Helleri hind. Katrin Oja

saavad vihaseks, küsimus on lihtsalt selles, mida sa selle vihaga teed, kui tunned, et selle väljaelamine ega alla surumine ei ole tegelikult mõistlikud lahendused.”

      Minu üllatuseks lõpetab Patrik kopsimise, süütab veel ühe sigareti ja tema ümber keerutavate ja kobrutavate ärritunud segaduselainete sisse hakkab tekkima muster. Kaosesse kord. Patrik kuulab mind ja sunnib iseenda hirmu ja viha ootama. Kui ta vaid teaks, et ta on oma eesmärgile palju lähemal, kui ta arvata oskab. Et ta on õigel teel ja juba peaaegu kohal.

      „Esimene asi, mida sa teha saad, on iseendale tunnistada, et sa oled vihane. Et viha on olemas ja millegi jaoks sulle vajalik. Kas sa mäletad, mida sa mulle just natuke aega tagasi ütlesid?”

      Teen pausi, ma ei loodagi, et ta vastab, aga ma tahan, et ta tunneks: see on dialoog, ma ei loe talle epistlit. Loen mõttes kümneni ja tagasi. Patrik ei vasta, aga ta vaatab hetkeks mulle sügavalt silma ja pöörab siis pilgu tagasi aknast välja.

      „Sa ütlesid, et sa oled vihane ja sulle on seda vaja. See oli uskumatult julge ja uskumatult aus. Ainuke viis ebameeldivate emotsioonidega hakkama saada, on neist täielikult teadlik olla, iseenda vastu aus olla.”

      Patrik kuulab mind, ta surub korraks silmad kinni, krimpsutab nina ja raputab veidi pead.

      „Kui sa juba tead, et sa oled vihane, peaksid sa püüdma aru saada, miks.” Siinkohal olen sunnitud vait jääma, sest Patrik tõuseb püsti ja kõnnib trampivate sammudega aknani. Viskab koni välja, keerab ennast ringi, paneb käed rinnale risti ja vaatab mulle otsa.

      „Miks? Miks?” pressib ta hammaste vahelt. „Mida türa, Heller, sa hakkad minuga nüüd lapsepõlvest rääkima nagu Kerling? Kas sa tahaks, et ma sind nikuks ka?”

      Naer on antud hetkel täiesti ebasobiv ja ebaprofessionaalne reaktsioon, aga ma ei saa midagi teha. See on see, mis juhtub, sest mingi nüanss, midagi Patrikust minu poole evivas mustjas viha, hirmu, ängi ja paanikapilves on relvitukstegevalt lapselik, passiivne ja kuidagi, ma ei tea, plikalik. Tema nikkumisähvarduse peale meenub mul millegipärast Emma, tema läikivad, maasikamaitselised huuled ja roosad stringid. Ja mu silme ees kangastub pilt sellest, kuidas ma Patriku bokserid Emma stringide juurde riiulile poetan.

      Kui ta üldse kannab boksereid.

      Patrik vaatab nõutult mu naeratavasse näkku. Jätkan: „Ei, Patrik, kui võimalik, siis ma püüaks nikkumist vältida,” ütlen ma ja tulen oma eelmise jututeema juurde tagasi, „ja mida ma viha põhjuste all silmas pidasin, on pigem see, et oluline on aru saada sellest, et välised asjad ja sind ümbritsevad inimesed ei ole selle viha autorid, sina ise oled. Ja suurima tõenäosusega on see mingi enesekaitsereaktsioon.”

      Patrik kopsib oma saapakanda vastu seina ja keeleneeti vastu huuleneete, ta käed on endiselt ristatud, aga ta näoilme on pehmem.

      „Ja minu meelest,” ütlen ma vaikselt ja tõstan selle juures mõlemad käed üles, „mulle tundub, et sa oled juba seal, et kõik need sammud, mis ma kuni siiani üles olen lugenud, oled sa juba läbi teinud.”