samal ajal, kui Valge Raidur vikatiga sähvas. Tanita Tasane heitis Valküüria Bentley tagaistmele ja nad pääsesid, ent Traagel jäigi kujuks. Keegi ei teadnud, kaua see veel kestab.
Professor Kenspeckle Grauss seisis kuju taga, käed hiilgamas, kui ta neid selle pinna kohal liigutas. Ta silmad olid suletud ja valged kulmud keskendumisest kortsus. Kenspeckle oli nüüdseks kaks aastat proovinud Traagelit lihaks ja luuks tagasi muuta. Ta oli kasutanud kõiki teadusmaagia liike, mida tutvustasid igat sorti eksperdid. Ta oli proovinud kõike, mida suutis välja mõelda ja läinud sellestki kaugemale, kuid seni edutult.
„Kes see vana päss on?” küsis Fletcher kõva häälega. Kenspeckle tõstis pahuralt pilgu.
Valküüria naeratas ja lehvitas. Kenspeckle jättis kuju sinnapaika ja tuli nende juurde.
„Valküüria. Oled taas viga saanud.”
„Paar pisikest kriimu, pole mingit muret.”
„Ma olen meditsiiniline geenius, Valküüria. Arvan, et otsustan ise selle üle.” Ta uuris tüdruku nägu ja seejärel käsi. „Kes see tüütu nagamann on?”
„Ma pole…” alustas Fletcher.
„See on Fletcher Renn,” segas Leebesurm vahele. „Lootsin, et ta võib paariks päevaks siia jääda.”
„Ja mis pani sind arvama, et ma millegi sellisega nõustuks,” urises Kenspeckle.
„Ta peab viibima ohutus kohas kellegi juures, kes on vastutustundlik.”
„Sa tahad, et ma jääks siia?” küsis Fletcher ilmselget vastumeelsust üles näidates.
„Vait,” käratas Kenspeckle, kelle silmad polnud Valküüria haavalt kordagi lahkunud. „Üritad mu ukse taha jamasid tassida, detektiiv?”
„Ei, ei ürita, professor.”
„Viimane kord, kui sa tõid mu ukse taha jamasid, hukkusid inimesed.”
Ta vaatas Leebesurma poole ja Leebesurm vaatas teda.
„Väljas pole tal ohutu. Tal puudub vastav õpe. Ta ei tea, mis ta teeb. Põhimõtteliselt on ta idioot. Pean teadma, et ta viibib turvalises kohas. Ta ei tohi viga saada. Oled ainus, keda ma selles küsimuses usaldada saan.”
„On sellel mingit pistmist Teleportijate mõrvadega, millest kõik räägivad?”
„Jah.”
Kenspeckle pöördus tagasi Valküüria poole. „Tule raviosakonda.”
Ta kõndis Leebesurmale pilkugi heitmata välja ja Valküüria järgnes talle. Haiglatiiba jõudes käskis ta Valküürial voodile hüpata ja hakkas tüdruku käsi ning põske magusalt lõhnava lapiga tupsutama.
„Tundub, nagu käiksid ülepäeviti siin minu juures. Surmavalt vigastatud, luud murtud, verest tühjaks jooksmas, hing paelaga kaelas. Ja siis eeldad, et teostan hämmastava, imeliselt maagilise ravikuuri.”
„Need on surmavad haavad?” küsis Valküüria skeptiliselt.
„Ära ole ninakas.”
„Vabandust.”
Kenspeckle kehitas õlgu ja läks sammude sahinal väikese lauakese juurde voodi kõrval. Professori teadusmaagia kompleksi raviosakond oli pisike, kuid laitmatu ülesehitusega. Tavaliselt oli siin vaikne – välja arvatud juhtudel, kui mõni eksperimentidest muljetavaldavalt lörri läks või surnukuuris ärkasid iidsed jumalused. Kuid midagi sellist polnud juhtunud juba mitu kuud.
„Tead, milles seisneb sinuvanuste peamine häda, Valküüria?”
„Me oleme liiga ilusad?” küsis tüdruk lootusrikkalt.
„Te arvate, et elate igavesti. Tormate olukordadesse tagajärgi kaalumata. Oled kolmteist…”
„Just sain neliteist.”
„…ja kuidas sa oma päevi veedad?”
Ta tuli voodi kõrvale tagasi ja asus käte haavadele salvi määrima.
„Noh, tavaliselt uurime juhtumit, jahime kahtlusaluseid, teeme uuringuid. Või teen mina trenni või õpetab Leebesurm mulle maagiat, tead küll…”
„Ja kuidas veedavad teised äsja neljateistkümneseks saanud tüdrukud oma päevi, ütle mulle?”
Valküüria kõhkles. „Üsna samamoodi nagu mina?”
„Hämmastaval kombel ei.”
„Ahaa.”
„Täiskasvanuks saades võid end ohtu seada nii palju, kui süda kutsub. Ma luban, et ei noomi sind, kuid ma ei taha sugugi näha, et jääd ilma kõigest sellest, millega tegelevad normaalsed teismelised. Sa oled noor vaid kord elus, Valküüria.”
„Jah, aga see kestab terve igaviku.”
Kenspeckle vangutas pead ja ohkas taas. Ta võttis musta värvi nõela ja hakkas põsehaava õmblema. Nõel läbistas naha verd vallandamata ja valu asemel tajus tüdruk soojatunnet.
„Kas on olnud progressi?” küsis ta. „Traagel Koletuga?”
„Kardan, et mitte.” Kenspeckle ohkas. „Jõudsin järeldusele, et mina ei saa midagi teha. Ta ilmub oma seisundist siis, kui ilmub. Mitte keegi ei saa protsessi kiirendamisele kaasa aidata.”
„Tunnen temast suurt puudust,” ütles Valküüria. „Leebesurm ka, ehkki ta ei tunnistaks seda iialgi. Arvan, et Traagel oli ta ainus sõber.”
„No aga nüüd oled tal ju sina, eks?”
Valküüria naeris. „Ju vist.”
„Ja kui tema kõrvale jätta, kas sinul on sõpru?”
„Mida? Muidugi on.”
„Nimeta kolm.”
„Pole probleemi. Esiteks on Tanita Tasane…”
„Kes liitub sinuga uurimisel, õpetab sind võitlema ja on umbes seitsmekümneaastane.”
„Nojah, aga ta paistab nagu, ma ei tea, kakskümmend kaks. Ja käitub nelja-aastasena.”
„See oli esimene sõber. Nimeta veel kaks.”
Valküüria avas suu, kuid nimesid ei tulnud. Kenspeckle lõpetas õmblemise.
„Mina saan seda endale lubada, et mul pole sõpru,” sõnas ta tüdrukule. „Olen vana ja pahur. Otsustasin ammu, et inimesed on tüütus, milleta saan elada. Aga sina? Sa vajad oma ellu sõpru ja normaalsust.”
„Mulle meeldib elu sellisena, nagu see on.”
Kenspeckle kehitas õlgu. „Ma ei eeldagi, et mu nõu kuulda võtad. Teine probleem sinusuguste noortega nagu sina, Valküüria, on see, et te teate oma arust kõike. Samas kui mina saan ainsana naeruvääristust kartmata midagi sellist väita.” Ta astus tagasi. „Palun. See peaks takistama su näol küljest kukkumast. Pinnud peaks ka praeguseks väljas olema.”
Valküüria vaatas käsi just sel hetkel, kui viimane pind ta nahast läbipaistvasse salvi imbus. Ta isegi ei tundnud selle liikumist.
„Ole hea laps, pese käed kraanikausis.”
Valküüria tõusis, astus valamu juurde ja pani käed kraani alla. „Kas aitad siis meid? Kas Fletcher võib siia jääda?”
Kenspeckle ohkas. „Kas ta kusagil mujal ei saa viibida?”
„Ei.”
„Ja ta tõesti on ohus?”
„Jah.”
„Hea küll. Aga ainult seepärast, et palusid nii ilusti.”
Valküüria naeratas. „Aitäh sulle, Kenspeckle. Päriselt.”
„Ilmselt näen sind veel enne päeva lõppu,” ütles professor uksest välja kõndides. „Kahtlemata pean sulle pea tagasi külge õmblema või muud sellist.”
„Ja saaksid sellega hakkama, eks ju?”
„Loomulikult.