tõsi. Eesti riigipea abikaasal ei ole võimalik minna Pariisi ega Londonisse ega New Yorki ühessegi moemajja. Ta saaks sealt endale tellida ühe kleidi terve aasta esinduskulude eest. Sa võid osta tavalisest odavast New Yorgi kaubamajast, kus kõik inimesed käivad. Seda olengi igapäevaste riiete puhul päris palju teinud. Ja riiki esindades olen alati Eesti moekunsti kandnud, sest nii tundus õige ja ega meie disainerid millegagi teistele alla jää. Hinnad on samuti meie eelarvele vastuvõetavamad.
Aga tagasi Ärma juurde. Kas sul on kahju, et Ärma turismitalu ei tulnud?
Muidugi on kahju.
Oled selle teemaga enda sees rahu teinud?
Jah.
Aga kõik need raamatud seal raamatukogus, mida huvilised vaadata ei saa…
Õnneks neid raamatuid on seal siiski loetud ja vaadatud.
Mäletan, kui presidentuur algas, ütlesime meeskonnale, et me ei plaani kasutada Paslepa suveresidentsi, mille tühjana ülalpidamise kuludeks maksab riik sama palju, kui on Ärma talu aastakulud. Meile tundus mõistlik Paslepast loobuda, see ära müüa, ning kasutada selle asemel Ärmat ka ametlikeks üritusteks, kuna kõik tingimused olid sealgi olemas, lisaks kõik, mis kaasneb ühe hoitud ja armastatud Eesti maakoduga.
Tegelikult on see kõik mulle ikka nagu unenägu. Kas pole kummaline, et sa ehitad üheksa toaga külalistemaja, kus on ruumid konverentside ja pidulike vastuvõttude jaoks, raamatukogu, restoran ja köök külaliste teenindamiseks, suur lilleaed ja park koos kõnniteedega ning isegi ümber maja kulgev mustkattega tee, et külalised saaksid mugavalt autost väljuda ning autod eest ära sõita… ja sul pole ehitades aimugi, et lõpuks saab sellest hoopis riigipea residents ja justkui juhuslikult täidab see maja kõik selleks vajalikud tingimused.
Tõesti, sinna mahub ööbima täpselt üks president koos oma lähima kaaskonnaga: mõned nõunikud ja abid ning kaitsemeeskond. Kui selle ära tabasin, siis mõtlesin küll, et kõik on ikka kuidagi ette määratud: inimene tegutseb, aga jumal ikka juhib…
Kas välisministeerium võttis teie plaani lihtsalt omaks?
Alguses oli see kõik päris keeruline. Välisministeeriumi arvates asus Ärma lihtsalt liiga kaugel. Kes jaksab kaks ja pool tundi kuhugile üritusele sõita? Esimesed külalised olidki pigem meie sõbrad. Esimese riigipeana külastas Ärmat Läti tollane riigipea Vaira Vīķe-Freiberga.
Kuidas ta siis tuli?
Riiast helikopteriga ja loomulikult oli see kohalikule rahvale suur sündmus. Kõigepealt käis hästi suur sõjaväe helikopter paar päeva varem proovimas, kuidas ta saab meie põllu peale maanduda. Tuli väga suur masin taevast ja… maanduski.
Aga päeval, kui tuli Vaira Vīķe-Freiberga, sadas vihma. Ja kuna Ärmal on enamasti savimaa, kohati kümne meetri sügavuselt, siis eriti vihmase ilmaga see maa enam ei kanna. Kohe, kui vihma sajab, saab kõndida ainult kummikutega. Helikopter tuli sinna küll õnnelikult maha, aga majani tuligi tulla kummikutega üle põllu, kus vajusid vahepeal ka poole sääreni sisse.
Aga tasapisi harjuti ära, et tegelikult on Eesti väike?
Sellega pole siiamaani ära harjutud. Ikka on Eestis kaks tundi sõitu tohutult kaugel. Aga kui Ärmale tulid rahvusvahelised külalised, olid nad lihtsalt hämmingus, heas mõttes muidugi. Neile tundus Lõuna-Eesti täiesti teistsugune kui Tallinna ümbrus, mis ju ongi tõsi. Samuti need õnnelikud, keda oli varem viidud Muhumaale või Pärnusse, ei suutnud uskuda, et ka need kõrged põlismetsad ja künklik maastik sadade järvede ja rabadega on ikka veel seesama Eestimaa. Samuti ei osanud keegi oodata, et leiab end rohkem kui 300aastasest talust, kus üks ja sama pere on tänaseni järjepidevalt elanud. Või et keset põlismetsa, kuhu oled kaks tundi sõitnud ning kus näinud vaid kümmekonda autot ja sama arvu metsloomi, on äkki roosiaed. Inimesed lihtsalt ahmisid õhku.
Viimased turismitalu külalised, kes Ärmal käisid, olid Austria ärimehed, kes tulid Baltikumi investeerimiskliimat uurima. Nad lihtsalt seisid maja taga kiviterrassil esimesed kümme minutit vaikides. 30 lipsustatud meest 300 lõhnava roosi keskel, ja kes ei näi uskuvat oma silmi, missugune on Eestimaa. Mulle kui perenaisele oli see omakorda tore elamus.
Kui palju see turismitalu jõudis lahti olla?
Kuus kuud. Avasin oktoobris ja meeletu pingutusega hoidsime kevadeni lahti, kuigi julgestuspolitsei kontrollis algusest saadik kõiki külastajaid.
See aeg näitas ära, et talu oleks vist päris hästi käima läinud?
Küllap oleks.
Aga paraku oli olukord muutunud.
Kui hakkasin külalistemaja ehitama, polnud sellist asja nagu presidentuur isegi unes minu äriplaani ohustamas.
Presidentuuri tõttu tuli hakata tähelepanelikult kontrollima, kes sinna tulevad?
Just. Kõik külaliste nimekirjad käisid julgestuspolitseist läbi. Ent ega julgestus ei avalda ju, kuidas nad töötavad. Keegi mainis, et sisuliselt peaks iga kord selle maja pommikoertega läbi käima, kui keegi võõras on seal olnud. Niimoodi ei saa elada ega ammugi külalistemaja pidada.
Ja meil hakkasid asjad kaduma. Ma ei tea, kui palju näiteks raamatuid või plaate raamatukogust ära kadus. Ma ei uskunud, aga siis hakkasid isegi seebialused ja muud pisiasjad ära kaduma. Lõpuks pidime tunnistama, et tõesti varastataksegi. Päriselt. Teised hotelli-pidajad naersid minu sinisilmsuse üle. See olla argipäev, et aeg-ajalt võetakse ka viietärnihotelli toast kõik kaasa, mida liigutada saab. Meile oli see võõras maailm ja käitumine: võtta presidendi talust endale lihtsalt kaasa midagi „mälestuseks“.
Mis juhtus sinuga sel ajal tunnetuslikus plaanis? Kas sa suutsid selle presidendiaja endale meeldivaks uueks kogemuseks mõelda? Või said lihtsalt aru, et rong on läinud, sa ei saa oma abikaasat ümber veenda, sest ta on juba jaa-sõna andnud, targu sinuga rääkimata, ja sa lihtsalt oled selles rongis sees?
Mul tõesti ei olnud mingit valikut. Kui küsisid, kas ma olen selle taluga rahu teinud, siis…
Kui ma ehitasin külalistemaja, meeldis mulle seal üksinduses olla. See rahu, ilu, see enese loodud esteetika ja hea kohaenergia. Seda oli palju ja ma tahtsin seda teistega jagada. Ma teadsin, et nii paljudel inimestel on sellest lihtsalt puudus. Kogemuse jagamine on nagu rõõmu jagamine, seda tekib siis üha juurde. Ja ma nägin seda külaliste pealt: kui nad tulid, olid nad alguses rahutud ja ärevad, siis aga vaikselt rahunesid. Närviline vibratsioon ja värelus hajus ning asendus sulni vaikusega sinu ümber ja su sees.
Pärast Toomase presidendiks valimist muutus kõik täiesti vastupidiseks. Inimesed ei tulnud enam puhkama, vaid hakkasid massiliselt käima vaatamas presidendi talu. Ja ka meid ennast. Selle metsikult suure avaliku tähelepanu foonil sai Ärmast järsku ainus koht, kuhu sai pilkude ja kaamerate eest varjuda. Ja ma vajasin Ärma rahu.
Tahtsin tegelikult küsida, kas suutsid endale meeldivaks uueks kogemuseks mõelda, et sinust saab presidendi naine? Või lahkusid ikkagi vastumeelselt Ärmalt Kadriorgu?
Kui Lennart Meri suri, hakati pinevalt arutama, kes võiks olla järgmine riigipea. Mäletan, et ma olin sel ajal üksinda Ärmal. Tegelikult küll koos Kadri Keiu ja setter Ludwiguga. Tol ööl pärast Lennart Meri surma ma kuidagi mõistsin, et Toomas võtab selle vastutuse, missiooniinimene, nagu ta on. Telest jooksis läbi kogu Lennarti pärand ja aeg… Ja siis vahepeal oli meil olnud nii teistsugune aeg riigipea mõttes. Kõik see äratas uuesti ellu öölaulupeod ja vabaduselaulud. Keegi pidi tulema ja Eesti näo tuleviku poole pöörama. Ma ei näinud kedagi teist peale Toomase seda välja kandmas. Nii et ma sisimas teadsin, aimasin… Aga seda, et ta tõepoolest kandideerib presidendiks, kuulsin siiski raadiost.
Sind segati tegelikult sinu tegevuse juures. Sinul oli