unustada. Aga siis kuulen karamelli paar korda Luna hammaste vastu kõlksumas, kui ta seda vastamiseks valmistudes suus ringi liigutab ja viimaks küsib ta:
„Miks ma teen, mida?”
„Sulle ei meeldi ju tavaline seks, miks sa seda siis George’iga teed?” küsin ma, sest ilmselgelt vajavad kõik mu filtrid kapitaalpuhastust.
Luna on jälle süvenenult vait ja ma mängitan iseendale pealevajuva vaikuse eest kaitseks peas seda vana mälestust tollest esimesest korrast, kui Luna maandamisabi saamiseks minu poole pöördus.
„Mulle meeldivad ainult sõrmed,” ütles ta tookord mu sülest püsti tõustes, oma saapanina ettevaatlikult mu jalge vahele asetades ja nii toolile toetudes minu ette lauale end istuma upitades. Ta oli lühikeses seelikus, mille alt paistsid valged puuvillased aluspüksid.
Luna vaatas mind, asetas jalad mu reitest kahele poole toolile ja täpsustas kaastundlikult: „Mulle ei meeldi tavaline seks, mulle meeldib ainult sõrmedega seks.”
Üritasin keskenduda sellele, mida ta räägib, mitte mu silmade all veel enam üleskerkinud seelikule.
„Um, miks?” pomisesin mitte just tapvalt huvitatud toonis.
Aga Luna ei näinud pahaks panevat, ta tõstis mu parema käe enda näo juurde ja vaatas mu sõrmi hindavalt.
„Sul on ilusad käed,” ütles ta rahulolevalt, „nii pikad sõrmed.”
„Ee … aitäh.”
„Mulle meeldib sõrmedega seks, sest siis ma tunnen, et teine inimene näeb vaeva; keskendub ainult minule, pöörab tähelepanu sellele, kuidas mu keha reageerib; tahab, et mul oleks hea, mitte lihtsalt ei sülita pihku, lükka sisse ega jäta mind oma ettekujutlusvõime meelevalda, et kiiremini oma eesmärgini jõuda,” ta asetas mu käe enda tagumiku kõrvale lauale, kergitas korraks taldadele toetudes puusi ning viskas oma aluspüksid hooletu liigutusega põrandale.
Neelatasin, noogutasin, ehkki ma ei olnud enam kindel, millega nõustumise märgiks.
„Heller?”
Ma ei suutnud talt pilku pöörata, ta nägi … isuäratav … välja, iga mehelik, inimlik, seksuaalse olendi impulss minus utsitas mind ette kummarduma ja teda maitsema.
„Mh?” ütlesin ma pisut ettepoole kummardudes ja sügavalt sisse hingates.
Enne kui Luna vastata jõudis, kummardusin veel natuke ja puhusin kuuma hingeõhku peene joana tema poole. Luna võpatas, tõmbas põlved äkilise liigutusega kokkupoole ja tõstis ühe käega mu lõuga, nii et ma talle otsa vaatasin.
„Ainult sõrmed Heller, kas sa nii oled ikka nõus mind aitama?”
„Aga,” pomisesin ma abitult. Mis saaks tekitada inimeses veel rohkem tunnet, et tema mõnu prioritiseeritakse, kui suuseks, sest talle ja ainult talle pööratakse tähelepanu.
Luna võttis uuesti mu käe ja puudutas minu sõrmeotstega oma kuuma, niisket nahka.
„See on nende jaoks, kelle vahel on armastus,” sosistas ta ja ma ei vaielnud rohkem.
Luna tõstab nüüd viimaks oma pea mu õlalt, äratab mind mu meenutustest ja keerab ennast ühte õlga kehitades pisut minu poole. „Ta ütleb, et see teeb mul enesetunnet paremaks,” lisab ta kehitusega klappivalt kõlatus toonis.
„Ja kas teeb?” küsin ma kiuslikult. Sest ma tean sellele vastust. Huvitav, kas George ka teab?
„Mitte just märkimisväärselt,” ütleb Luna ja kolistab kompvekki lärmakalt mööda hambaid, „aga see ei tee mu olemist ka kuidagi kehvemaks ja George’ile see meeldib,” lisab ta jõulisemalt ja vaatab mulle otsa. Mul hakkab ebamugav, nii nagu mul oleks pidanud hakkama juba enne seda, kui ma Luna ülekuulamise jaoks ette võtsin. Aga Luna hoiab mind oma relvitustava pilgu vihus nagu jänest autolaternate valguses ning ootab. Ja lisab siis, kui tal tõesti enam vaja ei oleks, kui ma nagunii juba aru saan: „Kas sa tahad öelda, et sa ei teeks seda?”
Vaikin, viskan järjekordse ilma minupoolse kaasabita tuhanööriks põlenud sigareti minema.
„Kui George tahaks sind, kui George paluks, kas sa ei oleks nõus?” kordab Luna minu endist kiuslikku tooni kasutades.
Noogutan. Tõstan allaandmise märgiks käed ja just siis, kui Luna huuled võidurõõmsasse muigesse kaarduvad, kraban nendesamade tõstetud kätega ta karuembusesse, suudlen teda oimukohale ja ütlen talle kõrva: „Jah, jah, sul on alati õigus, räägi mulle Margaretist.”
5
Ärkan selle peale, et kehvasti ettetõmmatud kardinate vahelt sisseulatuv valgusesiil teeb ristlõikeid üle mu näo. Aken on lahti ja sissehoovava õhu lõhnast ja mustrist järeldan, et kuid kestnud halastamatu kuumus on öö varjus põgenenud nagu varas, jättes endast maha karge sügiselubaduse ja sületäie leebet sooja just kui mälestuseks. Umbes nagu Emma, pehmete põskede ja porgandikarva lokkidega kullake, kelle ma eile kaasa võtsin ja keda nüüd meenutab vaid nõrk magus aroom mu linade vahel. Ma püüan tavaliselt laupäeviti preilisid enda juurde mitte tuua, sest neid keset ööd lahkuma veenda on omajagu problemaatiline, eriti sellisele mehele nagu mina, kelle jaoks iga väriseva alahuule ja peopessa surutud küünte taha peidetud pettumus on nagu ruuporist hõigatud etteheide. Samas ei suuda ma loobuda oma pühapäevadest nende täiuslikkuses, seega eelistan ma enamasti laupäeviti oma õhtud, kui saatus peaks nad nii suuremeelsena mu ette lahti rullima, lõpetada pigem preilide pool. Lahkuda on alati lihtsam.
George üritas mulle alguses rääkida, et seks ei ole võibolla minu jaoks. Aga mu mahakaifitud puberteedieas mäslemata jätnud hormoonid ei tahtnud teda kuulda võtta. Pisut hiljem üritas ta mind veenda, et see ei ole vastutustundlik. Et ma ei ole nendele naistele hea, sest ma ei saa iial neile pakkuda midagi peale füüsilise läheduse ja minu võimed panevad neid samas endid erilisena tundma, minult midagi rohkemat ootama. Selle tulemusena tekkiski see olukord, kus me Lunaga kasutasime teineteise ihusid ehk sagedamini, kui vaid maandamiseks vaja. George sai sellest loomulikult aru. Nõrkuse hetkedel, kahtluse hetkedel ütleb miski minu sisemuses, et just see on põhjuseks, miks ta kasinuse jutlustamise lõpetas. Aga muidugi ei ole see nii. Tegelikult leidis George lihtsalt, et ma suudan üldjuhul ilma teisele inimesele hingetraumasid tekitamata lihalikke rõõmusid nautida ja minu töövõimele mõjub see üldiselt hästi. Nüüd, kus ta tantraga tegeleb, meenutab ta mulle lihtsalt aeg-ajalt mõne kuulsa tantristi sõnadele toetudes, et spermas on kõige enam jing’i – energeetilist ainest, mille otsa saades meie elu lõppeb. Et ma oma jing’i ei raiskaks. Aga jing’i lõplikusse on ilusate naiste juuresolekul raske uskuda ja ma ei ole George’i kutsumisest hoolimata tantra veel õppinud.
Pühapäevad kuuluvad mulle ja ainult mulle ning ma tahan, et mu despootlik ainuvalitsemine algaks momendist, kui ma silmad avan. Pühapäeviti ei kohtu ma kellegagi ja ei pea kuhugi minema, George ei helista mulle, Luna ei tule läbi ja kui ma tahan, võin ma terve päeva bokserite väel aknalaual istuda, suitsetada ja joonistada. Eile lõuna ajal helistas Patrik ja ütles, et nad mängivad Punases Kinos mingi rahvusvahelise noir-festivali avamisel lühikese kava. Et ma peaks läbi tulema, sest „kultuursed tšikid on üllatavalt aplad”; Patriku sõnad, mitte minu, ehkki kohale minnes selgus, et tal on tõepoolest õigus: et nad ei ole mitte üksnes hingesoojendavalt aplad, sest traagiliselt suurel hulgal ajast ümbritsevad neid peamiselt kultuursed geimehed, kes nende kõrval neid festivale korraldavad, kohvi keedavad ja ajakirjanikega räägivad, vaid ka inspireerivalt ilusad, oma süütute kudumite, filigraansete prilliraamide ja tumedakslakitud lühikeste küüntega. Keeran ennast voodis risti ja kõhuli ning ajan aeglaselt käsipõsakile, valgus on kahvatu, kergelt violetne, kell on ilmselt vähe. Seda parem, seda kauem kestab pühapäev. Üllatuslikult torkavad mulle silma magamistoa poolavatud uksest köögilaua all vedelevad roosad stringid. Kuna ma olen üsna kindel, et Luna ei oma ainsatki paari stringe ega roosat aluspesu, pean eeldama, et need on Emma jagu. Ajan ennast häirimatu raginaga püsti, sirutan ja kõnnin paljastel jalgadel pehmete sammudega kööki, kus ma hüljatud pitsisiilu välja õngitsen ja põgusalt näo vastu surun. Jah, raudselt Emma. Hoian neid paar hetke nõutult käes ega suuda otsustada, mida nendega peale hakata. Emma