olema? Kas autojuhid? Kuidas see võimalik on? Või sõidavad ettepanekusse haakunud Poliit-Inimesekesed vaid palgatud autojuhiga? Peab ütlema, et mina ei naudi roolis olles merevaadet ei 15 ega 70 kilomeetrise tunnikiiruse juures. Ma parema meelega naudiksin, tähelepanelikult teed jälgides, tervena koju jõudmist. Kui ma hakkaksin koduteel merevaadet „nautima”, siis pole küll suurt lootust koju jõuda. Või kuidas teie arvate? Võib-olla on puhkajad need nautlejad? Sama lugu, et roolis olev puhkaja peaks tähelepanu teele koondama ja selle vaate nautimisega tegelema peale seda, kui ta on auto nõuetekohaselt parkinud. Puhkajate jutt on üldse imelik jutt, ega me Vahemere ääres ela. See, kui suvi on aastaaeg, mil on kolm kuud essu suusailma, mille sees on umbes kakskümmend rannailmapäeva, ei vaja küll erilisi liikluspiiranguid. Muide enamuse Pi-Rita ranna külastajatest moodustavad Las-Namäe Inimesekesed, kes tulevad kohale bussidega, ja Pi-Rita linnaosa elanikud, kes tulevad randa jala. Pi-Rita tee ei ole, ega saa kunagi Puhkajate teeks, Pi-Rita tee on koju/tööle sõidu tee, nende Inimesekeste tee, kes sõidavad seda teed päev-päevalt ja aasta-aastalt ning kellele Peamise linna laht on tausta tapeediks (küll väga meeldivaks tapeediks, kui ei haise), aga mitte nautlemise objektiks. Ja muide, tore oleks, kui kohalik Poliit-Inimesekene tunneks ka kohalikke olusid.
Samas need, kes teevad ettepaneku piirata kiirust kesklinnas, ja sama hingetõmbega väidavad, et see praktiliselt ei pikenda sõiduaega, puudusid arvatavasti koolis 5B klassis matemaatikatunnist. Ilmselt peaks paljude põlvkondade koolijütside hirmuunenägusid täitnud basseiniülesanne kõigile näitlikult selgitama, et kui basseini suubub 50 mm toru ja väljub 40 mm toru, siis millalgi hakkab bassein üle ajama. Liikluses tähendaks see kolossaalseid ummikuid, mis päädiks korraliku keskkonnareostusega. Kuid seda ilmselt ei juhtu, kuna juhid jätkavad tervemõistuslikku „sujuvat sõidustiili”. Näiteid igapäevaelust leiame kõikjalt. Näiteks, kui juhid täidaksid eeskirju ja sõidaksid ümber Kaarli kiriku ümbruse 30 km/h, olekski linn umbes. Olen ise suhteliselt korralik juht ning sõites selles alas ettenähtud kiirusega, olen tõeline sujuvuse segaja ja ohu allikas, kuna teised juhid ei oota minust sellist käitumist. Seega langetades kiirust 10 km/h, saame kas totaalse ummiku või totaalse seaduserikkumise. Just see viimane ongi kõige halvem, kuna harjutame Inimesekest, et seadust võibki rikkuda. Lisaks sellele, miks tunnen ma seadust täites ennast halvasti, miks ma tunnen, et segan kaaskodanikke? Miks, pann, tunnen ma ennast viimase pidurina?
Seega võtaks märksõnaks ikkagi sujuvus, aga mitte segamine. Kahjuks oleme linnaliikluse reguleerimisel läinud just segamise tülikat ja ebaratsionaalset teed. Kui me ressursid, mida kasutame liikluse segamiseks, kasutaksime liikluse sujuvamaks muutmiseks, oleks meie kõigi elu veidi mugavam. Vaadelgem mõnda uuemat teed. Näiteks Ton-Di tn, kus iga paarisaja meetri järel on rajatud ringike (loe: rahustav tabletike). Kui oleks jätnud tabletid tegemata oleks saanud lisaraha kas bussidotatsiooniks või 10 aastaks politseipatrulli palgarahaks. Kuid selliseid segavaid tabletikesi või teeotste kinniehitusi, eriti kitsukeses kesklinna piirkonnas, võime leida hulgaliselt. Seega, kui küsida, millise variandi valiksite, kui oma raha mängu paneksite, siis õige vastus on: ratsionaalsema. Kui aga küsida, millise variandi valiksite, kui kasutada on avalik raha, siis õige vastus on: „mitmemillise”. Niimoodi sünnivadki meil liiklusesse veidrad eksperimentaalsed, ebaesteetilised ja ohtlikud junnid ning pätsid, mille asemel oleks võinud investeerida sujuvusse ja mugavusse. Mugavus on veel üks võtmesõna. On ju Inimesekene mugav. Paljudesse kohtadesse oleks mugavam sõita bussiga kui autoga, kui … see buss käiks paari minuti tagant, kui … ta sõidaks kogu aeg mööda ühistranspordirada, kui ta … Unistada ju ikka võib. Rumal lugu on selles, et meie siin unistame, ehitame rahustavaid tablette, teesulgusid, junnikesi, pätsikesi, aga teistel käibki elu nii nagu meie … unistame. Vaatad, siis nukralt Skandinaavia maade ühistranspordi korraldust ja rajatud ühistranspordi teid ja tunned uhkust … nende saavutuste üle.
Ristmike väljaehitamine käib meil ilmselt nagu laulusalm ütleb: „Disainer joonistas üks lainer…” Mõne aasta eest ehitati välja M-Erivälja tee uute ristmike, maha ja pealepööretega ning olukord muutus tõesti paremaks, kuid … vist läks liiga heaks. Näiteks ehitati välja ristmik koos kolme üle tee ulatuva massiivse metalse kaagiga, 14 fooriga, 6 jalakäiafooriga ja 22 liiklusmärgiga. Vaatad ja üks silm naerab, nagu aastaringsed jõulud oleksid saabunud. Samal ajal teine silm aga nutab, kui palju raha raisati ja kui palju nüüd autojuhid asjatult oma aega ja kütust peavad kulutama. Ja ega see ehituskulu pole ainus kulu, peale selle on seal 365 x 24 elektrienergia kasutus, programmikulud, hooldetööd, remondid jne ehk püsikulu. Miks ma väidan, et kogu see asjatu „jõulupuu/energiaõgard” on kasutu, seisneb selles, et selle M-Erivälja teele suubuva teeotsakese liikluskoormus on marginaalne ja on tegelikult reguleeritud nimetatud ristmikust paremal ja vasakul nägemisulatuses olevate ristmike fooride poolt. Seega, kui eesmärgiks oleks sujuvus, tuleks need foorid eemaldada, hoiaks kokku kütust, raha ja Inimesekeste elamisväärset elu. Muide, kas olete mõelnud, palju moodustab nendest valesti paigutatud fooridest tingitud kaotatud aeg, mille Inimesekene võiks veeta oma perega või teha kasulikku tööd. Arvate, et sama tähtsusetu nagu sõidukiiruse piiramine? Ei ole. Pöördugem tagasi basseiniülesande juurde. Võime asjadele vaadata ka niimoodi, et, tuhanded juhid ja jalakäiad täidavad mõttetult mõttetutuid regulatsioone, siis millal nende Inimesekeste tühja läinud minutitest täitub elu ajabassein? Millal ja mitu basseini täitub päevas, kui selle basseini mahtuvuseks oleks ühe Inimesekese eluiga? Vale ja mõttetu regulatsioon on ajamõrv. Järjestikused ajamõrvad moodustavad kokku inimsusevastase massimõrva. Muidugi võib see olla köömen, kui võrdluseks võtta, et vastavalt uudistele, seoses linnaõhus lendleva ülemäärase tolmuga, võib Inimesekese eluiga lüheneda poole aasta võrra, mis tähendab, et halva koristuse tulemusena tapame Peamises linnas igal aastal vulgaarprimitiivse arvutuse järgi umbes 2800 Inimesekest ehk kolme Mõisaküla linna jagu rahvast. Kümne aastaga … enam kui kahe Haapsalu linna jagu rahvast? Ja kõike seda vaid kehva tänavakoristuse tõttu? Massimõrv? Minutid foori taga, päevad lubade järjekorras, kuud saastas ja me ei märkagi, kui kogusummas kaotame aastas tühjalt võib-olla kümneid tuhandeid elusid. Kogu sellele kaotusele võime panna ka ühe nimetaja – ebamõistlikud regulatsioonid. Seega pole olemas pisiasju, on olemas vaid meie asjad ja meie elu korraldavad … Inimesekesed.
Meie elu igapäevane kaaslane valgusfoor on üks hea näide regulatsiooni tõhususe või … mittetõhususe kohta. Ristmike teema jätkuks võiks tuua nn Rus-Salka ristmiku. Ristmik ise on ju hea, kuid millise põhimõtte järgi reguleerimine toimub, on raske aru saada. Vandenõuteoreetikud on kindlal arvamusel, et regulatsioon lähtub linnavalitsejatele soodsa ja rohkearvulise valijategrupi olemasolust Las-Namäe suunalt ja väikesearvulise toetajaskonna olemasolust Pi-Rita asumis, rääkimata lähivaldadest tulevatest, valimise mõttes mõttetutest hingedest. Jäägu vandenõuteoreetikutele nende pärusmaa ja konstruktsioonid, kuid on selge, et Nar-Va maantee läbilaskevõime Rus-Salka ristmikust kuni Peamise inna ülikoolini on viisakalt väljendudes kehv. Arusaamatuks jääb, miks ristmikule pääseb Pi-Rita suunalt hommikusel tipptunnil, pärast neljateistkümnendat fooritsüklit ja Las-Namäe poolt pärast teist-kolmandat fooritsüklit. Oma olemuselt on see tüüpiline regulatsiooni mõju näide ehk regulatsioon annab täiesti üheselt mõistetava signaali: kasutage Las-Namäelt tulenevat suunda. Las-Namäelt tulenevale suunale saab väga lihtsalt: keerad Pi-Rita teelt vahetult enne ummiku algust Rum-Mu kurvist Kose teele, sõidate Kose teest üles (kiiruspiirang 30 km/h, kus liiklus toimib ca 60 km/h) ja edasi mõõda Vana-Narva maantee käänulist ja kitsast rada mööda Lauluväljakuni ja oledki varsti Rus-Salka ristmikul. Teekond oli küll kaks korda pikem, kuid ajavõit kindel 15–30 min. Üksikolukorrana ei oleks sellisele ristmikule vaja erilist tähelepanu pöörata, kuid tegemist on just ühe tüüpilise näitega, mis võtab kokku teatud valede regulatsioonide mõju majandusele ja Inimesekestele.
Kui jutt läks juba ristmike kaudu regulatsioonide mõju näitamisele, siis veel üks ristmikunäide. Juba sellel ajal, kui M-Eriväljale maju hakati ehitama, moodustus ehituspiirkonna alguses M-Erivälja tee ja R-Anniku tee ristmikul ka jalakäijate ülekäigukoht. See oli koht, kustkaudu kohalik Inimesekene randa läks. Tee rekonstrueerimise käigus otsustas seesama disainer, kes joonistas üks lainer, joonistada ristmiku ümber. Loomulikult palju paremaks, kuid … ei arvestanud traditsioone. Tulemus on see, et ülekäigukoht on küll Reguleerija seisukohalt heas ja õiges (või ilusas) kohas, kuid kohalikud Inimesekesed kasutavad