rohkem olla)
• 150–250 g fariinsuhkrut (maitse järgi)
• 8 tl peent meresoola
• 5 spl linaseemneid (võib peenestada)
• 5 spl õlikanepi seemneid
• 3 spl mooniseemneid
• 1 tl jahvatatud koriandrit (või köömneid)
• paar peotäit kaerakliisid või rukkihelbeid (soovi korral)
• 1,8–2 kg leivajahu (parim on täistera rukkijahu)
Umbes 500 grammi rukkijahu võib asendada täistera nisujahuga. Ära kasuta rafineeritud valget jahu ega suhkrut – leib saab maitsvam ja tervislikum! Ka meresoola maitse on mahedam, tal pole tavasoolale omast kibedat kõrvalmaiku.
Aeg koos hapnemise ja kerkimisega 24–30 tundi
Ahjus küpsemise aeg 60–70 minutit
Jahu kvaliteedist oleneb hapnemisprotsess ja leiva maitse. Parim jahu on otse talunikult ostetud täistera rukkijahu. Turgudel ja ökopoodides on see pidevalt saadaval.
Juuretist saad ka ise teha: võta 3–4 viilu poerukkileiba ning pool liitrit petti või hapupiima ning lase soojas ruumis ööpäev hapneda. Siiski võid arvestada, et kuni esimesed kolm leivategu võivad aia taha minna, sest juuretis muutub iga korraga võimsamaks tänu paljunevatele bakteritele. Kui oled neljanda korrani välja kannatanud, oled edaspidi mureta. Hulga parem on alustada sõbralt saadud valmis juuretisega.
Juuretis säilib külmikus elusana 2–3 nädalat. Kui leivateole jääb pikem vahe, pane juuretis sügavkülma. Selline karm kohtlemine siiski nõrgestab teda.
Leiba ei pea tundide viisi sõtkuma, nagu vanad raamatud räägivad. Piisab, kui kõik on väga korralikult segamini segatud.
Leiba saab küpsetada tavalises elektriahjus. Ära ainult ust poole pealt lahti tee.
Hoidu pärmist, kuigi see kõiki protsesse kiirendab. Pärmi lisades kindlustad, et maitse pole see õige, leib ei säili ning läheb kergesti hallitama. Puhtalt juuretisega kergitatud leib säilib värskena tavalisel toatemperatuuril vähemalt kaks nädalat, aga kauemgi.
• Sega suures kausis juuretis sooja veega ning lisa täistera rukkijahu nii palju (2–3 klaasi), et tekib paks kört. Kata leiva anum kilega või kaanega ning pane sooja kohta hapnema. Temperatuur peaks ideaaljuhul püsima 25 ja 28 kraadi vahel. Võid kausi pealt lisaks veel froteerätikuga katta. Ruumis ei tohi olla tuuletõmbust! Mina teen tavaliselt leiba saunapäeval – panen õhtul leiva sauna eesruumi toimetama –, soojus on kindlustet.
• Järgmisel päeval, vähemalt 16 tundi hiljem sega valmis leivatainas –alusta soolast, suhkrust ja linaseemnetest (köömnetest või muudest seemnetest, mis meeldivad), seejärel pane hulka jahu. Mina segan tihti hulka kliisid või näiteks pähkleid ja rosinaid, et saaks huvitavam ja tervislikum. Muuseas – mulgimaine traditsiooniline lihaleib, segatuna kergelt praetud peekoni, sibula, küüslaugu ja soolasilgu seguga on talvel üks ütlemata toekas suutäis. Põneva maitseelamuse saad, kui segad leivatainasse lihtsalt või sees hautatud peenestatud küüslauku.
Kui soovid õhulisemat leiba, küpseta seda vormis ja kasuta vähem jahu, et tainas oleks päris pehme. Sõtkuda pole vaja, sega korralikult läbi (see on füüsiliselt päris raske töö!) ning tõsta suure puulusikaga vormi. Mina teen just nii. Sõtkumise sõbrad võivad teha paksu taina ning sellest pätsid vormida, kuid siis saab leib tihkem ja raskem.
• Nüüd tuleb võtta tainast 4–6 supilusikatäit ja panna järgmise korra juuretiseks külmkappi kilekotti.
Sama oluline kui hapnemine on ka leiva kerkimine. Retseptis toodud kogusest saab kolm leiba. Jaga tainas võiga määritud leivavormidesse, silu pealt külma vette kastetud käega ning lükka näpuga augukesed või käeseljaga ristimärk, et saaksid jälgida kerkimist. Pane vormid 2–4 tunniks paksu rätiku alla sooja ruumi kerkima. Kui taina hulk on kahekordistunud, võib küpsetama asuda.
• Soojenda ahi 250 kraadini, küpseta selles kuumuses leibu 15–20 minutit (jälgi kooriku värvi!). Suur kuumus teeb krõbeda kooriku. Siis keera 200 kraadile (tava-ahjus, kui sul on võimas profi-ahi, keera 175 kraadini) ja küpseta veel ca 45 minutit. 10–15 minutit enne lõppu võid ülemise ja alumise riiuli leivad ära vahetada, et kõik nii pealt kui alt kuumust saaksid.
• Kui leivad ahjust välja võ-tad, võid kooriku värske taluvõiga üle pintseldada. Siis on seda edaspidi kergem lõigata ja leib on maitsvam ka. Soovitan lasta leival vähe-malt 60 minutit jahtuda, enne kui lõikama asud. Soe leib on nätske! Kui sa seda just üksinda sööma ei asu, on see raske – keegi ei malda sooja leiva lõhna lummuses oodata. Aga tasub siiski.
VANASTI EI ANTUD perele kunagi sooja leiba, sest nii sattus nädala varu päevaga hädaohtu. Ka olevat paar päeva tahenenud leib tervislikum. Kuid soojast leivakäärust võiga pole paremat toidu-poolist siiski veel välja mõeldud. Ja kulunud 24 tundi on hästi kasutatud aeg.
2006–2007. ABIKAASAST SAI VABARIIGI PRESIDENT
2006. aasta jäi nii Eesti kui teie pere ajalukku kui Toomas Hendrik Ilvese presidendiks kandideerimise aasta. Kuidas te Toomasega seda enne omavahel arutasite? See oli ju nii suur otsus, mis muutis sinu elu totaalselt.
Me olime alati kõiki asju omavahel arutanud. Alati. Aga nõusoleku presidendiks kandideerida andis Toomas tõesti niimoodi, et mulle ei öelnud. Ta teadis suurepäraselt, et ma oleksin selle vastu, et ma tõestaksin paberi peal must valgel ära, kuidas meil kõik Ärma plaanid siis uppi lähevad, kui ta valituks osutub. Meil olid ju suured ärilaenud. Kui ettevõte ei tööta, pidanuks me need laenud eraisikuna enda peale võtma. Laenu kuumakse oli suurem kui korralik juhipalk.
Ent kõik paraku läkski nii. Kui Toomas presidendiks valiti, ei kujutanud keegi ette, mida Ärmaga uues situatsioonis üldse peale hakata. See, mis pärast presidendiks valimist lahti läks – et elu ja olu niimoodi korraldada, et me ise ega ka talu kohe ära ei sureks, oli ikka paras õudusunenägu. Ma kaks aastat tegelesin sellega – ametiasutuste, pankade, inimeste ja numbritega. Ja samal ajal sain meedialt avalikkuse ees kogu aeg vaid sõimata.
Ei taha seda aega meenutadagi.
Tahaksin rääkida ka kehakaalust, sest need aastad 2006 ja 2007 tuletavad ka selle teema meelde. Sa olid pärast sünnitust kuigivõrd ülekaalus, selline korralik priske eesti naine. Ja kuuldavasti peeglit Ärmal üldse ei olnudki ning sul olid hoopis muud prioriteedid. Kui said presidendi kaasaks, tehti su välimusest probleem.
Ma võtsin rasedusega tohutult palju juurde. Kuna läksin kuus nädalat varem sünnitama, olin ma… Tegelikult ei teagi täpselt, kui raske. Kuna pidin ootamatult sünnitama minema, siis keegi mind enam ei kaalunudki. Aga enne seda olin juba üle 30 kilo võtnud juurde. Üle kolmekümne kilo! Seda on hästi palju. Aga muud näitajad ei läinud mul korrast ära. Kui võtad liiga palju juurde, siis tavaliselt vähemalt veresuhkur läheb normist välja, aga minul ei läinud. Ja ma ei mäleta isegi seda, et oleksin kuidagi palju või imelikult söönud. Ei tea. Igatahes võtsin rasedusega tohutult juurde ja sünnitus ka eriti maha ei võtnud. Paljud küll lohutasid, et imetamisega võtab kindlasti kaalust alla. Mina ei võtnud mitte grammigi, kuigi kaheksa kuud andsin lapsele rinda.
Aga tõepoolest, kui ma Ärmal eri rinnetel toimetasin, siis ma sellele üldse ei mõelnud. Käisin dressipükstega ja peeglit mul tõesti ei olnud.
Ja siis toimus totaalne ja uskumatu pööre. Nagu filmis, et võetakse talutüdruk ja tõstetakse uude maailma, rambivalgusesse.
See ei olnud mulle just päris uus maailm, tegelesin ju varem meediaturundusega – eks olnud seegi suhteliselt glamuurne keskkond. Aga ma ei olnud oma linnariideid Ärmal isegi lahti pakkinud. Kõik kostüümid, kingad ja kübarad olid