tundub meile asjatu ressursi raiskamisena, üks meede inimkonna meeletuse aeglustamise teel? Mnjah, see on muidugi järjekordne vandenõuteooria. Isiklikult arvan, et tegemist on ühe mugavuse eriliigi ehk harjumusega. Olles mingis regulatsioonisüsteemis, ei pruugi me osatagi näha teisi võimalusi või üldpilti. Kõik tegevused on muutunud harjumuseks. Reisides kord perega laeval Soome avastasin reegli, mida võiks nimetada „lapseks laevas”. Olime enne reisile minekut rääkinud, et tuleb huvitav teekond ja põnev on sõita laevaga. Vanemad lapsed olid laevareisi ennegi kogenud, kuid noorem tütar ootas seda tõelise põnevusega. Reisi- ja tolliformaalsused seljataga, olime ennast mõnusasti restoranis sisse seadnud, kui väiksem tütar küsis järsku lapsesuuga, aga nõudlikult: „Aga kus see laev siis on!?” Seisime alles sadamas ja laevale olime tulnud sadamaehitise ja laeva ühendava tunneli kaudu. Loomulikult hakkasid kõik läbisegi seletama, et see ongi laev, aga laps küsis jällegi kindlameelselt: „Kus see laev on?” Ja siis ma mõistsin, et kui oled kogemusteta ja vaatad laeva seestpoolt, siis pole sellel ehitisel mingid selgeid, müstilisi, laeva tundemärke. See oli kõige tavalisem restoran, kõige tavalisemate koridoride ja treppidega hotell või kaubanduskeskus. Miks me arvame et regulatsioonisüsteemis olles oleme kogenenumad ja kaugemale nägevamad kui laps laevas? Kui me tunnistame endale, et elame harjumuste maailmas, siis mis juhtub, kui me ei reguleeri enam harjumuslikult? Õige vastus on, et enamasti ei juhtu midagi. Selgub, et paljudel juhtudel ongi tegu kas harjumusega või pettekujutelmaga, et reguleerimine aitab paremat tulemust saavutada. Kas mul on puhtam, kuivem ja turvalisem tunne, kui Dr Riik kehtestab hinnad puruvanakestele ja kiluvõileibadele? Või on mul turvalisem tunne kui avalikku ressurssi (sh. ühist raha) kasutatakse millegi tõsiselt tarviliku jaoks?
Kui kunagi ammusel hallil ajal kehtestasid kuningad tulumaksu, mis pidi küll olema ajutine, siis Inimesekesed kannatasid selle ära, kui tarviliku pahe. Seetõttu tuleb ka bürokraatiaga leppida vaid sedavõrd, kui ta on abivahend ja vajalik pahe. Kui Inimesekesed loobuvad ise teatud tegusid/otsustusi tegemast ja loovutavad oma õigused bürokraatiale, siis tehakse seda kahel juhul: esiteks parema tulemuse, näiteks mastaabisäästu saavutamiseks või teiseks, mugavusest. Kui seda tehakse mugavusest, siis toimub mugavuse nimel ka loobumine õigustest. Sellisel juhul on vaid aja küsimus, millal bürokraatia enam ei küsigi, mida Inimesekesed soovivad, vaid hakkab elama oma iseseisvat elu ja tegema oma iseseisvaid otsuseid. Ja ärge arvake, et ma olen mingi ortodoksne demokraat. Ei, ma olen lihtsalt ökonomist, nii koolituselt kui ka maailmavaatelt. See, et ma positsioneerin ennast ökonomistina, tähendab seda, et ma püüan leida asjade ja probleemide liigutamises kõige tõhusama tee. Selle pika jutu mõte on selles, et mitte alati ei leita ühe ropsuga seda kõige ratsionaalsemat lahendust. Mõnes probleemses olukorras leitakse lahenduseks kõige üllatavamaid kõverteid, justkui õigeid, kuid ebaratsionaalseid ja ka mõttetult kalleid. Kõike võib uutmoodi teha, aga kas sellel on mõtet, kui näiteks kogu inimkond (progressiivne) pingutab selle kallal, kuidas teha paremaid operatsioone Inimesekese täisväärtusliku eluea pikendamiseks, siis nendes ühiskondades, kus suud lahti teha ei lubata, pingutatakse selle kallal, kuidas ja millise ava kaudu teha kurgumandlite operatsiooni kinnise suu puhul. Kas selline ime vääriks imetlust ja Nobeli preemiat? Või on tegemist mõttetusega?
On huvitav, kuidas me oleme oma maailmapildi ja sellest lähtudes ka regulatsioonid üles ehitanud. Kunagi arvati, et planeet Maa on lapik nagu pannkook ja üle selle serva võib alla kukkuda. Pealegi pidi see seisma kolme vaala või elevandi turjal ja muidugi pidi Päike tiirutama ümber Maa. Õnneks Päike sellisest Maa Inimesekeste suurushullustusest ei solvunud ja üle Maa ääre ka keegi alla ei pudenenud. Tänapäeval tundub meie harjunud maailmapilt nii elementaarne ja eelkäijatele vaatame natuke üleolevalt. Samas mõned tõed nagu archimedeslik mõte, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast, pole kuskile kadunud. Toetuspunkt – just see on võlusõna, just seda me otsime. Me otsime toetuspunkti ja kui ei leia seda, loome ta ise. Matemaatikas oleme selleks loonud aksioomide ja teoreemide süsteemi, st et aksioomid ei vaja tõestamist, vaid neid kasutatakse teoreemide tõestamiseks. Majanduses ja õiguses on selliseks aksioomiks kinnisturaamat, kõike muud peab kohtus tõestama. Aga kui aksioom on vaieldav? Mis siis juhtub? Naljakas lugu, aga tavaelus ei juhtu suurt midagi. Näiteks ütleb matemaatika põhitõde, et paralleelsed sirged ei lõiku iialgi. Samas on tõestatud ka vastupidist, et kuskil lõpmatuses lõikuvad nad nagunii. Või näiteks oma ajaarvamist peame alates härra Kristuse sünnist, kuid teadlased on välja arvutanud, et seoses valestimõistmiste, rehkendusvigade ja ümberkirjutustega oleks õige sünniaeg pigem pluss-miinus kolm/kuus aastat üldlevinud sünniajast ja aprillikuus. Kas me peaksime nüüd oma ajaarvamist muutma? Muidugi mitte. Need näited on toodud pigem selleks, et Inimesekeste välja mõeldud tugisüsteemid ja abivahendid ei pruugi oma tõestuses vastu pidada, kuid võivad isegi paralleelteooriate korral aidata meil meie igapäevaelu korraldada. Kuid need on lõppkokkuvõttes vaid kunstlikult loodud teooriad/regulatsioonid/süsteemid, mis toimivad teatud tingimustes. Vastupidiselt, kui maiade tugisüsteem/religioon ütles, et meie, valitsejad/bürokraadid, anname jumalatele ohvrid ja nemad annavad teile korraliku vihmasaju ja viljasaagi, siis pikaajalise põua korral see süsteem ei töötanud. Kui oli kümneaastane põud, siis see, et ohverdati ikka rohkem ja rohkem Inimesekesi, st täideti bürokraatlikke protseduure, mis viis kogu kõrgkultuuri väljasuremiseni, näitas, et süsteem oli vale. Süsteem oli paindumatu ega suutnud muutuda vastavalt olude muutumisele. Tihti ongi raske vahet teha, mis on regulatsioonides primaarne ja mis sellest tulenev. Lihtne näide. Enamik Inimesekesi arvab, et hommikukohvi teeb magusaks sinna lisatud suhkur ja lusikat kasutatakse vaid selleks, et suhkrut segada. Samas on ka täiesti teistsugune teooria ja nimelt, et hommikukohv muutub magusaks lusika liigutamisest ja suhkrut lisatakse vaid selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Mnjah, see oli nali, kuid igapäevaelus/regulatsioonides/ bürokraatias usume paljusid veel absurdsemaid väiteid.
Kuidas tehakse ajalugu? Klassik ütleks: see on ju elementaarne, muuda maailma! Ilmselt niimoodi hüüataks kuulus raamatutegelane, millele järgneb Watsoni ehmunud hüüatus: „Kuidas?” ja siis kohe seejärel õudusega/üllatusega „ Mina?”. See ongi kogu suhtumise algus iseendasse ja maailma. Eelkirjeldatud hüüatuses/fraasis sisaldub kaks põhimõttelist viga: esiteks, kes siis veel, ja teiseks „Mina” ei tohi kunagi mõelda väikese tähega. Õige küsimuse astus, kui tahetakse midagi saavutada, oleks „Mina! Kuidas?”. Ja nii ongi, kui te ei julge kohe alguses Mina suure tähega kirjutada, kirjutage see lihtsalt lause algusesse. Muide, see, kuidas ennast positsioneerida, on väga tähtis. Selles suhtes on Eestis kõik korras, meil on ikka nii, et kus küngas, seal mägi ja kus kraav, seal jõgi. Eks ta ole õige ka, kui rahvas hakkab ennast tunnetama väikesena, siis ta ka kaob. See on nagu läbirääkimistel, ikka tuleb ennast natuke puhevile ajada ja suuremana paista lasta. Muidugi, ega suurushullustus ka kasuks tule. Muide, mis puutub positsioonide vaene ja mitterikas erinevust, siis siin on vahemaa valgusaastates. Kes ikka arvab, et ta on vaene, siis selleks ta ka jääb. Kuid sellel, kes defineerib olukorda nii, et ta on mitterikas, on kõik võimalused veel ees.
Tänapäeval tundub vahel, et õõtsutame teistpidi üle võlli, püüdes teeselda, et oleme sama rikkad kui „vanad riigid”. Just äsja valminud värske vein võib olla ju meeldiv vaheldus, kuid see ei saa iial võistelda vana veini nüansi- ja maitserikkusega. Sama on ka riikidega, isegi edukas kuid „uus riik” ei ole lihtsalt suutnud akumuleerida nii palju vahendeid kui „vana riik”, kuigi vurtsu on rohkem. Püüe teiste eeskujul ehitada üles uhkeid süsteeme (ilutsevad ja nn elamisväärsed) on ju inimlikult igati mõistetav, kuid meil puudub selleks ressurss. Tihti kipume ennast võrdlema teiste riikidega, kuid võrdluse juures unustame ajahorisondi. Kui me lähtume, et Soome väljus pärast kaht sõda ja raskeid rahutingimusi sõjast üle kuuekümne viie aasta tagasi, siis on neil olnud enda süsteemide ülesehitamiseks ja vigade tegemiseks ning nende parandamiseks kulunud just nii palju aega. Sama palju on olnud aega ka ühiskondliku rikkuse kasvatamiseks. Rootsil võib akumuleerimisperioodi lugeda sajanditega. Hea naabri Soome sisu ja visa töö on olnud selle aluseks, et täna võivad nad nautida ca kolm ja pool korda kõrgemat keskmist palka kui meie, pluss teatavaid sotsiaalseid garantiisid ning avalikke teenuseid. Kui meie peame enda jaoks taasiseseisvumist sõja lõpuks (või võõrvägede lahkumist), siis oleme suutnud vaid paarkümmend aastat saavutada hämmastavat edu ja koguda väheseid, kuid mingeidki tagavarasid. Kui võrrelda 1965. aasta elatustaset Soomes (just siis oli möödunud kakskümmend