oleks saanud avalikku teenust osutades kogu teabe Inimesekest kõige vähem segades või pidi seda tegema Ajatapjana? Jah, te saite juba aru ja vastus on õige. Inimesekese ettepanek, et ma saadan teile oma informatsiooni e-postiga või et te pange lihtsalt telefonivestlus kirja, leidis Reguleerija poolt vaid põlglikku halvakspanu: „Tulete siia ja annate kirjaliku selgituse. Kõik. Punkt.” Inimesekene polnud õnneks nõrganärviline, kirjutas selgituse kodus valmis ja viis Reguleerijale. Tehtud. Menetluse tulemus oli järgmine: Reguleerija saatis mitmeid kirju (väljastusteatega), tegi mitmeid telefonikõnesid, raiskas mitme Inimese tööaega (n x m tundi), suhtles registritega, täitis menetlusdokumente ja … kõik seda tühja ja ühest anonüümsest telefonikõnest ajendatuna. Kas sellisest sebimisest sai keskkond puhtamaks? Või hoopis vastupidi, ametnik pani toime ulatusliku (mentaal)keskkonna reostuse? Kas me oleme ülepea sellist teenust tellinud? Kui palju selline tühjalt tühja menetletud menetlus tappis nii Inimesekese kui ka Reguleerija aega? Aga ajurakud? Aga usaldus avaliku teenistuse vastu? Aga austus?
Teine näide on parkimistrahviga seotud. Inimesekene, ägeda silmapõletikuga, pöördus vältimatusse abisse. Abi saamise koht asus tasulise parkimise alas ja Inimene, jällegi seaduskuuleka kodanikuna, pani välja ka vastava parkimispileti. Kahjuks võttis protseduur arvatust kauem aega ja tasutud pileti tähtaeg sai ületatud. Inimesekene, tulles tagasi oma sõiduki juurde, nägi seal juba sebivaid parkimiskontrolöre, kes alustasid trahvikviitungi väljakirjutamist. Loomulikult ei lähtunud Reguleerija tasulise parkimise esialgsest mõttest, vaid võimalusest enda töö tulemuslikkust näidata. Ei aidanud ka Inimesekese näidatud tõend, et ta ei parkinud niisama oma lõbuks, vaid hädaolukorras, Reguleerija töö tahtis tegemist. Ja tehtud see oligi. Tuleb tunnistada, et Inimesekene ei laskunud väga pikkadesse ja emotsionaalsetesse vaidlustesse, kuna temagi mõistis, et tegemist oli elutu inimkujulise mehhanismiga, mille (mitte kelle) töö tahtis tegemist. Ühesõnaga, siin ei olnud tegemist mingi Ajatapjaga selle tavalises mõistes, vaid sellega, kas Reguleerija saab aru, milleks ta kutsutaud ja seatud on? Kas tal on õigust teha vahet tahtliku sigaduse ja õnnetusjuhtumi või lihtsalt eksimusega? Kas otsustamine on Reguleerija suva või hinnangu küsimus ja kuskohal läheb suva üle seaduserikkumiseks? Nii või teisiti, kuid Inimesekene maksis veel samal õhtul oma trahvi ära ja sellega oli probleem tema jaoks lahendatud. Ja unustatud. Nimelt oli Inimesekene seisukohal, et oma vead, ka tahtmatud, tuleb kinni maksta. Kuid kui te arvate, et niisama lihtne selle jutukese süžee ongi, siis olete eksiteel. Lavale pole astunud ju veel tõeline Ajatapja. Kui lätlased on kokku kirjutanud terve eepose Karutapjast, siis meie võiksime ilmselt kirjutada mahuka koguteose Ajatapjast. Süžee nägi ette tõsise pöörde, kui paari nädala pärast potsatas Inimesekese postkasti kutse koos kõigi ülalmärgitud ähvardustega ja karmi käsuga ilmuda kohale, … kuhu vaja. Kui Inimesekene arglikult ja ausameelselt teatas, et ta on trahvinõude juba kaks nädalat tagasi täitnud, siis Ajatapjale see ei mõjunud. Nimelt arvas Ajatapja, et auto omanik peab saama tema käest isiklikult ka trahvi määramise dokumendi. Umbes niimoodi, nagu president annab isiklikult üle teenetemärke. Ega Inimesekesel ei jäänud muud üle, kui hõlmad vöö vahele ja keset kõige kiiremat tööaega Ajatapja kontorisse dokumendi järele tormata. Saigi siis Inimesekene dokumendi, milles teatatakse, et talle on trahv määratud, mille ta kaks nädalat tagasi on ära maksnud. Vaat selline heatu ja kasutu teenus, mis läks Inimesekesele maksma paar tundi kasutult elatud elu. Kui palju selline Ajatapja kontor suudab päevas tappa elamisväärset aega? Kui kontor töötab samuti nagu kirjeldatud Inimesekesega, siis päris palju, kuid kogu selle tühja toimetamise juures ärgem unustagem ka sooja toa koefitsienti, mille me kõik kinni maksame.
Väga tähtis on, kuidas Reguleerija kasutab tema käsutusse antud võimu/jõudu, kas ta kasutab seda mingite oma isiklike solvumiste ja ebaõnnestumiste väljaelamiseks või kasutab ta seda regulatsiooni mõtte elluviimiseks. Esimesel juhul muudab Reguleerija regulatsiooni tapetud aja massihauaks, teisel juhul käitub nagu abiteenistus. Regulatsiooniga on nagu ravimiga: õiges koguses on see kasulik, suures koguses selge mürk. Regulatsiooniökonoomika seisukohalt on kõige tähtsam, et valitaks kõige ökonoomsemad instrumendid, mitte kõik ja mitte kõige kallimad. Iga Reguleerija, kes ei mõista, et tema kohus on kõige vähemate kulutustega teenida Inimesekesi, häirimata seejuures oma tööandjat ehk Inimesekest kõige vähem, on valinud vale töö. Mind ehmatas üks „poole kõrvaga” kuuldud uudis, millest võiks konstrueerida umbes sellise näite: kaunis linnalähedases vallas saatis Reguleerija politsei (vist kell seitse hommikul) tooma nelja lapse ema, sundkorras, vallaametniku juurde. Arvake ära, mille pärast? Tapja? Narkoärikas? Valerahategija? Naabervalla spioon? Ei, te ei arvanud ära. Põhjus oli hulga proosalisem, Inimesekesel oli millalgi, kaks kuud tagasi, kasutamata kinnistul … muru pügamata! Ka kõige fantaasiarikkamas ulmekergekas ja räigemas politseiriigis ei tule sellise süžee peale, rääkimata siis kahekümne esimese sajandi Eestis. Kogu loo tegi huvitavaks see, et muru ju pügati ära, vastavalt valla õigusaktide ja Reguleerija õigustatud nõudmistele. Saatuslik viga tehti sellega, et Inimesekene isiklikult ei roomanud Reguleerija ukse alt sisse oma vääritut käitumist tunnistama ja raporteerima oma vigade parandamisest, vaid jäi lihtsameelselt lootma telefonivestlusele. Siis oligi kuri karjas. Selles näites on mitu aspekti, mida regulatsiooniökonoomika seisukohalt tuleks arvestada. Esiteks, tulemus ehk muru pügamine saavutati, teiseks Inimesekese enese võimalik suhtumine Reguleerija tegevusse, kolmandaks politseiressursi kasutamine, neljandaks pealiku suhtumine Reguleerija tegevusse ja kokkuvõtteks, milline oli kogu seltskonna ajatapp. Esiteks peatati Reguleerija kangelasliku töö tulemusena regulatsiooni rikkumine ehk hein sai niidetud. Siia võiks panna punkti, Reguleerija oli oma ülesande täitnud. Kõik. Punkt. Missioon täidetud. Kõik ülejäänu oli juba kius ja oma foobiate väljaelamine. Seega avaliku ressursi kuritarvitamine. Ma saan aru, et Reguleerija töö on raske ja tänamatu ning vahel tuleb kuulda „klientide” ütlemisi à la mina olen igavesti tähtis tegelane ja sina oled igavene nässakas ning ei saa maailma asjadest üldse aru. Või ta näeb, et neid, kes on kuulsad ja kaunid, kuid tema silmis eksimuse korda saatnud, võtavad vastu ministrid ja presidendid, temal aga, ausal töörügajal, pole mingit võimalust sinna sattuda. Jah, mõnele teeb küll viha, kui kohtad sellist suhtumist, aga avalik teenistus ei ole mingi kompensatsioonimandaat, kus isiklik solvumus tasandatakse riigi jõuga. Tabavat kirjutist lugesin kunagi klassivend Andruse luuleraamatust: „Väike vaikne inimene, viskab vaikselt kiviga, ise valjusti vabandab, ega ta tahtnud tabada!” Meie näitel mingit vabandust muidugi ei järgnenud, oli vaid salalikkus ja pahatahtlikkus. Kolmandaks: politseiressursi, koos sireenide ja viledega terve ekipaaži kasutamine koduperenaiste kimbutamiseks on olukorras, kus meil niigi napib ressurssi, täielik laristamine. Võib-olla oleks sellel raisatud/tapetud ajal mingi roolijoodik kinni peetud või narkoärikas vahele võetud? Isegi kui politsei oleks sellel ajal baasis istunud, oleksid nad kütust ja mootoriressurssi kokku hoidnud. Inimesekese ja tema pere ajahukk on siin ilmne, teadmata on vaid psühholoogilise malakaga antud hoobi moraalses ja psühholoogilises mõttes pöördumatute vigastuste ulatus. Ärme unusta siinjuures nelja lapse mälukaarti salvestatut, kus nende ema käeraudades ja politseiautoga ära viiakse. Arusaadav oleks, kui üksik Reguleerija, istudes oma pimedas koopas ja tehes ilmselgelt priiskavaid kutsestandarditele mittevastavaid otsuseid, saaks mingigi korralekutsumise osaliseks oma pealiku poolt. Aga ei, pealik lihtsalt distantseeris ennast juhtunust, nentides, et jah, Reguleerijal on õigus iseseisvaid otsuseid vastu võtta ja mina ei saa midagi teha. Ma arvan, et selline Pealiku suhtumine on üdini vale. Pealik vastutab kõige eest, sh iga alluva tegevuse eest ja tühjagi pole väärt selline pealik, kelle alluvad teevad nagu tahavad. Valgusaastate suurune on vahe sellel, et Reguleerija teeb iseseisvaid ja mõjutusteta otsuseid, ja sellel, et ta teeb nagu tahab. See, et seadusandlus annab õiguse teatud toiminguid teha, ei tähenda, et neid kasutama peab või kas neid tohib kasutada, kui need on ebaproportsionaalsed. Ja see, et tema otsene pealik ei saanudki aru, et Reguleerija tegevus oli põhjani vale, maskeeritud justkui juriidiliselt õigete sammudega, näitas, et midagi on selles organisatsioonis põhimõtteliselt valesti. Kui selline suhtumine muutub valdavaks, oleme teel tõsise GULAG-i riigi poole. Ja kuigi see pole antud näitega seotud, siis ajalooraamatuid lugedes imestame, kuidas juhtus, et ontlikust vorstimaaklerist sai koonduslaagrivalvur või GULAG-i orjapidaja. Tuleb välja, et ühiskonnas on alati sellised katkubakterid olemas. Oleneb ainult, kas ühiskond sallib sellist tegevust või raiub selle kompromissitult välja. See on juba nii regulatsiooniökonoomika sisene kui ka väline küsimus, et selliseks