trikikam küsimus, kuidas saavutada tasakaal või vähemalt tasakaalulähedane olukord otsustamise ja otsustamatuse vahel. Mõnigi on arvamusel, et parim regulatsiooni (valitsemise) vorm on valgustatud monarhia. Iseenesest võib see teoreetiliselt ja praktiliselt mingil kindlal, piiratud ajahetkel isegi niimoodi olla, aga ainult mingil kindlal ajahetkel, sest, monarh jääb vanaks, stagneerub ja JÄÄB PIMEDAKS, MIS TÄHENDAB DIKTATUURI VÕI ANARHIAT. Seega W. Churchilli ütlemine, et demokraatia on kõige ebaratsionaalsem vorm, kuid midagi paremat pole välja suudetud mõelda, leiab ikka ja jälle kinnitust. Kuidas siis leida mõistlik side otsustuskindluse ja kiiruse ning täitmiskontrolli vahel? Selge side otsustamisõiguse ja vastutuse vahel määrab ära ühiskonna arengu kiiruse ja suuna. Iseenesest on see küsimus, kuidas ehitada üles süsteeme/regulatsioone, kas tsentraalset, ühest targast keskmest juhituna või kogu inimlikku geniaalsust ja hullust ära kasutades. Regulatsioon võib olla tsentraalne, aga võib olla ka „über”-tsentraalne, mis on eriti ressursimahukas. Näiteks nõukaaegse keskse hinnakujunduse korral oli kiluvõileibadele selline süsteem, et restoran, millel kõigi toorainete ehk sisendite hinnad olid riiklikult kinnitatud ja mille retseptis kõik grammid fikseeritud, võis sõltuvalt toitlustusasutuse kategooriast teha oma toodangule juurdehindluse 30–120 %. Lihtne korrutustehe, mille iga restorani juhtkond oleks võinud ise ära teha. Aga nagu öeldakse: usalda, kuid kontrolli. NL-is ei olnud restoranidel sellise korrutustehte õigust, sellise „hirmkeerulise ja vastutusrikka” arvutuse võis kinnitada vaid Hinnakomitee. See ei olnud mitte ainult arvutuste kontroll, vaid restorani esindaja tuli komitee istungile, kus toimus toote „degusteerimine” ja restorani juhtkond pidi „kaitsma” uue toote, meie näitel siis kiluvõileiva hinda. Komitee istung ei olnud mitte niisama ajaviitmise kohake, vaid seal osalesid komitee esimees (selline ministri staatuses Inimesekene), esimehe asetäitjad, valdkonnaspetsiifiliste osakondade juhatajad ja analüütikud/hinnaökonomistid. Sellele kaitsmisele/maitsmisele järgnes hinna kinnitamine ja vastava hinnakirja trükkimine. Kui kõik see valmis oli, siis lähetati hinnakirjad (kiluvõileibade) üle kogu kuuendiku planeedi Maa, et ka teised saaksid osa meie töövõitudest. Iseenesest on selline regulatsioon mõttetu ja absurdne, kuid mõnda asja peabki ajama groteskseks, et kõik saaksid aru absurdist. Isiklikult minul toimus mingi klõks siis, kui minu lauale maandus zookaupade hinnakiri. Hinnakiri oli mahukas, oma mõnikümmend lehekülge, tihedat teksti ja selgitusi. Lugesin ja lugesin ja ei teadnud enam, mida teha. Tunne oli täpselt selline, nagu hommikuse tööle kiirustamise käigus avastad, et naabri kass on sinu ainukesed tänavakingad täis lasknud: edasi minna ei saa ja minemata jätta ka ei saa. Pead tegema kiire valiku ja leidma lahenduse, otsust mitte tehes seisad lihtsalt haisvates kingades edasi. Miks just zookaupade hinnakiri tekitas minus sellise täislastud kingades seismise tunde? Hinnakiri ise oli ette valmistatud vene keeles ja kubises terminitest, millest ma aru ei saanud ja milliste olemasolust mul aimugi polnud olnud. Kui siis kaastöötaja tõlkis mulle, et tegemist on puruvanakeste, jahuusside ja muude mutukatega, sai mulle selgeks, et see regulatsioonirong ei ole mitte poolenisti kontrolöridega täidetud, vaid lausa pilgeni. Täiesti ilmseks sai, et see rong kaugele ei sõida.
Igasuguse regulatsiooni puhul oleneb paljugi sellest, milline on Reguleerija isiklik kogemus. Kui Inimesekesel puudub isiklik kogemus reguleeritava ala kohta ja ta on vaid „elukutseline” Reguleerija, siis on kerged tulema sellised hingetud ja regulatsiooni algsele mõttele risti vastukäivad otsused. Kuidas isiklik kogemus mõjutab otsust, sai mulle selgeks Rootsis ühel konkurentsiõigusealasel koolitusel. Esineja tõi kaks näidet kaubaturu määratlusest, mis on kogu konkurentsiõiguse A ja O. Esimene näide puudutas kevadist kartuliturgu, sealhulgas varajase kartuli turgu. Küsimus seisis selles, kas Lõuna-Rootsi varajane kartul on omaette kaubaturg või üks osa kartuliturust? Kui kohtunik oleks olnud itaallane, kes kindlasti teab kogemuslikult pastade eripärasid, kuid ei valda varajase kartuli erisusi põhjamaades, oleks kindlasti võidu saanud need, kes arvasid, et kartul on kartul ja turg on turg. Kuna kohtunik oli rootslane, kes teab, et varasuvine värske kartul, heeringa, tilli ja Absolut Vodkaga on täiesti omaette elamus, siis oli ka otsus, et värske kartuli kaubaturg on eraldiseisev kaubaturg. Teine juhtum puudutas kohaliku konkurentsivõimu keeldu lasta ehitusmaterjalide tööstuse ettevõtjatel ehk tsemenditootjatel koonduda. Koondumine keelustati põhjendusega, et kahe ettevõtja ühinemisel tekib neil liiga suur turujõud. Konkurentsiõiguses on vana nipp, et turu valitseja püüab ennast näidata väiksema või jõuetumana, kui ta tegelikult on. Kaubaturu määratluses on tähtsal kohal põhimõte, kas toode on asendatav või vahendatav teise tootega ostja seisukohalt. Näiteks, kui meil on mineraalveeturg, kas mineraalvesi on asendatav limonaadide, mahlade, piimajookide ja jogurtitega või on ta asendatav kalja, õlle, siidri või kaitseadvokaadi seisukohalt ka veini ja viskiga. Asja mõte on selles, et omades näiteks mineraalvee tootjana 60 % turust, mis tähendab, et tegemist on monopolistiga, kelle tegevusele on seatud teatud piirangud. Kuid tehes kavalaid asendusi ja nihutades tooteturu piire, võib teie turuosaks kahandada vaid 6 %, aga miks ka mitte 0,6 %. Ja sellisel juhul võetakse turuvalitseja poolt täie tõsidusega (mitte ära segada õigusega) sisse positsioon, et me oleme pisikesed ja ärge diskrimineerige meid. Asjatundmatu või kogenematu otsustaja võib selline piiride tasahilju nihutamine ära eksitada. Kuid tagasi meie tsemenditootjate koondumise juurde. Oletatavasti polnud ka ülalnimetatud kohtunikul isiklikke kokkupuuteid ehitamisega, kuna kohus otsustas, et kaubaturg on kogu ehitusmaterjalide turg, mis tähendas, et kui võtta arvesse kõik aknatootjad, klaasitootjad, lukumeistrid ja tellisemeistrid, siis kujunes ehitussegude tootjate osakaal kaubaturul näotult väikeseks, mis andis neile ka õiguse ühineda. Kui kohtunik oleks näiteks ehitanud endale maja või suvehäärberit kuskil kaunites skväärides, siis oleks ta kindlalt teadnud, et müüri ladumisel ei saa segu mitte kuidagi asendada aknaklaasi, ukseluku või peotäie kruvidega. Vaat selline filosoofilis-aktuaalne näide kogemuse mõjust regulatsioonile.
Seega Reguleerija, kes ei valda protsesside sisemist loogikat, on tõeline õnnetus, sest ta järgib justkui kõiki reegleid, kuid tulemus on nagu kõõma eemaldamine pea maharaiumise teel. Reguleerimise kurbloolisus ongi selles, et protseduurireeglid tehakse nende kontrollijate jaoks, kes ei tea toimemehhanisme. Elupõlised universaal-kontrolörid teavad väga hästi, et nad ei suuda süveneda tundmatu tehnoloogia üksikasjadesse, vaid teevad endale selgeks üks-kaks ebaselget või vaieldavat regulatsiooni detaili ja tõestavad enese vajalikkust, et mitte öelda asendamatust ühiskondlikus toitumisahelas. Seega luues liiga palju regulatsioone, ei leia me lihtsalt piisaval määral, piisava kompetentsusega regulatsioonide toimimise kontrollijaid. Alati on valik, millist turgu või rahvamajanduse tüüpi üles ehitada, kas see on rõhuga mõistel „rahvas ja selle majandus“ või „bürokraatia ja sellele allutatud rahvas ja majandus“. Me võime luua sellise mudeli, et teha palju käskusid ja keelde, mille läbimiseks ja reeglite järgimise kontrollimiseks vajame palju järelevalvajaid. Niimoodi saamegi hea tööhõive, tõsi küll, vaid mingiks ajaks. Teine mudel on selline, millega kehtestatakse vaid üksikud keelud ja toimimise põhimõtted (selline piibellik: „Sina ei pea mitte …”), mis on vajalikud kogukonna ellujäämiseks, ülejäänud toimib vabade kodanike omavaheliste suhetena. Selline rahva majandus suudab toimida edukamalt ja on dünaamilisem, muutudes vastavalt vajadustele ja oludele. Mõni riik võib lubada endale suurt bürokraatiat, kuid oleneb, milleks ta seda kasutab. Näiteks on Suurbritannias küllaltki suur konkurentsiõiguse küsimustega tegelev bürokraatiaaparaat, kuid juhtumeid on pea samas suurusjärgus kui meil. Kas nad laisklevad, kulutavad maksumaksja raha ebaotstarbekalt? Mitte sinnapoolegi, ainult et nemad ei ole endale seadnud eesmärgis Karistuse Wabariigi loomist. Või kuidas sa pikkade traditsioonidega kuningriigis seda luua saaksidki? Erinevalt meist püütakse seal teha rohkem ennetavat tööd, näiteks konkurentsiõiguse auditite kaudu. Iseenesest selline ettevõtjate ja Reguleerija koostöö hea tahte ja usalduse vallas. Olemuslikult võiks sellist auditit käsitleda kui ettevõtjapoolset iseteeninduslikku kontrolli, mida ei teostata mitte Reguleerija, vaid seda tehakse Regulaatori nõustamisel. Väga elegantne, kuninglikult elegantne.
Igal maal on omad tavad, omad regulatsioonid, kuid midagi on ka ühist. Ja eks me kõik ole kriitilised oma partnerite suhtes. Nii arvavad ka britid, et näiteks Itaalia rahvuslikuks spordialaks ongi bürokraatia. Ja Itaalia majanduse jätkusuutlikkusega on nagu on. Samas võib see bürokraatia tunduda mõistetamatu ja aeganõudev vaid süsteemist väljaspool olijatele. See tähendab, et süsteemi liikmed teavad, kuhu, mida ja kellele liigub, ega oska enam midagi