mitte silma alla sattuda ja sõidame temaga Dublinisse.”
Valküüria noogutas ja hammustas huulde.
„Mida? Mis lahti?” küsis Leebesurm.
„Noh, ma ei taha kõlada nii, nagu mul poleks mingit austust, aga üsna imelik on istuda autos surnud mehega.”
„Sa ikka mõistad, et minagi olen surnud mehe jäänused?”
„Nojah, aga… sina ei lehka.”
„See on meelitav tähelepanek. Ära muretse, me topime ta pagasiruumi. Nii, kas haarad kätest või jalgadest.”
„Jalgadest.”
Leebesurm tõstis korjuse kaenla alt üles. Valküüria võttis mehe pahkluudest, hiivas ning parem jalg kukkus küljest.
„Võid seda ise kanda,” ütles Leebesurm muiates.
5
TELEPORTIJAT JAHTIDES
Bentley pargiti kortermaja lähistele, kus Selana Port pidas oma raamatukogu. Leebesurm nõudis osana Valküüria väljaõppest, et ta kuivataks end ise ära. Ehkki Valküüria andis endast parima, et järvevett üles tõsta, ei õnnestunud tal päris kõike kätte saada. Tema rõivad olid laiguti veel veidi niisked ja juuksed haisesid võikalt.
„Ma näen välja nagu juust,” nurises ta autost välja astudes. „Ma vihkan Selana külastamist siis, kui ma olen nagu juust. Ta on alati laitmatu. Kuidas mu soeng tundub?”
Leebesurm vajutas autovõtme alarmnupule. „Seal ripub oksaraag.”
Valküüria tiris selle välja ja mossitas valu tõttu pahuralt. Kõndima hakates heitis ta pilgu auto pagasiruumile. „Kuhu sa laiba matad?”
„Tean ühte sobivat kohta.”
„Sa tead ühte kohta? Matad sa sinna ohtralt laipu?”
„Mõningaid.”
„See tekitab veidi kõhedust. Aga tema tapja, see tüüp Batu? Oled temast iial kuulnud?”
„Mitte kunagi.”
„Äkki pole Teleportijate mõrvadel Troop Kesseli tapmisega midagi pistmist.”
„Ja see asjaolu, et nad kõik tapeti samal moel?”
„Võib olla kokkusattumus.”
„Sina siis ei muretse. Sa ei muretse selle pärast, et Nägudeta Jumalad võivad tagasi tulla?”
Valküüria surus huuled kokku.
„Valküüria?”
Ta ohkas. „Ma lihtsalt tahan, et sul poleks kogu aeg õigus.”
„See on koormav. Aga nüüd oluline küsimus: miks jäi esimese ja ülejäänud nelja mõrva vahele viiekümneaastane auk? Millega tegeles meie hr Batu vahepealsetel aastatel?”
„Äkki istus vangis.”
„Sa mõtled iga päevaga üha rohkem nagu detektiiv. Tead seda? On inimesi, kes võlgnevad mulle teeneid – peaksin saama nimekirja hiljuti vabastatud kurjategijatest.”
Valküüria ohkas. „See oleks palju lihtsam, kui tegutseksime endiselt Pelgupaiga heaks.”
Kortermajja sisenedes põrkasid nad uksel kokku Savian Eekiga. Selle sortsiga oli Valküürial õnnestunud varem kohtuda vaid kahel korral. Ta hoidis käevangus nahka köidetud iidvana raamatut. Mees surus mahukat teost tihedalt enda vastu ja noogutas hajameelselt.
„Õhtust, Leebesurm. Valküüria.”
Nad ronisid kolmekesi treppidest üles.
„Mis sul seal on?” küsis Leebesurm.
„Raamat. Raamat… Selanale. Ta tahab seda. Ütles, et ostab selle minult ära.”
„On see kallis?”
Eeki naer oli samavõrra ootamatu kui meeleheitlik.
„Oh, jaa. Oi… oi, on küll. See raamat on üsna haruldane. Hindamatu, ütleks ma.”
„Ja mis on tänapäeval hindamatute raamatute hinnaks?”
„Palju,” vastas Eek otsustavalt. „Ma ei lase endale pähe istuda, saad aru. Sa ju näed neid teisi. Niipea, kui nad teda vaatama jäävad, unustavad nad raha või õiglase hinna ja tahavad vaid teda õnnelikuks teha. Noh, minuga nii ei lähe. Mina olen ärimees, Leebesurm. See on puhas äri.”
Kui nad kolmandale korrusele jõudsid, plagisesid Eeki hambad juba täiega. Leebesurm koputas. Raamatukogu ust avama tulnud kõhetu mees viipas nad sisse. Eeki jalad lõid korraks vankuma, ent tal õnnestus püsti jääda. Nad kõndisid mehe järel raamaturiiulite labürindis seni, kuni jõudsid lauani.
Ja seal ta oli. Selana Port – juuksed süsimustad kui patt, silmad sinised kui taevas. Maailma ilusaim naine märkas neid, tõusis toolilt ning manas ette võluva naeratuse.
Savian Eek varises põlvili, sirutas raamatu ette ja halises: „Ma jumaldan sind.”
Leebesurm vangutas pead, jättis Valküüria sinnapaika ning läks riiuleid uurima.
„Savian, küll sa oled armas,” nurrus Selana. Kõhetu mees võttis Eeki värisevatelt kätelt nahka köidetud teose ja asetas selle lauale.
„Nüüd siis tasust…”
Eek noogutas ruttu. „Jajah. Tasu, jah.”
„Kuidas sul muidu läheb? Näed hea välja. Oled trenni teinud?”
Eek naeratas nõrgalt. „Mulle meeldib sörkjooks.”
„Seda on selgelt näha,” ütles Selana silmi tunnustavalt kissi tõmmates.
Eek niuksatas taas.
„Vabandust,” sõnas Selana korraks naerdes ja pealtnäha kohmetudes. „Sul on kalduvus mu mõtteid segi ajada. Räägime nüüd uuesti äriasjust, kui suudan kolm sekunditki keskenduda. Me rääkisime tasust.”
„Võid endale võtta,” ütles Eek pingutatult.
„Vabandust?”
Eek tõusis põlvilt. „Annan selle sulle, Selana. See on kingitus. Tasu pole vajalik.”
„Savian, ma ei saaks kuidagi…”
„Palun, Selana. Võta see vastu. Võta see vastu kui tunnistus mu…”
Valküüriale avaldas muljet, kui suureks ja lootusrikkaks oskas Selana oma silmi ajada.
„Jah, Savian?”
„… mu armastusest, Selana.”
Selana surus hapra sõrme huultele, justkui hoiaks tagasi kiretormi. „Tänan sind, Savian.”
Eek kummardas, kõikus pisut ja keeras ümber. Tema naeratuse järgi otsustades oli ta vapustavalt, ebatavaliselt rahulolev. Sorts kihutas tuldud teed tagasi. Kõhetu mees läks talle järele veendumaks, et Eek millegi otsa ei komistaks.
„See oli jälestusväärne,” poetas Valküüria.
Naine kehitas õlgu, istus tagasi ja avas raamatu. „Teen seda, mida pean, et saada seda, mida tahan.” Ta uuris lehti lähemalt luubiga. „Sa oleks justkui ujumas käinud, Valküüria,” torkas ta pilku tõstmata. „Ja mis su kätega juhtus? Need pisikesed haavad vist kipitavad hullusti.”
„Ma, ee, lõin puud.”
„Noh, ilmselt oli ta selle ära teeninud.”
Valküüria üritas meeleheitlikult vestlust oma välimusest eemale suunata. „Mis raamat see on?”
„Loitsuraamat, mille Hull Sorts kirjutas üle tuhande aasta tagasi.”
„Miks teda Hulluks Sortsiks kutsuti?”
„Sest ta oli nõdrameelne.”
„Ahah.”
Selana ajas end sirgu ja surus huuled kokku.