Võib-olla püütakse sellise keelamispõhimõttega kompenseerida seda, et keegi ei saaks ülemaks, isandaks Reguleerija suhtes? Alaväärsuskompleksist, kadedusest? Ma tean küll, et nüüd tuleb terve rodu igat sorti loodushoiujutte, kuid kas need on ikka siirad? Võib-olla on tegemist mitte ainult Uue ja Vana Maailmaga, vaid ka Uue ja Vana Mõttemaailmaga?
Kui me siin maailmaregulatsioonidest pajatasime, siis kas regulatsioonid kehtivad kõigile? Või on endiselt aktuaalne Vana-Rooma kõnekäänd, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale? Nii ja naa! Kui näiteks maailmas on üheks raskeimaks majanduskuriteoks ettevõtjatevaheline kartellikokkulepe, siis riikidevaheline kokkulepe on igati respektaabel. Kui kütusefirmad lepiksid konspiratiivselt kokku kütusehindades, siis lõpetaksid nad miljarditesse küündivate trahvidega või võtmeisikute vanglakaristusega, kui seda teevad avalikult OPECi naftaministrid, siis ootab kogu maailm ootusärevalt nende sõnumit. Tulemused tarbijatele on tegelikult ühesugused, kuid ühed on ilmselt Jupiterid „jupiteride” valguses, teised käeraudades, ühe ja sama teo eest. Tihti on nii, et mitte alati ei mõista me nende rahvusvaheliste tavade või regulatsioonide mõttekäiku või mõttekust. Ega sel terve mõistusega midagi mõista ei olegi, vaid tuleb lihtsalt tõdeda, et sageli on rahvusvahelised lepped sadade ja isegi tuhandete huvide kompromiss. Kompromiss võib osutuda ka selliseks, mis eesmärgi püstitamise kompassi suunaga mitte midagi ühist ei oma. Ma ei taha nüüd väita, et paljude mõttekate mõtete kompromiss annab kokku mõttetuse, küll aga võib see kokku anda veidruse. Iga veidrus, sh rahvusvaheline veidrus, mõjutab lõppkokkuvõttes ja kõige ootamatul moel meie arengut. Lihtsalt olukorra näitlikustamiseks üks kogemus ajast, mil Eestis püüti püsti panna esimest steriliseeritud piima tootmise liini. Selgituseks niipalju, et steriliseeritud piima all mõeldi sel ajal piima, mis oli nii läbi kõrvetatud, et seal enam midagi ei elanud ja see piim säilis kuu aega ning enamgi. Raha, nagu alati, oli vähe ja liini saamiseks tuli teha kompromisse kvaliteedi ja hinna suhtes. Kusjuures liini iga osa eraldi võetuna oli kvaliteetne. Kompromiss tähendas seda, et iga komponent osteti võimalikult odavalt. Kõrvetusaparaat oli küll mitu-setu korda kangem, kui kogu liini jaoks tarvis oli, aga see-eest oli pann odav, mille tulemusena kippus tooraine alatihti kõrbema minema. Katsetati seda kompromissi siis Põlevkivi pealinnas ja Peamises linnas ja isegi Kevadpealinnas, aga asukoha vahetus ei suutnud süsteemi parandada. Viimaks jõudis tootmisliin jälle kord Peamisse Linna ja seal leiti sellele lõpuks õige ja otstarbekas kasutus … Liin lõigati tükkideks ja kasutati tööstuses defitsiitse ja kalli roostevaba armatuurina. Selline mälupilt õigete mõtete kompromissist. Ärge lugege sellest näitest välja, et igat kompromissi ravib vaid tükkideks lõikamine ja iga tüki eraldi kasutamine. Rahvusvahelise kompromissi näiteks võiks olla tänapäeval kliimakokkulepped ja heitgaaside atmosfääri paiskamise piiramise kokkulepped. See on väga mitmekihiline küsimus. Esiteks olen kindlalt puhta (tegelikult tähendab see puhtama) keskkonna poolt, kuid sellel on nii looduslik, kui ka ökonoomiline tasand.
Loodushoiu küsimustes pole ma mitte kõige kindlamal pinnal, kuid loodus teeb vahel tegusid, mis nullivad kõik meie püüdlused. Piisab vaid mingil suuremal vulkaanil oma torud üürgama panna ja kõik Inimesekese poolt välja mõeldud „kvoodid” on täielikult pannis. Jääuuringud on näidanud, et sadade tuhandete aastate eest tõusis vaid kümmekonna aastaga temperatuur mituteistkümmend kraadi, kusjuures polnud ei tossavaid tehaseid, vingugaasi väljutavaid autosid ega Inimesekestki veel. Inimesekest veel ei olnud, aga kliima soojenemine juba oli. Millalgi kuuenda sajandi keskpaiku toimus ilmselt tohutu võimsusega vulkaanipurse, mis lükkas Mongoolia steppidest Rooma keisririigi poole liikuma avaarid ja nende liitlased, pannes ilmselt aluse uusaegsele maailmale. Värskematest juhtumitest mäletame kindlasti Islandi tuhapilve, mis naelutas enesekeskse ja ülbe Inimesekese koos oma regulatsioonide, arengu ja tehnoloogiaga maa külge, tekitades tohutu logistilise segaduse. Vaatad seda looduse tohutut võimsust ja vägisi viib see meie mõtted radadele, meie kujutletavast kõikvõimsusest, kui kõigi protsesside juhtijast … Ühesõnaga tundub see Inimesekese juhiroll looduse suhtes ilmse liialdusena. Võib-olla oli sellel kunagisel kantseleipealikul õigus, kes tegi ürgigava palvetunni ajal mõtteharjutusi ja väitis, et tema mahuarvestused näitavad, et kui iga neljas Inimesekene maailmas panna ujuma Peipsi järve, siis järve veetase tõuseb vaid viis sentimeetrit. Mõelda vaid, neljandik inimkonnast ja tõstab veetaset järvekeses vaid näruse viie sentimeetri jagu. Sellest vaatevinklist vaadatuna teeb loodus nagunii niimoodi, nagu tema regulatsioon ette näeb ja meie ei peaks oma ülbuses arvama, et suudame seda oma isetehtud seadusekestega muuta, kuid mingite ebasoovitavate protsesside käivitamise päästikuks ka pole mõistlik hakata. Nii, et kliima muutub nii või teisiti ja on kogu aeg muutunud, kuid kuidas on olukord ökonoomilise komponendiga. Me teame, et kvaliteet ja puhtus tähendavad ekstra kulutusi. Näiteks piimanduses hügieeninõuete tõstmine, söötade teadlik valik ja kogu protsessis nn külmaketi tagamine on võimaldanud meil saada piima, mis on tunduvalt kvaliteetsem ja pikema säilivusega. Selline toodangu kõrgem kvaliteet pole tulnud iseenesest, vaid läbi mahukate investeeringute uude tehnoloogiasse ja tehnikasse, aga samuti Inimesekeste teadlikusse. Võiks öelda, et lausa võrreldamatud on investeeringute mahud tänapäevasesse tootmisketti või omaaegsetesse lautadesse, mis lehkasid niimoodi, et võtsid isegi lüpsjatel hommikul vee silma. Kuid investeering tänasesse ja homsesse on muutnud tootmise ratsionaalsemaks ja tooraine väärindamise tõhusamaks. Hoopis muinasjutulisi investeeringuid nõuab jääkproduktide käitlemine. Kui nüüd üks ettevõtja võib tegutseda vanamoodi, kihvtitada iseennast, loomi ja loodust, siis sellel konkreetsel ajahetkel on sellise ettevõtja toodang hinna poolest konkurentsivõimelisem teistest tootjatest. Kui me aga võtaksime omahinna arvestusse ka kogu loodusele tekitatud kahju, tervisehädad ja toodangu madalast kvaliteedist tulenevad kahjud, siis oleks tema toodangu omahind muidugi kallim korralikust tootjast. Seepärast ongi kõigile meie põllumajandustootjatele kehtestatud ühesugused reeglid ehk ühtsed konkurentsitingimused. Et poleks võimalik petta. Tundub ju õiglane? Maailma mastaabis asjad niisama lihtsalt ei käi, seal püüab igaüks oma konkurentsieelist säilitada. Konkurentsivõitlus on lihtsalt olelusvõitluse ilustatud nimetus. Seega on tegemist maailma mastaabis olelusvõitlusega. Nii ongi, et suurem osa nn arengumaadest ei saa endale lubada keskkonnahoidu ega ka järgi seda nn arenenud maade väärtust puhtamast ja kuivemast maailmast. Muide, isegi osa neist suurtest, kes saaksid endale seda lubada, pole liitunud kliimalepingutega. See pole olelusvõitluse seisukohalt lihtsalt ökonoomne. Milline on siis tegelik olukord? Tegelik olukord on selline, et atmosfääri saastamise piiramine on osa riikide klubiline üritus. Selline suuremeelne ja õilis üritus, mis vähendab nende riikide konkurentsivõimet maailmamajanduses. Igati jumekas tegevus, kuid kuna kõike ei saa nii puhtalt toota, siis kolivad need tootmised ja töökohad klubivälistesse riikidesse. Ainult sellega asjad ei piirdu, sest majandusloogika ütleb, tooda seal, kus odavam. Odavam on toota seal, kus päevapalgaks on kauss riisi ja saasta võib otse ahjust õhku või vette lasta. Kurbloolisus on selles, et loodus ei tea meie kvootidest ja piiridest mitte midagi. Või arvate, et näiteks klubiväline saast kukub maha vaid selle riigi territooriumil? Et tuulekene sõudes ja läkastades saastapilves peatub enne klubiliikme piiri ja ütleb: „Oot-oot, see on klubiliikme territoorium, sinna saastaga sõuda ei tohi, sinna läheme vaid lillelõhnaga.”? Arvate, et pr Tuul ja hr Vihm on ühinenud kliimakonventsiooniga? Ei ühti! Saasta saavad kaela nii klubi liikmed (võib-olla veidi vähem), kui ka mitte klubi liikmed. Siin on tegelikult regulatsioon ja regulatsioonitus väga selge valik, kuid veidraks läheb lugu, kui vaatame klubiliikmetele kehtivat kodukorda. Oletame, et oleme ühes väärikas klubis, kus istuvad sadakond Inimesekest ja pooled neist tõmbavad sigareid ja pooled ei tõmba, kuid kõigil on õigus tõmmata kolm sigarit päevas. Eks ikka selleks, et klubi siseõhk oleks mõistliku hapniku, mitte vingusisaldusega. Need, kes on suitsumehed, on ikka sellised paadunud plärutajad, kes tahaksid tõmmata näiteks kolm sigarit lõuna ajal ja veel kolm sigarit kella viie tee järel. Millised oleks siis valikud? Minna klubi ukse taha ja tõmmata oma sigar seal? Ei, ei, see ei ole väärikas, väärikas on see, kui mittesuitsetaja müüb oma suitsetamisõiguse suitsetajale. Tundub ju esialgu päris mõistliku lahendusena, kuid kuidas on lood meie eesmärgi ja kompassiga? Kas meie klubi õhk muutus puhtamaks või … istume kõik koos edasi tolmupilves. Tegelikult muutis selline regulatsioon kaubaks ja rahaks õiguse saastada õhku. Justkui mittemillestki vaid regulatsiooni kehtestamisega tekkis plirtsi ressurss, müüdi tossutamise õiguse kvooti. Täpselt samuti nagu CO* kvootide müügiga.