Kui Inimesekese dokumentidega tegeletakse neli aastat, on õiglane eeldada, et iga päev tegeleb sellega vähemalt üks Reguleerija. Ütlete, mis jama see nüüd veel olgu? Ei mingit jama, mina isiklikult ei ole tellinud avalikult teenistuselt minu dokumentide hoiustamise teenust ega kooskõlastamise ringmängu teenust ega ka mitte otsustamatuse, vastutuse hägustamise teenust. Kas teie olete? Peab märkima, et need Reguleerijad, kes tegelevad planeerimisküsimustega, ei ole mitte madalapalgalised ja vähekvalifitseeritud Inimesekesed, rohkem ikka Reguleerijate eliidi poole. Milline on siis tulemus? Tulemus on, nagu öeldakse, et mägi sünnitas hiire. Asjalugu on tegelikult lihtne, sest peaaegu kõik parameetrid on ette määratud kas projekteerimisülesandega, Ehitusseadusega või teiste seadustega. Seega, kas nelja aasta jooksul toimus ühe Ting-Reguleerija mitteotstarbepärane kasutamine või on süsteemis mingi totaalne viga. Kogu sellise süsteemi loomine, mis lähtub suuresti subjektiivsusest, kus Inimesekese avaldusi saab lükata tagasi, aga veelgi hullem, kui edasi või kõrvale, varjutades seda kollektiivse otsuse viigilehega, on ohuks nii nõrgema Inimesekese, kui ka Reguleerija moraalile ja seaduskuulekusele. Kust muidu tekivad meil korruptsiooniohtlikud olukorrad. Kui tavapärane mõistliku ooteajaga regulatsioon ei toimi, hakkab vastavalt loodusseadustele toimima regulatsiooniväline regulatsioon, koos oma täiesti erineva regulatsiooniökonoomikaga. See uus regulatsiooniökonoomika, kui see saab toimida piisavalt pikka aega, loob ka oma täiesti erilise tugi/taustsüsteemi, et mitte öelda lausa oma subkultuuri. Selline subkultuur suudab mingi aja jooksul täielikult hävitada algse regulatsiooni. Umbes nagu kassitapp suudab kuivatada täiesti elujõulise puu. Kassitapu puhul on selline vahva lugu, et puu jääb ju püsti, ainult et mitte enam puuna, vaid kassitapu seisukohalt tugisüsteemina. Ka regulatsiooni kassitaplik subkultuur kasutab tegelikku regulatsiooni kui tugisüsteemi enda püstihoidmiseks ja õitsemiseks. Seega igasugune regulatsioonisüsteem, mis võimaldab kollektiivsust ning vastutuse hajumist, tekitades pseudoregulatsiooni, on regulatsiooniökonoomika seisukohalt kahjum ja võib-olla püsikulu.
Mõningatel juhtudel on regulatsioonid, kuidas seda öeldagi, demokraatiamängu hõngulised, ning küsivad kõigi arvamust. Arvamuse küsimine on hea, kuid seadused on kirjutatud mõistliku Inimesekese jaoks. Kui tegemist on kiusliku konkurendi või naabriga, annab selline demokraatiamäng tujurikkujatele tõelise magustoidu kätte. Näiteks tahate ehitada endale tagasihoidliku maja, kusjuures projekteerimistingimustega on teile määratud nii võimalik kõrgus kui ka täisehitamise protsent, mis arvestades teisi regulatsioone (tulekindlus, kaugus tänavajoonest jne), praktiliselt määravad nii maja asukoha, ehitusmaterjalid kui ka suuruse. Kui teil juhtub olema kiuslik naaber, siis peate lõputult kulutama oma aega lõpututes komisjonides. Üks asi on, kui uus Inimesekene tahab mingit eriolukorda luua, näiteks ehitada lähemale või kõrgemale, siis on arvamuse küsimine mitte ainult vajalik, vaid lausa kohustuslik. Kuid olukorras, kus Inimesekene tahab ehitada samade reeglite ja normide järgi, nagu enne teda on ehitatud,on see vaid võrdsete võimaluste andmine erinevatele Inimesekestele. Ja vastupidi, kui enne ehitanul on eesõigus standardolukorras otsustada uustulnuka lubamise või mittelubamise üle, on see avaliku võimu poolt ebavõrdsete tingimuste tekitamine. Te ei kujuta ju ette, et planeerides lennureisi võib lennule varem registreerunu panna veto sellele, et te olete küll ostnud juhuslikult pileti tema naaberkohale, kuid ta ei anna nõusolekut teie lennukile tulekule. Tundub ju absurdne? Või teine näide, Inimesekene tahtis ehitada kinnistule veel teise maja, et lastel oleks hea eraldi suvitada, kuid naaber ütles, et ma põhimõtteliselt ei anna kooskõlastust. Kui küsiti, et miks, siis korrati vaid üle, et põhimõte ja kõik. Kui me arvestame, et tegemist oli mitmehektarilise metsaga kaetud kinnistuga, siis võimegi arvata, et „põhimõte” oligi kiusu ajamine. Muidugi selliste suurte kinnistute puhul on suure tõenäosusega võimalik moodustada mitu kinnistut ja saada iseenese naabriks, millega väldite kiusliku naabri terrorit, ehk luua omamoodi sanitaarkordon. Just niimoodi see Inimesekene toimiski, kuid küsimus on selles, et miks ta pidi selleks enda ja teiste aega ning raha kulutama? Täielik mõttetus ja tühikargamine. Küsimus regulatsiooniökonoomiliselt seisnebki selles, et kas avalik teenus ja regulatsioon ongi mingite erihuvide rahuldamiseks või oleks mõistlikum standardsituatsioonid lahendada automaat(iseteenindus)režiimis, nagu lennujaamas võid tänapäeval standardsituatsioonis registreerida oma pileti ja ka pagasi ära anda.
Üks huvitav regulatsiooniökonoomiline dilemma on regulatsiooni/vabaduse ja ükskõiksuse/asjatundmatuse vahekord. Vaatame veel mõnda olukorda naabrite/konkurentide vahel, mis on tekkinud liigsest vabadusest, mis pole kaetud ei tavade ega regulatsioonidega. Üheksakümnendate aastate erastamine, mil Dr Riigil raha nappis, aga kohalikul omavalitsusel polnud seda peaaegu üldse, püüti paljudest kohustustest lahti saada, hoomamata või hoolimata sellest, milliseks võivad kujuneda tagajärjed. Kuna kohalikel omavalitsustel polnud raha kõigi kohalike teede hooldamiseks, siis erastati maad, suure heameelega, koos teedega. Mitmed juhused, kus näiteks Peamise linna lähivaldade nn aiandus/suvila kooperatiivides erastati maa ühistutele koos teedega viis selleni, et eespoololev ühistu kaevas tee oma ühistu tagumisest otsast üles ja järgmised pidid vaatama, kuidas ise hakkama saavad. Jah, loomulikult on võimalik sellist situatsiooni lahendada servituutidega, aga kui inimlik kiuslikkus on nii magus motivaator ratsionaalse tegevuse teel, siis mõistlikku otsust ka ei sünni. Muidugi on võimalus käia pikkade aastate vältel kohtuteid ja nõutada raske raha eest enda õigust, kuid kas sellel ajal tuleb suvila külastamiseks rentida helikopter? Kallivõitu! Ehk mida me siis saime: hulgaliselt kohtuvaidlusi õiguste ja servituutide seadmise üle, planeeringuid uute sissesõiduteede rajamiseks, mis mõlemad kulutasid ühiskondlikku ressurssi, ja Inimesekese enese panus planeerimisse ja teeehitusse. Kas oli see nüüd vaidlus omandi üle või kellegi hoolimatus, kes oli kutsutud ja seatud Inimesekeste huvide eest seisma? Sellele küsimusele peab igaüks endale ise vastuse leidma.
Või näiteks probleemid sadamatega? Kunagi, kindlasti mingil väga heal põhjusel, anti sadamaoperaatoritele oma tegevuse arendamiseks välja territooriumid, mille eest nad maksid sadamatele kasutustasu. Kuid territooriumid anti välja nn äärest ääreni ehk piltlikult, kui te ostate endale korteri kolmandal korrusel, siis iga korruse trepp ja trepimade on korterivaldaja omanduses, ning soovides pääseda oma korterisse, peate küsima nõusolekut esimese ja teise korruse korteri omanikelt. Kui aga esimese korruse korteri omanik tahab näiteks antenniparandajaga katusele pääseda, peab ta teilt luba küsima. Kui tegemist on viisakate, mõistlike omanikega, siis üldise tavaga probleeme ei teki. Juhul, kui keegi tahab üksnes oma õigusele rõhuda, olete hädas. Sama on ka sadamaaladega, opereerimispaikade väljaandmine äärest ääreni võimaldas küll ühest küljest sadamatel tulu saada kasutusse antud ruutmeetrite eest, kuid lõi teisalt püsiva, ebaterve ja arengut takistava olukorra. Nimelt sellega, et alale ei jäetud koridore kommunikatsioonide paigaldamiseks (naftasaaduste torujuhtmed, kaablid jne) tekkis pidev vastasseis ettevõtjate-konkurentide vahel, sest kuidas sa lubad võistlejal oma alalt torujuhet läbi tõmmata (nagu noaga lõikab südame juurest). Ühesõnaga kujuneski välja olukord, kus kõik süüdistasid kõiki vääriti/vääritus käitumises. Ja kõik koos süüdistasid sadamat, et see ei kutsu konkurenti korrale. Milline siis oli tulemus? Mitmed projektid jäid venima, mitmed projektid surid välja ja konkurendid kulutasid oma raha ja energiat täiesti kasutule kohtuprotsesside jadale. Sellistest kohtuprotsessidest pole tihti kasu, kulutavad mõttetult kohtu ressurssi. Kuna regulatsiooni põhi on vale, siis toodabki see pidevalt uusi tülisid. Kui ma eelmises lauses kirjutasin, et kohtuprotsessidest polnud kasu, polnud ma päris aus. Nimelt tekkis sellest algsest regulatiivsest valeotsusest, mis pärsib terve majandussektori normaalset arengut, järelturg – õigusteenused. Mida rohkem me vildakaid või mitmetitõlgendavaid regulatsioone teeme, seda suuremaks ja vohavamaks muutuvad järelturgude osakaal. See tähendab igasuguseid nõuandjaid, kokkuleppijaid ja silujaid, mis omakorda võib viia subkultuuride ja tugisüsteemide tekkimiseni.
Ülalkäsitletud näited annavad aimu, kuivõrd tähtis on omada mõistlikku regulatsiooni. Mõistliku regulatsiooni aluseks on mõistlik seadusandlik raamistik, mis võimaldab regulatsioonidel tõhusalt toimida … või siis mitte nii tõhusalt.
Kontrolliökonoomika ehk „Tere tulemast Karistuse Wabariiki!”
Kokkulepitud regulatsioonide täitmine on kogukonna eksistentsi üks eeldusi, kehtestatud regulatsioonide täitmise kontroll aga bürokraatiamaailma üks põhitalasid. Kui tuua siia eespool käsitletud pendelukse näite,