ole … oma. Regulatsiooniökonoomika seisukohalt on väga tähtis arvestada, kas regulatsiooni hakatakse järgima ja palju see või selleks sundimine maksma läheb. Võib juhtuda, et investeerime uude regulatsiooni ja loodame, et see parandab meie kõigi olukorda, kuid siis ilmneb, et investeering oli mõttetu ja me peame leidma lisaraha, et sundida Inimesekesi meie valeinvesteeringut kasutama. Loota, et Reguleerija tunnistaks, et eksis ja parandaks vea, seda ei saa ju teha. Tegelikult muidugi saaks, kuid siis tekib küsimus, kes on süüdi? Seega üldlevinud praktika on, et kui regulatsioon ei mõju, siis rohkem repressioone ja keelumärke. Kahju küll, vabandamine ja vigade parandamine oleks ühiskonnale tunduvalt odavam. Inimesekene on juba loomult ekslik.
Investeerige kogu see mõttetu märgi- ja tee-ehituse iluasjade raha (mitte segi ajada tee-ehitusega) Inimesekeste mugavusse ja laiskusesse ning loobuge takistuste väljamõtlemist. Mis puutub reguleerimisse ja ülereguleerimisse, siis märgi peale võib vilistada, kuid politseiametniku peale vilistamisest ei tule midagi head. Seega otsustage ise, kus meie raha rohkem kasu toob. Kui kiiruse vähendamise eesmärgiks on anda tööd märgitootjatele, on kiiruse vähendamine igati loogiline. Toob selline muutus ju kaasa tuhandete 40 km/h ja 30 km/h märkide valmistamise, paigaldamise ja hooldamise. Igal juhul on see ettepanek ebaefektiivne, keskkonnakahjulik, seaduskuulekust õõnestav ja jalakäiale kasutu. Kabinetivaikuses välja mõeldud uued regulatsioonid, mida püütakse ilustada Inimesekestele head tegemisega loosungiga, mida ühes teises riigis nimetati vastutulekuks töötavate masside ja kogu progressiivse maailma soovidele, ei hakka toimima ilma sunnita ehk repressioonideta. Sund, nagu me eespool vaatlesime, tähendab kulu – täiendavat kulu.
Üks kunstliku regulatsiooni ja sunni lihtsaid näiteid on tasulise parkimise alade määratlemine. Tasuline parkimine kesklinnas on igati mõistetav. Selle eesmärgiks oli mitte risustada linna südant terveks päevaks hommikul tööle tulnud Inimesekeste autodega. Igati mõistlik otsus, kuid siis hakkas lisaks reguleerimise vajadusele ka ahnus naha vahele pugema. See omakorda tähendas, et otsiti võimalusi tasulise parkimistsooni laiendamiseks. Ja siin tekib lahendamatu ja kahene probleem. Sinna, kuhu me tõmbame tasulise ja tasuta parkimise ala vahelise joone, kuhjub alati parkijate mass, mis annab justkui õigustatud põhjenduse nihutada reguleeritud ala üha kaugemale, kuni praktiliselt linna piirini välja. Kuid probleem pole mitte selles, et kogu linnas oleks vaja parkimist reguleerida (ja muidugi parkimiskontrolöride arvu tõsta ning trahve koguda), vaid selles, et iga regulatsioon tekitab regulatsiooni piirile uue probleemi. Teisalt on vahel ahnus ja raha kerge teenimise viis, niivõrd kiusatuslik, et viib kaine arutluse ja enese tõsiseltvõetavuse vibama. Nii on ahnuse hammast püütud teritada küll Pi-Rita, küll Ka-Lamaja linnaosa Inimesekeste peal, seni küll vahelduva ja kaheldava eduga. Kui nüüd natukene naljatledes teha vallatuid ettepanekuid linnakassa täitmiseks, siis arvestades parkimiskoormust õhtusel ja öisel ajal meie magalarajoonides, tuleks „mägedel” kehtestada parkimistasu alates kella seitsmest õhtul kuni kella seitsmeni hommikul. Arvate, et jabur idee? Olen teiega täiesti nõus, kuid vaadates tasuliste parkimisalade laiendamist Pi-Ritale ja Ka-Lamajja on see täpselt sama tobe ehk küsimus pole teps mitte parkimise korraldamises, vaid raha kogumises. Vahe on ainult selles, et „mägedel” elavad inimesed kompaktsemalt ja nende nurin on kompaktsem ja valjuhäälsem, hajaasustusega aladel asub vähem Inimesekesi ja seoses selle hajususega on ka nende hääl hääletu (nii valjususe kui ka valimistulemuste mõttes). Kuid jätame praegu selle parkimisjutu ja käsitleme seda hiljem veidi põhjalikumalt. Jätame vaid meelde, mis milleks tarvilik on. Või kas on tarvilik? Seega regulatsiooniökonoomika seisukohalt on alati tarvis vahet teha, kas tegemist on raha kogumise, millegi korraldamisega või valimisvõitluse elemendiga. Ilmselt on üldinimlik korraldamise varjus ka teenida. Võtame näiteks riigilõivud, mis peaksid oma algideelt olema vaid teatud teenuse pakkumisele tehtud kulude kate, on aga muutunud eelarve täitmise pumbaks (ehk tegemist on avalik-varjatud maksustamisega). Kui lähtuda ärielu reguleeriva Võistlusseaduse põhimõtetest, kus turgu valitseva ettevõtja, seda enam aga eri- ja ainuõigust omava ettevõtja tegevusele on kehtestatud piirangud, mille järgi peab tema kasum olema mõistlik, siis riigilõivud on just selline ainuõiguslik teenus, mida kelleltki teiselt osta ei saa ehk puudub konkurents. Riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus meenutab tihti vanaema Marie ütlemist, kus talutütar ütles teenijatüdrukule: „Mina võin, aga Sina pead!”
Regulatsioonidega ja nende ökonoomikaga on nagu pendeluksega, kui see liigub teist eemale, pääsete sellest läbi kerge vaevaga, kuid kui vastukihutavast uksest püüda läbi pressida, siis võite nina veriseks lüüa või vähemalt vajate selleks märkimisväärset füüsilist (finantsilist) jõudu.
Regulatsiooniökonoomikat arvestades ei tohi me arvestamata jätta ka reguleeritava ehk Inimesekese poolt kulutatud aega ja ressurssi. Kuigi tihti vaadeldakse kuluna vaid rahalist ressurssi, siis just aeg ongi kõige väärtuslikum ja taastumatum ressurss. Valesti paigutatud või reguleeritud valgusfoori näites vaatlesime, et selline regulatsioon mitte ainult ei sega meid, vaid kõige otsesemalt hävitab Inimesekese elamisväärse elu mahtu ehk igaühe kaotatud minutid annavad igapäevaselt kokku mitmeid asjatult elatud elusid. Teine suur ajamõrva allikas on see, kui Reguleerija kutsub Inimesekese põhjuseta enda juurde. Esiteks on iga selline väljakutse Tavainimesekese jaoks psühholoogiline malakahoop. Inimesekene ei ole harjunud kantseliidiga, milles temale saadetud kutse esitatud on. Hea kolleeg pööras kunagi minu tähelepanu meie väljasaadetavatele kirjadele, mis pani mind sügavalt mõtlema. Esiteks teatab kiri, milles on probleem, ja siis algab: „Teie tegu võib olla vastuolus selle ja tolle seaduse niisuguse ja naasuguse paragrahviga, kui te ei vasta, siis me trahvime teid sellise ja sellise paragrahvi järgi ja see pole veel kõik, sest lisaks sellele ja tollele saame me teha teiega vastavalt nendele ja nendele seadustele niisuguseid ja naasuguseid asju. Lugupidamisega Reguleerija.” „Möh! Mis pann värk on? Paanika! Appi! Aidake!” Kui palju ajurakke hävis sellest kantseliitlikust malakahoobist, ei tea keegi täpselt. Tegelikult taheti teiega võib-olla lihtsalt sõbralikult vestelda ja informatsiooni sõeluda ning kogu see paragrahvide kanonaad teavitas teid vaid teie õigustest (ühtlasi õigusest iga kell karistatud saada). Kuid sellel asjal on teine ja ajatapjalik faktor, nimelt töötab Reguleerija esmaspäevast reedeni (oletame, et kella kaheksast kella seitsmeteistkümneni). Teid kutsutakse välja teisipäev kell 12.00, kuid ka teie olete sellel ajal tööl. Mida te siis teete? Loomulikult, olles ehmunud kõigist nendest paragrahvidest, helistate alandlikult Reguleerijale, püüdes selgitada, et teil ei ole selle probleemiga mingit puutumust ja te ei tea midagi. Kogenud Reguleerija ei lase ennast sellisest mannetust jutust segada, vaid ütleb, et tulete uuel kokkulepitud ajal ja kirjutate seletuse. Seega peate oma tööandjalt ennast vabaks küsima ja olenevalt teie asukohast, kas tunniks või kogu tööpäevaks. Toon näite elust enesest. Reguleerija saadab Inimesekesele kõigi ülalnimetatud ähvarduste/teavitamistega kirja, milles teda kahtlustatakse, et ta on kuskil sisemaal visanud oma järelkärust prügi metsa. Inimene on sügavas hämmelduses ja arvab, et tegemist on mingi eksitusega. Esiteks pole ta seda maakondagi viimased kaheksa aastat läbinud ja lisaks on viimased kolm aastat tema käsutuses olnud auto, mille konstruktsioon ja väljanägemine ei võimalda kärukonksu paigaldada. Seetõttu on ka käru kasutuna kuuri all seisnud, mistõttu pole sellele ka tehnilist ülevaatust tehtud. Teadliku kodanikuna helistab Inimesekene Reguleerijale ja küsib, milles probleem. Reguleerija annab teada, et keegi anonüümne, kuid valvas kodanik, olla helistanud neile ja näinud kedagi prügi maha panemas järelhaagisest, mille kahte numbrit ta justkui oleks näinud, kuid ei tea, kas nägi õigesti. Inimesekene, kes on ise loodusesõbralik ja – huviline, esitas seejärel nördinult oma argumendid. Millised oleksid nüüd võimalikud tegevused? Esiteks tuleb meeles pidada, et Reguleerija ei ole mitte diktaatorriigi käskima ja keelama pandud laagri ülemvalvur, vaid avalikus teenistuses olev ametnik. Meie mõistes teenindaja. Kui ta on avalikus teenistuses, peab ta pakkuma meie endi poolt tellitud avalikku teenust, antud juhul, et meil kõigil oleks võimalik nautida puhast loodust. Igati kiiduväärt teenus, kuid kuidas seda täita, on iseküsimus. Esiteks algab küsimuse püstitus sellest, kas anonüümne kõne, mille järgi olevat midagi justkui nähtud, on aluseks menetluse alustamiseks? Ma ei usu anonüümsetesse kaebustesse ja demokraatliku riigiga ei passi see minu arust küll kokku. Isegi nõuka ajal, kui igal ametnikul oli lauasahtlis ruuduline klade pealkirjaga „Kodanike kaebused ja ettepanekud” ja millesse kanti sisse vastava telefonikõne sisu, ei olnud lubatud sellesse kanda anonüümkõnesid.