deja vu tunde, kui kahe superriigi juhid räägivad oma kodanike sissetulekutest ja esimene ütleb, et neil teenitakse 100 $ nädalas, aga igapäevavajadusteks kulub 75$, teine liider kohe küsima, et mida siis ülejäänuga tehakse, millele saab vastuse, et teevad seda, mida ise tahavad. Küsimusele, kuidas siis teil asjalood on, vastab teine liider, et saavad kuus 100 rbl, kuid äraelamiseks on vaja 150 rbl. Ja küsimusele, kust nad siis ülejäänu võtavad, saab kolleeg ammendava vastuse, et võtku sealt, kust tahavad. Vaat meie koostatud kavadega on tihti sama lugu, ressurssi võta … kust ise tahad. Esmapilgul jääb mulje, et kokku on pandud innovaatiline ja igati asjatundlik dokument, kuid siis ilmneb, et rahaline (või Inimesekeste) kate puudub. Seda, et eesmärki polegi võimalik täita (vahel aga pole võimalust selle täitmisele asuda), maskeeritakse paljude ilusate sõnadega.
Harilikult algavad arengukavad piduliku rituaaliga, milleks on missiooni ja visiooni kirjeldus. Tüüpiline ministeeriumi missiooni kirjeldus on järgmine: „Luua järjepidevalt eeldusi ja tingimusi selleks, et …” Ja siis tulevad visioonid. Visiooni üks levinumaid vorme on järgmine: „Ministeerium on ühiskonnas tunnustatud ning asjatundlik valdkonna poliitika eestvedaja, kelle tegevust iseloomustavad selged arengusuunad, eesmärgipärane ja efektiivne juhtimine, mõistlik õigusaktide süsteem, tõhus hindamissüsteem, sh järelevalve, järjepidev ja avatud kommunikatsioon, rahvusvahelise kogemuse kriitiline arvestamine.” Või siis selline visioon: „Ministeerium on valdkonna eestvedaja. Oleme avatud koostööks oma partnerite ja avalikkusega ning arenguvõimelised. Meid motiveerib meie töö eesmärk ja me oleme uhked, et saame anda oma panuse selle saavutamisse.” Kõik see on ilus ja õige, kuid kripeldama jääb, miks kirjutatakse igal aastal neisse arengukavadesse ümber selliseid elementaarseid töö aluseid. Kas arvatakse, et Inimesekesed ministeeriumist pole uhked selle üle, mida nad teevad? Või on üldse võimalik ette kujutada, et ministeerium ei ole oma valdkonna eestvedaja? Kui selliseid asju on vaja kirja panna, et meelest ära ei läheks, siis ei maksa jääda peatuma saavutatul, vaid võiks ümber kirjutada ka kümme käsku, et Sina ei pea mitte varastama ja Sina ei pea mitte tapma jne. Muidugi, kui midagi tarka kirjutada ei oska, kujuneb tegevus või arengukava üheks näitajaks dokumendi maht. Kõik see tähtis, mida saaks ära öelda pooleteisel lehel, on peidetud saja viiekümne lehelisse koguteosesse. Kas olete võtnud vaevaks analüüsida kõiki ülalnimetatud dokumente või õigemini nendes sisalduvat? Ei ole? Seda ma arvasingi, seepärast tegin seda teie eest. Üllatuslikult ilmnes, et need koguteosed sisaldavad ametkondade põhimäärusi, struktuuri kirjeldusi, koos nende struktuuride tegevusjuhenditega, selgitusi, miks nad midagi teha ei saa ja … lihtsalt banaalsusi. Mõned näited erinevatest arengukavadest.
Seire toimib vastavalt rahvusvahelistele ja riigisisestele nõuetele. Rahvusvahelistest kohustustest tulenevad aruanded on kvaliteetsed ja õigeaegselt esitatud. Avalikkuse, ametkondade ja tegevusloa omajate teadmised on paranenud. Mõju hindamise protsessis osalevate isikute teadlikkuse tõstmine ning protsessis osalevate isikute efektiivse koostöö tagamine koolituste ja teabepäevade korraldamise teel ning väljatöötatud mõju hindamise registri käivitamise abil (Oeh!). Kulutuste majandusliku efektiivsuse analüüsisüsteemi väljatöötamine ja rakendamine. Seaduse rakendamise juhendid ja vajalikud metoodikad on koostatud. Seaduse rakendamise mõju on analüüsitud, koolitus on korraldatud ja seaduse rakendamise praktika põhjal on olemasolevad valdkonna regulatsioonid muudetud tõhusamaks ning mõjusamaks. Riik, avalikkus ja huvigrupid saavad regulaarselt ülevaate statistilistest põhinäitajatest. Suurenenud on andmete operatiivne kättesaadavus ja uute infotehnoloogiavahendite rakendamine nii … andmete integreeritud infosüsteemi sisestes kui ka välistes infosüsteemides kogu andmevahetuse osas.
Seda jada võiks lõputult jätkata Ja ei maksa arvata, et olen kuidagi pahatahtlikult välja valinud väga progressiivsete arengukavade ebakohad. Pigem püüdsin näidata nende kavade iseloomulikku, kuid viisakamat poolt. Kuigi nendele dokumentidele on antud SWOT analüüsi laadne kuju, on sisu kahtlaselt parteikongressi laadne: tõstetud, tagatud, efektiivne koostöö, suurenenud jne. Kõik täiesti õiged sõnad, kuid milleks kirjutada nii keeruliselt, pealegi sellise eksitava nimetuse all nagu arengukava, et tööd tuleb teha kvaliteetselt, tegevus peab vastama seadustele ja selleks kõigeks on vaja Inimesekesi koolitada? Või kuidas hinnata selliseid banaalsusi, et arengukavas on ilmtingimata vajalik fikseerida, et eesmärgi saavutamise võimaluseks on ministeeriumi koostöö tihendamine ametiga? Kas ministeeriumil ei olegi koostööd enda tegevusvaldkonnas asuva ametiga? Või on see koostöö niivõrd niru, et vajab arendamist? Peab arengukavas lausa eraldi ära märkima? Arusaamatu. Minu kogemus on kogu aeg olnud selline, et mitte ainult koostööl, vaid väga heal koostööl saabki põhineda ministeeriumi ja ameti vaheline koostöö. Või kuidas te suhtuksite selliselt fikseeritud probleemi, et ministeeriumi visioon ja põhiväärtused ei ole piisavalt teadvustatud ja igapäevatöös rakendatud? Eks ole, päris kõhedaks teeb, kui põhiväärtusi ei rakendata oma töös iga päev? Isegi ei teadvustata? Milleks pann, siis kogu see sadakond lehekülge arengukava, kui Inimesekesed ei austa visiooni ja põhiväärtusi? Kuidas saadi sellist „mögga” kirjutada, ilma et näpud krampi ei oleks löönud? Kuidas seda loeti? Ja kõigile tundus normaalne? Avaldan saladuse – need kavad ei huvita mitte kedagi, mitte keegi (peale büdžetimeeskonna) ei loe neid ja mis kõige tähtsam, mitte keegi ka ei analüüsi (pean silmas, et sisuliselt ja põhjalikult) neid. Veelgi muljetavaldavama tühikargamise saame, kui kõrvutame ühe ministeeriumi kronoloogilises järjestuses tehtud arengukavasid, kuid see oleks juba enam kui üks täismahuline doktoritöö maht. Seega, kuigi analüüsisin neid arengukavasid ka ajateljel, siis säästan teie enesetunnet ja väärikust edasisest kantseliidist. Kui siiski analüüsida toodud näiteid, siis millise järelduse võiks teha sellistest arengukavadest? Või teisiti küsides, millist arengut selline kava kavandab? Kas sellel on üldse mingit pistmist arenguga või on tegemist lihtsalt bürokraatliku rituaaliga? Kas sellist arengukava tuleks hinnata lehekülgede, kilogrammide, tihumeetrite või millegi muu põhjal? Kurbloolisus on selles, et see võtab minu hinnangul kogumahus keskmiselt mitu tuhat ametniktundi aastas ühe kava kohta (ja seda iga aasta). Kogu see kooskõlastamise ja meetmete väljamõtlemise müriaad kordub aastast aastasse. See on muutunud juba täiesti tavapäraseks, planeeritud tööde mahuks, mida automaatselt täidetakse. Kavadesse süvenemine näitab, et kavasid ei täideta enam sisuga, vaid rutiiniga. Siiski, ärgem unustagem, et igal tegevusel ja selle jätkumisel on oma loogika. Sama on ka avalikus teenistuses. Mäletan, nii umbes viisteist aastat tagasi, kui Soome kolleegide eeskujul hakkasime tegema midagi SWOT analüüsi taolist. Algul oli see uudne ja aitas selgitada olukorda endale ja ümbritsevatele. Aja möödudes muutus see vaid rutiiniks, millest tuli vabaneda. Teine olukord on, kui te ei tee seda mitte vabatahtlikult vaid peate, olete kohustatud sellist analüüsi jätkama. Sellisel juhul leiategi järsku ennast olukorrast, kus strateegiasse kirjutatakse näiteks – kalanduse valdkonnas on teil sellised tugevad küljed, et teil on kala ja teil on Inimesekesed. Vahva! Ühel hetkel muutub tegevuse eesmärk ja selle tulemuse vahekord kui mitte tobeduseks, siis veidruseks kindlasti. Kui nüüd päris aus olla, siis, olles analüüsinud kehtivaid arengukavasid, on paar arengukava ka sellised, mille pärast ei peaks piinlikkust tundma. Nendes pole taga aetud mahtu ja neid võiks käsitada ning kasutada selliste omamoodi spikritena oma tegevuse organiseerimisel.
Ärge saage minust valesti aru, et planeerida ja analüüsida pole tarvis. Otse vastupidi, kuid ökonomistina tahan ma ikkagi saada nendest analüüsidest tulemusi. Ma tahan sellest kasu saada. Iga strateegia ja kava peavad andma kasu, muidu on nad kasutud. Õigupoolest pole sellised strateegiad süütult kasutud, vaid lausa kahjulikud. Kui me loeme näiteks regionaalpoliitilist analüüsi ja strateegiat, mille tulemusena saame teada, et Peamine linn saab olema Eesti finantskeskus, Vaimupealinn vaimukekus ja põhjarannikul leotatakse võrku ja pügatakse puhkajat, siis, millist uudsust selline analüüs küll sisaldas? Huvitav, et selline uurimus võetakse tellijate poolt vastu ja osa tellijaid/lugejaid tunneb selle üle isegi siirast rõõmu. Või mida peaksime peale hakkama nende sotsiaal- ja mittesotsiaalsete uuringutega, mille ainuke sõnum on, et me elame halvasti ja peaksime elama paremini? Sama edukalt võiks meeskoor laulda, et: „Oh häda, oh häda, see õun oli mäda …” Ilus lauluhääl oleks vähemalt kõrvale ilus kuulata. Kuid kuulata neid „tõsiteaduslike” uurimuste esitajaid, nende sügavalt kurbade ilmetega, nagu oleks just lahkunud kallis sugulane, ei ole teps mitte ilus kuulata. Samas tõsiseid analüüse,