Kirju. Evelin Ilves

klattima kogu Ärmat puudutavat majandustegevust, laenusid ümber mängima ja kogu äriplaani ümber kirjutama. See kõik oli piisavalt hull…

      Algasid pikad läbirääkimised pankadega. Kõigepealt üldse välja mõelda, kuidas see kõik saaks toimida nii, et me kõik ellu jääksime. Külalistemaja oli ju äriprojekt ja selle loomiseks võetud ärilaen, mida palgast tagasi ei maksa. Kuus kuud toimis see ärina ning siis tuli lõpp. Julgeoleku kaalutlused määrasid minu ettevõtte varjusurmale.

      Elu ise aga nägi alguses välja nii, et tuli näiteks Suurbritannia kuninganna ja sa särad riiklikul vastuvõtul, siis aga sõidad Ärmale tagasi, vaatad tolmurulle ja seda, kuidas köögis on pliit räpane. Mõtled, mida külalised kõigest sellest arvavad.

      Mäletan eredalt, et ühel pühapäeva hommikul sõitis tundmatu kaubik koos sõiduautoga äkki Ärma tagahoovi. Alguses meil ei olnud tõkkepuud ja nõnda juhtuski, et iga paari päeva tagant sõitis keegi hoovi presidendi talu vaatama. Nii mõnigi tuli koos hääleka õigusega seda kõike näha…

      Tol pühapäeva hommikul ei teadnudki, mida või keda seekord oodata. Aga autost astus välja tuntud roosikasvataja Rein Joost koos abilistega. Vaikides asusid nad roose talveks maha lõikama ja peenraid kinni katma.

       Miks?

      Sügisel lihtsalt peab seda tegema. Nad tulid appi. Ilma kutsumata. Puhtalt omal algatusel.

       Sina ei teadnud, et tullakse?

      Ei. Reinu roose, tema poogitud istikuid, on Ärmal hästi palju. Ta teab hästi, kui palju tööd on nende kuninglike lilledega nii sügisel kui ka kevadel. Ma tookord ei olnud veel isegi jõudnud mõelda, kuidas ma seda kõike nüüd teen. Sest roosidega ei saa niimoodi, et ma tunni ajaga lõikan üksinda 400 roosi maha. Selle peale läheb päris palju aega ja seda ei saa teha suvalisel ajal. Ilm on oluline, peavad juba püsivalt miinuskraadid olema. Kui on ikka veel soe, ei saa roose kinni katta, sest nad lähevad siis hallitama. Õige aeg võib mõnel aastal olla oktoobris, teisel aastal aga hoopis detsembris. Sa pead olema tähelepanelik ja kohal. Mina aga ei saanud enam olla kohal…

       Aga edaspidi hakkasid ise lõikama või olid siis juba abikäed?

      Mõne aja pärast, vist aasta jooksul, võttis kantselei tööle ühe mehe ja naise, kelle ülesandeks oli talu korras hoida. Kuna see oli ametlik residents, pidi riigipea saama igal hetkel sinna oma külalistega sisse sõita. Meedia aga tegi ka sellest sammust peaaegu et kuritöö.

       Aga presidendi Paslepa suveresidentsis oleks olnud samamoodi?

      Muidugi. Aga sellise võrdluse peale vist ei mõelda.

      Minu jaoks oli hämmastav see, et kui kaks inimest võeti tööle kohapealt Abja-Paluojalt, näidati meedias seda nii halvas valguses. Kaks inimest Abja-Paluojalt said tööd! Üks nendest kasvatas üksi kolme last. Selle eest, et Mulgimaal said mõned inimesed riigi palgale, saime meie üheksa aastat järjest kollase meedia käest võtta. Selle aja jooksul on need kolm last suureks saanud ja kõrghariduse omandanud. Seda on nii hea teada.

       Kas tunned end Abja-Paluojal koduselt? Kadri Keiu käis Karksi-Nuia lasteaias. Kuidas sa nende kohtadega suhestud?

      Ma olen üpris hea kohanemisvõimega, tunnen ennast igal pool üsna kiiresti koduselt, kui ma kuhugile settin. Punun omale pesa. Kodu on ju seal, kus on su süda. Ja süda on põues.

       Nagu ka Rocca al Mare tornmajas, sinu uues kodus alates maikuust 2015?

      Rocca al Mare on ilus kant. Tegelikult igatsesin ma Ärmal olles terve aja merd. Igatsesin väga. Kogu aeg teadsin sisimas, et tahan mere ääres elada. Seal oli ikka väga sisemaa.

      Isadepäev

      KUI TOOMAS HENDRIK PRESIDENDIKS VALITI ja Kadri Keiu televiisorist nägi, kuidas must limusiin issiga Kadriorgu keeras, jäi ta sügavalt mõttesse ning küsis: „Emme, kui issi on president, kas ta siis kolibki sinna Pehmete ja Karvaste majja ega tulegi enam koju Ärmale?“ Lapse silmis oli suur mure.

      Rääkisime siis temaga selgeks, et issi on ikka issi ja president on amet nagu iga teinegi. Ainult et mõnes ametis ollakse rohkem televiisoris ja teises jälle ei satutagi sinna.