isalikult ja poisi silmad võbelesid taas temale. „Olen kindel, et mõte sellest, kuidas tuntud tapjad sind jahivad, põhjustab sulle vähemalt veidi muret.”
„Kas ma näen välja, nagu vaevaksin südant?”
„Ei, aga sa ei näe välja ka intelligentne, kuid jätan sulle võimaluse mu kahtlusi ümber lükata.”
Fletcher põrnitses teda, nõjatus pingile ja ei öelnud midagi.
„Kui nende mõrvade taga on Batu,” jätkas Leebesurm, „tahab ta kasutada sinu võimeid värava avamiseks, mis lubaks Nägudeta Jumalatel tagasi tulla. Sa ikka tead Nägudeta Jumalatest?”
Korraks tundus Valküüriale, et Fletcher on vastamiseks liiga solvunud, kuid viimaks ta noogutas. „Vanamehed rääkisid neist. Nemad on need, kes tahavad maailma üle võtta. Aga see on ju lihtsalt lugu. Miski sellest värgist pole päriselt.”
„Mina arvasin samamoodi,” ütles Leebesurm. „Ent mu arusaamad muutusid.”
„Nii et kui Nägudeta Jumalad tagasi tulevad, lõpeb ka maailm?”
„Ilmselt ei lõpe see kohe. Nad tulevad tagasi, võtavad üle hävimatud inimkehad, teevad linnad maatasa, põletavad looduse, tapavad miljardeid, orjastavad ülejäänud inimkonna ning sunnivad neid surnuks töötama, ja siis maailm lõpebki. Kas kõik on hästi, Fletcher? Oled järsku väga kahvatu.”
„Kõik on korras,” pomises Fletcher.
Leebesurm vaikis viivu ja mõtles sellele. „Kui Batu vajab kõige selle toimumiseks Teleportijat, miks ta ei otsi mõnda kogenumat? Sul pole isegi ametlikku väljaõpet. Sa võid teiste arvates olla loomulik talent, aga Cameron Valeviga võrreldes on su võimed praktiliselt olematud.”
„Kui Cameron Valev on nii kuradi kõva,” ütles Fletcher põlglikult irvitades, „miks on ta siis nii kuradi surnud?”
Valküüria ei soovinud siin ilmas teha midagi enamat kui üle laua küünitada ja Fletcher Rennile vastu kõrvu virutada. Leebesurm see-eest jäi sama emotsioonituks kui enne.
„Ehkki see läheb su instinktidega vastuollu, peaksid omaenda ohutuse huvides meie valve alla tulema,” andis Leebesurm nõu.
Fletcher irvitas taas. „Panete mind siis koduaresti? Pole mingit muud varianti, luukeremees.”
Valküüria põrnitses teda põlglikult. „Tal on nimi ka.”
„Ahjaa, Luuker Leebesurm. Luuker. Vaat see on üks imelik nimi. Sa sündisidki luukerena või olid su vanad murettekitavalt lootusrikkad?”
„Luuker Leebesurm on hiljem võetud nimi,” poetas Leebesurm kuivalt.
„See on see eelis meie väikeses „maailmas, mis on maailma sees”,” lisas Valküüria. „Sulle räägitakse mõnedest reeglitest, paarist trikist, mida läheb ellujäämiseks vaja.”
Fletcheri õlad liikusid veidi, otsekui oleks need liiga laisad, et nii ruttu pärast eelmist kehitust taas vaeva näha. „Mul on kõik kombes.”
„Seni. Aga kuidas sulle meeldib olla kellegi hüpiknukk. Kui sa ei vali endale ise nime, võib iga hakkajam sorts otsustada, et vajab uut lemmiklooma.”
„Ahaa. Nii et Valküüria Kain polegi su pärisnimi, mis?”
„Just. Võtsin selle nime, et mind ei saaks keegi kontrollida.”
„Noh, mina muutsin oma nime siis, kui kodust minema jooksin. Nii et ma pole vist ka ohus.”
Ta nautis olukorda. See muutis ta Valküüria silmis veel ebameeldivamaks.
„Kas oleme lõpetanud?” küsis poiss. „Mul on vaja paaris kohas käia ja paari inimest näha.”
„Nemad ei peatu. Ükskõik, kuhu sa lähed, nemad leiavad su üles. Ja kui nad su üles leiavad, sunnivad nad sind ka end aitama,” sõnas Leebesurm.
„Keegi ei sunni mind…”
„Ma pole veel lõpetanud,” katkestas teda Leebesurm.
Fletcher ohkas ja kergitas äraootavalt kulmu.
„Nagu ma ütlesin, kui nad sind leiavad, sunnivad nad sind end aitama. Ja kui sa aitad neid, Fletcher, oled nendega mestis.”
Fletcher kortsutas kulmu. „Mis tähendab mida?”
„Mis tähendab seda, et sa ei pea muretsema nende pärast. Sa pead muretsema meie pärast.”
Fletcher kahvatus veel rohkem. Valküüria leidis end mõttelt, et Leebesurm oskas vajadusel olla väga hirmutav.
„Sa ei taha mind oma vaenlaseks, Fletcher. Sa tahad olla mu sõber. Sa tahad toimetada minu käskluste järgi ja omaenda heaolu huvides tahad sa valve alla tulla. On mul õigus?”
Hetkeks näis Valküüriale, et Fletcher kavatseb taas puhtalt jonni pärast vastu hakata, kuid siis ta pilk pehmenes ning ta noogutas. „Jah, okei.”
„Suurepärane uudis. Ja mul on sinu jaoks täiuslik koht, kus aega veeta.”
7
BATU
K us on Võllas?” küsis Billy-Ray Sanguin tühjalt ruumilt.
„Mujal,” vastas hääl, mida moonutas nurgas rippuv vana plekine kõlar. „Nad on kõik mujal.”
Seinad olid külmast kivist. Üks uks, ei mingeid aknaid, üks peegel. Sanguin uskus kaljukindlalt, et peegli taga valvas teda kaamera.
„Nii, kes te siis olete?” küsis ta.
„Olen eikeegi,” vastas hääl.
Sanguin muigas. „Teie oletegi Batu, eks? See, kellest kõik räägivad.”
„Olen või?”
„Jajah, olete küll. Teie oletegi suur boss. Miks te siis ennast ei näita? Olen töötanud teie heaks juba üle aasta. Kas poleks aeg näost näkku kohtuda?”
„Ma hindan oma privaatsust.”
Sanguin kehitas õlgu. „Mõistan.”
„Vedasite mind alt, hr Sanguin. Maksin teile töö eest, ja te vedasite mind alt.”
„Te ei lausunud miskit selle kohta, et asjasse on segatud luukere-detektiiv ja see vastik plika. Seda kutsume meie täiendavateks asjaoludeks. Oleks ma teadnud, et nemad on seal, ma oleks ette valmistanud. Või vähemalt topelt küsinud.”
„Teil on võimalus oma eksimust heastada.”
„Jehuu,” hüüatas Sanguin erilise entusiasmita.
„Mul on vaja, et varastaksite minu heaks midagi niipea, kui Rõlge Krav on tagasi. On väga suur tõenäosus, et kohtate vastuseisu.”
„Nii et kahekordistate mu tasu?”
„Loomulikult.”
„Jehuu,” hüüatas Sanguin taas ja seekord ta naeratas.
8
TSIVILISEERITUD MEES
Hiberniani kinos oli vaikne ning pime nagu alati – naeru- ja aplausihelid haihtusid sealt ammu. Leebesurm sisenes esimesena ja kõndis mööda punaste istmetega palistatud vahekäiku. Fletcher tegi sammumise ajal kohatuid märkusi, millele ei vaevunud vastama Valküüria ega Leebesurm. Kui nad väiksele lavale lähenesid, liikusid rasked kardinad eest ja ekraanil süttisid tuled. Valküüria lubas endale sisimas kerge muige, kui nad projitseeritud kujutise, avatud ukseava poole liikusid ja sealt läbi astusid. Fletcherile avaldas see piisavalt muljet, et vahelduseks vait jääda.
Pimeduse asendasid laborite vahel siuglevate koridoride ere valgus ja kopituse desinfitseerimisvahendi lõhn. Professor Kenspeckle Graussi uus assistent Clarabelle hõljus neist uneledes ja omaette ümisedes mööda. Valküüria arvates polnud ta päriselt kohal.
Nad astusid kõrge laega