et olin linna- ja maaelu kontrasti riietuse ja välimuse poolest korra juba tajunud, nüüd tuli see lihtsalt teistpidi. Nüüd pidin uuesti hakkama kogu garderoobi üles ehitama. Ja sain aru, et enamikku, mis mul enne on olnud, ma enam kasutada ei saa, sest see oli juba ajast ja arust ja ära kantud ning palju asju ei mahtunud selga ka.
Oli sul presidendiprouaks saades isiklik ostunõustaja?
Ei-ei-ei!
Inglismaa kuninganna vastuvõtt 2006. aastal oli see, kui said esimest korda tohutu meediapõntsu oma kehakaalu ja maasikavahuse kleidi eest. Ma arvan, et kui meenutad seda aastat, siis see oli ilmselt päris raske kuu?
See meediakajastus oli lihtsalt… kole. Mäletan, et sõitsin Ärmale ja lihtsalt ei lugenud ühtegi artiklit ega ammugi kommentaari. Nägin juhuslikult Õhtulehe esikaane fotot ja kõik edaspidine oli nagu üks halb unenägu.
Minu meelest ei tohiks kedagi kehakaalu pärast häbistada. Esiteks on see lihtsalt maitselage ja madal. Teiseks oli mu tollane kleit võrratult ebafotogeenne.Fotol muutis kleidikangas värvi ja nägi üldse täiesti teistsugune välja kui päriselus. Nii ongi paraku, et üks kleit võib pildi peal näha välja ilusam kui tegelikkuses ja teine jälle vastupidi. Pärast seda olen kõiki tualette valmimise käigus pildistanud. Elu õpetab.
Kas sa ise valisid selle kleidi?
See tehti mulle. Tiina Talumees tegi.
Ja pärast ta kommenteeris avalikult, et sul ei ole hea keha?
Pärast oli kommenteerinud tõesti, et sellele kehale ei olevatki võimalik hästi istuvat kleiti teha…
Eks tegijatel on erinev võimekus. Ma ise tundsin ennast selles kleidis täiesti hästi! Kui seda tehes peeglisse vaatasin, oli pilt täitsa tore. Hiljem küll keegi mainis, et sealses ateljees olla salendav peegel… Kui nii, siis on see küll hoopis kurjem lugu. Ja foto ning eriti televisioon lisavad ju kilosid vaid juurde…
Aga siiski oli see Eesti meedia õelus ja madalus mulle lihtsalt uskumatu. See kogetud tunne segas mind ka hiljem mitu korda riigivisiitidel teistesse riikidesse. See tekitas ebakindlust. Mäletan hästi, et hulk aega hiljem, kui me Hispaanias riigivisiidil olime, ütles kuninganna, et ma ei pea muretsema, kohal on küll väga palju meediat, lausa 50 telekaamerat, aga nad kõik on heatahtlikud. Kleit võib olla kellelgi kogemata isegi tagurpidi seljas, keegi ei tule sind selle pärast materdama. Nad on sõbralikud ja kenad. Ja siis ma mõtlesin küll, miks see meil Eestis nii teistmoodi peab olema. Mis meil küll viga on?
Rootsi riigivisiidil tehti villase vilditud mantliga sedasama. Ma tuttavate kaudu kuulsin, et noor käsitöömeister, kes selle valmistas, oli pärast mitu kuud depressioonis. See on nii alatu, kui inimestele nõnda haiget tehakse!
Aga muidugi ei ole minu asi siin hinnanguid anda. Igaüks kogub ise oma karma võlga ja maksab selle ka kinni.
Kas see Inglise kuninganna vastuvõtt ja sellele järgnev aeg muutis su elus midagi? Kaugelt vaadates tundub just see murdepunktina. Kas siis otsustasidki, et pead hakkama aktiivselt sporti tegema?
Ei vasta tõele. Ma olen eluaeg teinud sporti, kogu aeg ja palju. See ei muutnud midagi.
Aga lähme tagasi presidentuuri juurde. Miks sina presidendi valimiskampaaniat ei korraldanud? Kas nemad ei tahtnudki või sina otsustasid, et…?
Seda, mida nemad tahtsid või ei tahtnud, ma ei teagi, aga mina olin oma külalistemaja korraldamisega sel ajal ööpäev ringi rakkes.
Aga sisemiselt? Hoidsid hinges pöialt, et Toomas saaks presidendiks, või mõtlesid, et loodetavasti läheb see karikas teist mööda?
Tead, ma tõesti ei mõelnud sellele. Mul lihtsalt polnud aega, ajasin oma asja.
Kui see kampaania päriselt käima läks, tekkis toona väga selgelt kaks poolt ja tuli valida, kas üks või teine. Minevik või tulevik. Lõpus olid inimesed kahes leeris, valimiste päeval üks laulupidu ühel ja teine teisel pool Estoniat. Siis ei olnud mul enam võimalik olla ükskõikne.
Siis ikka toetasid?
Muidugi.
Mis motiveeris sind Toomase presidendiks valimise järel elus täiesti uut lehekülge pöörama? Sa hakkasid nii-öelda riigiteenijaks. Oli sul muud valikut, muud võimalust? Jätkata Ärmaga?
Mul ei olnud muud valikut.
Esimene asi oli Ärma ja elukorraldusega enam-vähem mäele saada. Tundsin, et on võimalik ka nii hakkama saada, kui enamik riigipea sissetulekust läheb laenude katteks ja meedia kallab sind hommikust õhtuni solgiga üle. Riigipeal olla nii kõrge palk ja esinduskulud ja nii edasi. Aga tegelikkuses jääb tal sama palju järele kui ühel tavalisel keskmisel liinitöötajal. Isegi võib-olla vähem. Ta lihtsalt maksab pangale laene tagasi. Aga on ikkagi võimalik pankrotistumata hakkama saada.
Edasi hakkasin mõtlema sellele, mida mina ise Kadriorus teen. Nende aastate jooksul tahtsin mitu korda uuesti tööle minna, aga mulle tehti üsna kiiresti selgeks, et see ei ole võimalik. Seadus otseselt ei keela riigipea abikaasal töötada, aga ükskõik, kelle või mille heaks ma töötan – kasutan paratamatult ära oma positsiooni, et seda ettevõtet või organisatsiooni esile tõsta. Teiseks tekib otselink presidendiga, kontrollimatu info liikumine…
Ühesõnaga, minu tööleminek oli Kadrioru meeskonna arvates üks erakordselt halb idee.
Siis mõtlesingi põhjalikult läbi, mida ma üldse teha saan. Üks suuremaid probleeme oli minu jaoks see, et olin terve oma tööelu pühendunult töötanud, ja saanud selle eest väga korralikku palka. Ma olin saanud endale alati ise lubada kõike, mida soovisin. Teenisin omal ajal mitu korda rohkem kui Toomas välisministrina. Ja järsku olin vastupidises situatsioonis. Kui sain lapse, programmeerisin ennast ülalpeetavaks kõige rohkem kolmeks aastaks. See oli mulle vaimselt väga-väga raske, et pean mehe käest raha küsima. Et enam ei olegi nii, et saan ise palka ja ise otsustan, mida tahan ja teen. Sellega hakkama saada oli tõesti vaimselt pingutav ja võttis mul pikalt aega, kuigi Toomas ei teinud sellest kunagi probleemi, ma ei pidanud midagi nuruma ning see ei olnud lõppkokkuvõttes ebameeldiv.
Ja kui Kadri sai kolmeaastaseks, valiti Toomas presidendiks. Siis läks see kõik edasi. Veel viieks aastaks. Ja siis veel viieks…
Jäidki edasi ülalpeetavaks.
Jäin edasi.
Riigipea abikaasale on ette nähtud esinduskulud, mis pole üldse väiksed. Ent kulud, mis esindamisega tegelikult kaasnevad, on lihtsalt nii metsikult suured. Ühelgi normaalsel inimesel ei lähe vaja kümnendikkugi sellest garderoobist, mida vajad siis, kui oled hommikust õhtuni laustähelepanu all. Kui pidevalt arvustatakse, kas üks asi sobib teisega kokku, kas sul on kampsun topiline või kingad lääpa tallatud, kas kott ja kindad ikka on toon toonis… Siis avastadki aastate möödudes, et sul on 15 paari kindaid, 25 paari kingi ja kümme meetrit riideid kappides.
Ja tõsi ta on, laval, publiku ees ongi ju oluline, kuidas sa välja näed. Hakkasin aru saama, kuidas mõjub kaamera ees telemeik ja mis mõju on valgusel siseruumides või õues. Mõistsin, et kui panen käed kõnet pidades puldi peale, siis peabki maniküür veatu olema. Teadvustasin, et mind vaadatakse väga lähedalt suurte kaamerate ja suurendustega ja kõik peabki olema perfektne. Peabki. Sest muidu sa ei austa oma publikut. See on lihtsalt teistsugune lähenemine. Sa ei tee seda sellepärast, et tahad ilus olla, vaid pakend on nüüd sinu sõnumit edastades palju olulisem, kui iial varem oled arvanud.
Ja selle kõige peale kulub nii palju. Nii aega, energiat, raha kui närve. See ei tee selle rolli kandja elu ilusamaks. Pigem isegi vastupidi. Kuid kõigest on võimalik tuua välja kas valguse või varjupool.
Sissetulek lähebki selle peale, mis öeldud – esinduskuludeks.
Ega