi kasutuse ebaefektiivseks. Selle tulemuseks on iga üksiku ettevõtja konkurentsivõime ja kogusummas kogu riigi konkurentsivõime langus. Loodetavasti ei pea meie kauged järeltulijad lugema ajalooraamatutest, et see riik kooles väga heasse Põhiseadusesse ja veelgi parematesse stiilipuhastesse seadustesse. Kui juba ajaloole jutt läks, siis teatud paralleele võiks tõmmata meie poolt heroiseeritud kinnistusraamatu süsteemiga. Kuuldavasti just Saksamaal hakkas kehtima põhimõte, et kinnistusraamatu kanne on nagu aksioom matemaatikas ega allu vaidlustusele. Kui ilmnes, et majandus kipub kinni jooksma põhjusel, et äritehingute tagatiseks olevate maade omandiõigust hakati pidevalt vaidlustama, siis võetigi vastu otsus, et see, mis on kantud kinnistusraamatusse on matemaatilises mõttes aksioom ja vaidlustamisele ei kuulu. Tänu sellisele kiirele ja radikaalsele otsusele oli võimalik majanduslikku kindlust ja edu arendada. Miks siis meie, olles paar sajandit hiljem umbes samasuguses olukorras, oleme rumalamad? Seega on kiired lahendused elutähtsates valdkondades vajalikud ja väikeses majanduses, kus arengu eelduseks on kiire ja paindlik reageerimine, hädavajalik. Kui palju kordi oleme juba selle ilusüsteemi reha otsa komistanud ja kes peaksid selle reha üles korjama, kui ametnikud ei tohi ja Poliit-Inimesekesed ei paindu?
Kontrollimine, see on üldjuhul tegevus, mis vajab põhjalikku eeltööd, alates seadusandlike aktide mõjude hindamisest, kontrollitavate võimalike probleemide kaardistamisest, infoallikate leidmisest, pretsedentide tundmaõppimisest kuni kontrollimise strateegia ja taktika väljatöötamise ja meeskonna kokkupanekuni. Ühesõnaga, on üks korralik luure, koos olukorra analüüsiga ja suurtükitule ettevalmistusega enne lahingut. Igal teisel juhul pole kontrollimisel suurt mõtet, sest ettevalmistamata kontroll ei suuda nagunii tuvastada rikkumisi, küll aga alarmeerib kontrollitavat. Vahel nõuab situatsioon siiski Reguleerija tormamist lahingusse ilma eelneva ettevalmistuseta ja see juhtub siis, kui Suur Pealik võtab vaevaks tribüünilt välja hüüda, et meil on seesugune või teistsugune probleem või/ja kui massimeedikud oma pealiskaudsuses mingi probleemi tõstatavad. Sellistel juhtudel põrkuvad tegelikult kaks avalikku huvi, millest üks on isiklik, eneseupituslik, kuid maskeeritud avalikuks huviks, ja see päris avalik huvi ehk avaliku ressursi võimalikult tõhus kasutamine. Paljud sellised teemad on teatud mõttes aegumatud ja ka geograafiliselt Poliit-Inimesekeste poolt kasutatavad teemaarendused. Harilikult ei tee selliseid avaldusi Poliit-Inimesekesed, kes otseselt juhivad mingit valdkonda, kuna meie tingimustes on ministrid sedavõrd asjatundlikud, et teevad oma juhitava valdkonna asjad endale selgeks. Konstrueerime nüüd sellise näite, mil Suur Pealik tuleb kaugelt maalt ja ütleb väärikal konverentsil, et tema arvates võib siin olla bensiinikartell ning jätkab ühe soojaga, et ka veinihinnad tunduvad kahtlaselt kõrged olema. Ütleme nii, et Suurel Pealikul oli konverentsiks väga sisukas, lennukas ja visioonirikas ettekanne, kuid ühe probleemi ilmestamiseks tõi sisse moeka näite. Selles mõttes oli Suurel Pealikul õigus, et kartell kui selline ongi arengupidur, rumal lugu oli selles, et massimeedia ei taibanud ettekandja tuumakast esinemisest üles korjata mitte mingit muud sõnumit, kui kartelliohu. Ja lähebki masinavärk käima. Esiteks teeb ajakirjandus mitu mahlakat lugu kartellide võimalikkusest, intervjueerides ka tuntud Inimesekesi, selliseid arvamusliidri moodi Inimesekesi. Tuntud Majandus(poliit) – Inimesekene ei taha ka näidata oma absoluutset võhiklikkust ja teadmatust asjast ning kinnitab, et loomulikult on meil kütusekartellid. Saades konjunkturistidelt-kõiketeadjatelt „kinnituse” kartellide olemasolu kohta, muutub ajakirjandus julgemaks ja küsib „täie tõsisusega”, … kes on süüdi? Sellise asjade arengu juures ei saa ükski kohalik Suur Pealik enam rahulikuks jääda vaid küsib Reguleerijalt, mis tegelikult toimub? Mis värk on? Kas olete kontrollinud? Millal? Millised olid tulemused? Mida edasi kavatsete teha? Oletame, et kõiki turu osalisi on alles kontrollitud ja põhjalik kontroll näitas, et turuosalised on olnud seaduskuulekad. Sellisel juhul on kaks võimalust. Esiteks, kui Suurel Pealikul on selgroogu ja ka isiklikku poliitilist tugevusvaru, siis teatab ta selgehäälselt, et olukord on kontrolli all. Sellisel juhul paanika harilikult vaibub, kuni järgmisel tegelinskil on kasulik teema üles noppida. Teisel juhul teatab Suur Pealik, avaliku elu tegelasena, et teenida avalikult selle avalikkuse pealt avalikke dividende, avaliku ajakirjanduse kaudu avalikkusele, et ta on andnud Reguleerijale korralduse tuvastada ja hävitada … kes iganes (peaasi, et punkte koguneks). Sellisel juhul tuleb Regulaatoril asuda tegutsema. Siinkohal tuleb teha mõningaid märkusi. Esiteks, on kuidagi loomulik, kui prominendile (või porimendile?) panna mikrofon nina alla ja küsida, kas te teate midagi kütuskartellist, siis on trendikas/loomulik vastata, et muidugi tean. Kui tegelikult ka teatakse, aga ei taheta olla lihtsalt moekas vastaja, siis tekkib küsimus, miks sellest ei teatata Regulaatorile. On ju absurdne süüdistada näiteks politseid mõrvalahendi puudumises, kui politseile pole teada antudki, et keegi on tapetud. Muide, vastavalt seadusandlusele muutub teadja kuriteo varjamisega selle kaasosaliseks. Selles suhtes on küsimuste esitamine ja vastuste andmine väga huvitav seltskonnamäng. Ma arvan, et tulihingelised Robespierre’id peaksid sellistelt vastajatelt aru nõudma. Mida teab? Kui palju teab? Miks pole teatanud kuhu vaja? Prr! Endalgi tuleb hirm peale, nii et jätame selle paralleelmaailma ehitamise jutu sinnapaika. Kuid usinatele kõikevastajatele soovitaks mitte iga kord viskuda kangelaslikult vastamise ambrasuurile. Ma saan aru küll, et mõned vastused on sellised, kus eksimisvõimalusi pole ette nähtud või kuulub teatud vastus hea tooni juurde, kuid ikkagi ärge rääkige asjadest, millest te poolt pudrunuiagi ei tea. Seega seltskondlik arvamus on, et vastates küsimusele kartellide olemasolu kohta võib vabalt vastata jaatavalt. Kui aga vastata näiteks küsimusele „Kes tegelikult tappis JFK?” või „Kas te ei räägiks mulle oma eilsest UFOkogemusest” jaatavalt, peetakse vastajat suure tõenäosusega vähemalt veidrikuks. Tõsiasi on, et kartellidega seotud uurimised vajavad põhjalikku eeltööd ja tegevuse kaardistamist. Välisel analüüsil ei pruugi kartellist summutatud turul ja kõrge konkurentsitihedusega turul vahet teha. Nimelt, kui kartell muudab hindu koos (kuid mitte korraga) mingi kokkulepitud maatriksi järgi, siis jääb mulje, et tegemist on konkureeriva turuga ehk „hinnad on haralised”. Samas tiheda konkurentsiga turul toimetajad ei saa endale lubada vähimatki viivitust olukorra muutumisel ning hinnad ühtlustuvad väga kiiresti, kui turusituatsioon muutub. Vastupidiselt kartellimaatriksi „haralistele hindadele” on tiheda konkurentsiga turu välispilt hulga rohkem kartelliilmingu nägu. Seega ei aita vaid välisest vaatlusest. Enamik kartellidest on avastatud tänu kartelliosaliste siseinfole, s.t et keegi kartelliosalistest ei näe kartellist endist tulu tõusmas või on solvunud teiste osaliste käitumise peale. Sellisel juhul tullakse harilikult Reguleerija juurde konkreetsete materjalide ja infoga, mida ning kust otsida. USA-s, kus kartellikuritegusid peetakse rasketeks föderaalkuritegudeks, tegeleb küsimusega ka FBI, kes saadab nendesse vandenõu pesadesse oma salaagente, teostab pikaajalist jälitustegevust koos filmimise ja pealtkuulamisega. Selline meie konstruktsioonist lähtuv Suure Pealiku sekkumine toob vältimatult kaasa massimeedia kärehäälse väljaastumise, mis ilmselt (kui see üldse eksisteerib) alarmeerib kartelliosalisi, … kes oskavad rasked ajad vaikselt üle elada. Seega on taoliste „erikontrollide” teostamise efektiivsus väga kaheldava väärtusega, kui mitte arvestada, et ajakirjandus sai tänu pealkirjadele oma toodangut müüa ja Suur Pealik sai müüa oma vankumatu võitleja imagot. Sellist kontrolli võiks võrrelda mitte lahingusse minekuga, vaid piknikuga lahingutegevuse ajal – kõik on rahul ja rõõmsameelsed. Üks väike viga on muidugi see, et aeg ja raha läksid tuulde, aga loodetavasti on sealjuures rahvavalgustuslikust tegevusest mingitki kasu. Ah jaa, millest see jutt alguse saigi? Õige, õige. Suur Pealik tahtis oma kõrgusest esitatud tulevikuvisiooni ilmestada rahvaliku näitega.
Kuid näide nagu sõnagi võib hakata elama omaette elu, millel pole selle algse mõttega mingit seost. Seega sõnal on jõud, kuid peale selle on veel nihutatud sõna ja nihutatud sõna jõud.
Seega, tulles tagasi kütusteturu juurde, tuleb siin selgituseks märkida veel paari tegurit, mis määravad selle turu eripära võrreldes mitme teise turuga. Esiteks selle turu põhi toetub nagu enne mainisime kokkuleppele. Kui see kokkulepe oleks toimunud ettevõtjate vahel, oleks tegemist kartellikokkuleppega, kuid kuna OPEC on riikidevaheline kokkulepe, siis seda tavamõistes kartelliks nimetada ei saa. Küll aga on tema kokkulepete mõju hindadele ja kogustele samasugune nagu kartellide kokkulepete puhul. Teiseks on paljudes riikides keelatud õnnemängud, kuid