selge, selg sai kõvasti vatti, aga osa koolesid päris ära. Noh, nagu tänapäevalgi, aga asjad ei käi enam füüsilise vägivalla, vaid mentaalset ja finantsilist rada pidi. Tuleb meeles pidada, et kui mingi menetlus on alanud, siis hakkab see elama oma täiesti iseseisvat elu, olenemata sellest, kas selles on sisu või mitte. Võib-olla on selles juristide jaoks mingi ökonomistile hoomamatu väärtus, kuid kontrolliökonoomiliselt ei ole selleks mingit ratsionaalset alust. Kui näiteks linnapea eksis formaalsete tunnuste järgi Korruptsioonivastase seaduse pügalate vastu, tellides hooaja algul suveturismi keskuse sillutise renoveerimise mõistliku hinna ja tähtaegadega, ise kasu saamata ja kätt linna kaukasse ajamata, milline võiks olla siis meie reaktsioon? Kui tegu oli hädaolukorra või eksimusega? Kas peaksime Inimesekest hoiatama või karistama? Pealekasvanud Robespierre’ide põlvkond karistaks kindlasti ja kui võimalik saadaks ka giljotiini alla. Seega on meie valik menetlus, karistus ja kohus. Selline arenguliin tekitab minus kaks küsimust. Esiteks, kas tegemist võiks olla menetlejate otsustusjulgusetusega? Sellise vastutuse hägustamise, küsimuse lükkamisega kohtu kompetentsi? Või on asjatundmatusest tuleneva otsustusjulguse puudumisega? Ja kui mõelda nüüd, kui palju ressursse läheb selleks, et seda linnapead kahe/kolme/nelja aasta jooksul solgutada läbi kohtu kolme astme ja tõdeda lõpuks, et linnapea ei olegi korruptant? Tulemuseks oli see, et tulemust ei olnud. Enamgi veel, Inimesekesele on tehtud rängalt ülekohut, millest mõni ei suudagi toibuda. Me oleme tapnud (moraalselt, psühholoogiliselt) tegusa Inimesekese, me oleme kolme aasta jooksul raisanud avalikku tulikallist ressurssi. Nagu mainitud, hakkab iga juhtum elama oma iseseisvat elu ja kui keegi Reguleerijatest, vaadates juhtumile, teataks, et see on „mögga”, võiks ta ise sattuda korruptsioonisüüdistuse alla. Nii et omaenese alalhoiuinstinktist lähtudes on turvalisem juhtum lõpuni menetleda. Tuleb meelde vaid üks kord kui Peamine Minister pressikonverentsil teatas, et lollus on tehtud (mõeldud oli juhtumi alustamist) ja viga tuleb parandada. Aga viga ei saa parandada ükski kõrgemalseisja, pilvepiir ega kõrvalseisja. Viga saab parandada vaid juhtumi algataja. Tegelikult algab asi sellest, kas see, kelle õigus ja kohustus on juhtumit algatada, selle ka algatab? Või on tal kodanikujulgust ja ametialast uhkust ka keelduda tobedate juhtumite algatamisest? Uskuge mind, hulga paremini mõjuks regulatsiooni süsteemile selline juba algfaasis tehtud avaldus, kui kuulata juhtumi lõppfaasis piinlikkust tekitavaid „poliitiliselt-onkõik-korrektne” (POKK) konstrueeritud selgitusi, et see korruptsioon polegi tegelikult korruptsioon või see salajase teabe lekitamine polegi lekitamine, sest see, mis oli salastatud, polnudki saladus. Ideaalmaailmas poleks muidugi Peamine Minister sellist avaldust teinud, sest see on otsene sekkumine menetluse käiku, mida ükski sellise kaliibri Inimesekene endale lubada ei saa. Meie ebatäiuslikus maailmas oli selline tähelepanu juhtimine, et absurdsust absurdsusega täiendades saame superabsurdsuse, igatahes märgilise tähtsusega. Mõnda asja ongi vaja vahel viia absurdini, et aru saada, kui mõttetute asjadega me tegeleme. Samas, kui me oleme loonud bürokraatlik/menetlusliku/hingetu seaduste süsteemi, siis ei piisa vigade parandamiseks sellest, et lööme Reguleerijad ninaaukudeni maasse. Peab nentima, et see sekkumine järelevalve töösse oli küll sisuliselt õige, kuid vormiliselt pretsedenditu. Kas see oli mõjutamine? Vandenõuteoreetikutel oleks siinkohal kõpitsemist küllaga. Kas kodanikujulgus on karistatav nähtus? Kas kodanikujulgusele ja heale nõuandele võiks konstrueerida külge mingi paragrahvi? Kui me samal kursil jätkame, siis vabalt. Omast kogemusest lähtudes väidan, et tublisti üle poole kaebustest olid konstrueeritud ja mingile omavahelisele äritülile olid advokaadid andnud konkurentsiõiguse rikkumise võimaliku vormi. Seega on suur osa kaebusi ja ka menetlusi formaalsed. Lihtsalt mäng, küsimus on vaid selles, kas selles mängus ka mänguilu on? Või on tegemist räpase mänguga? Seega, tähtis on anda kaebusele õige vorm ja küll nad menetlevad, kuhu nad pääsevad. Näiteks kas järgmine kord ei võiks mõni kavalpea konstrueerida korruptsioonialase süüdistuse hea nõu andja vastu? Seega oleme jälle jõudnud duaalse situatsioonini, kus me tahame ühest küljest mõistlikkust (nõuab kodanikujulgust), aga kardame Reguleerija suvast lähtuvat korruptsiooniohtu (nõuab hingetut protseduuride järgimist). Seadused on täitmiseks ja niikaua, kui meil ei teki tava, et me usaldame teatud institutsioone, ei ole ka eeldust seaduse muudatuste ettepanekute tegemiseks. Kahjuks peame niikaua läbi ajama ebaefektiivse kontrolliökonoomikaga. Mõningaid asju oleks siiski võimalik parandada juba nüüd, ilma pikka evolutsiooniteed läbimata.
Kõik me teame, et süsteem toimib kõige paremini siis, kui regulatsioon on selge ja üheselt mõistetav, kontroll efektiivne ja asjatundlik ning otsus kiire. Kui süsteemi kaks esimest osa ongi efektiivsed, siis olukorras, kus otsust annab läbi erinevate kohtuinstantside venitada kaks ja enamgi aastat, muudab süsteemi iseenese karikatuuriks. Toome kaks näidet. Kui näiteks vaidlustatakse Võistlusameti koondumist keelav või lubav otsus ja kolmandal aastal tunnistab Riigikohus selle õigusvastaseks, milline oleks siis selle otsuse mõju turule? Kas aastaid ühtse ettevõtjana tegutsev organisatsioon tuleks tükkideks lammutada? Kas need tükid, kui lahutamine oleks võimalik, suudaksid iseseisvalt turul püsida? Tegelikult ei juhtu sellest otsusest mitte midagi, niisamuti nagu ei saa kuhja ajada tunamullust lund, ei saa ka vanaks läinud otsusega turgu muuta. Hullem veel, kogu selle tohutu ressursi raiskamise juures (kõrge kvalifikatsiooniga ametnikud, kohtunikud, kohtuametnikud, ettevõtjate aeg ja raha ning advokaatide vaev, pluss soe tuba) on läinud tühja, sest sellel pole isegi pretsedendi väärtust. Pretsedendi väärtust pole sellisel lahendil seepärast, et, nagu mäletate, pöörleb meie seadusloome konveier nii kiiresti, et vahepeal on kindlasti kehtivat seadusandlust muudetud. Ütleme otse välja, iga otsus, mis on tehtud hiljem kui kuu aega pärast koondumisotsuse tegemist, on liiga hilja tehtud otsus. Teine näide on riigihangete korraldamise vaidlustamine. See regulatsioon, mis algselt oli mõeldud meie ühise raha võimalikult efektiivseks kasutamiseks, on tehniliste nippidega muudetud iseenda vastandiks. See, et riigihangete otsuste vaidlustamine on esiteks muutunud hangete ümberjagamise turuks ja teiseks järelturuks õigusabile,on kõigile selge. Esimesel juhul kaevatakse konkurendi võidu puhul hangete otsus kohtusse, kus seda saab rõõmsalt aastaid menetleda. Asja iva on selles, et protsessi toimumise ajal saab kaebaja näiteks jätkata oma teenuse pakkumist või kui tegemist on uue teenuse/ehituse hankega, siis ei saa vähemalt konkurent turule tulla. See ongi turu moonutamine ja jagamine selliselt, mis oli vastuolus hanke väljakuulutaja ootustega (saada kiirelt mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega teenus). Muide, ega reeglite muutumine aja jooksul veidrusteks pole omane ainult riiklikele regulatsioonidele. Kui reegleid lubatakse tõlgendada (korrektsuse huvides?) mingil teisel moel, kui selle algne mõte, siis on ka tagajärjed kiired tulemas. Vaadake näiteks jalgpalli – nii nagu hangete eesmärgiks oli parima tulemuse väljaselgitamine, nii oli jalgpallis eesmärgiks parima mänguga parima tulemuse saavutamine. Oma primitiivsuses tähendas see parimat triblamisoskust, kombineerimist ja väravate löömist, mitte vastasmängijate (punase kaardiga) väljalöömist. Ja täpselt samamoodi, nagu hangetes hakkasid ettevõtjad/mängijad ära kasutama arbiitri otsust, hakkasid jalgpallurid tegema kunstipäraseid kukkumisi, et vastasmängijalt „viga välja meelitada”. Jalgpall pole enam kahe jõu vastastikune enesetõestus, vaid nagu kunstimeistrite kollektiivi etendus parima kukkuja tiitlile. Kui see tendents jätkub, siis tekib samasugune olukord nagu meie riigihangetes, et tähtis pole võit ja väravate löömine, vaid võidu saab see, kes graatsiliste ja traagiliste kukkumiste eest kõige rohkem punkte kogub. Teiseks moodustub riigihangetel sellisest moonutatud regulatsioonist massiivne järelturg õigusteenustele. Ega ettevõtja ei oska ise kaebust esitada ja seda kohtutes kaitsta, selleks on spetsialiseerunud mitmed bürood väga asjatundlike spetsialistidega. Kõige kurvem kogu selle protsessi juures on see, et enamikul juhtudel pole vaidlustamise eesmärgiks võita või õigust taga ajada, vaid lihtsalt konkurenti segada. Mida siis regulatsiooniökonoomiliselt ette võtta saaks. Aastaid tagasi lahendasid hõimuvelled soomlased küsimuse selliselt, et moodustasid hangete ja konkurentsiküsimustega tegelemisele spetsialiseerunud kohtu. Meil on sellise erikohtu loomise idee põrganud argumendile, et justkui Põhiseadus ei luba (kuigi tegelikult ei keela) ja hirmule, et siis võib tekkida liiga palju spetsialiseerunud kohtuid. Tegelikult on kiired lahendused kõigi tõsiselt toimetada tahtvate osapoolte huvides. Kunagi toimis Riigihangete ameti juures Riigihangete Vahekohus, kus oligi võimalik saada oma vaidlustusele vastus kuu aja jooksul. Muide, selle vahekohtu otsusele allusid ka maailmamastaabilised relvasüsteemid ja lennukitootjad. Süsteem toimis igati korralikult niikaua, kui üks rahulolematu esitas tellimuse advokaadibüroole ja seal taibati, et