surmtõsiselt, et kavatseb djembe tunnis osaleda, äkki sa tahad ka.” Rita tundub Kodust väljas olles alati nii teistsugune. Palju noorem, palju energilisem. Peaaegu särtsakas.
George’i suu kõverdub korraks, enne kui see muigeks üle kasvab ja ta vaatab ringi.
„Ma lootsin, et Heller aitab mind, Rita,” lisab ta ja me mõlemad vaatame talle otsa.
„Millega?” tahan ma küsida, aga ei küsi. Tahan, et Rita küsiks, aga nad mõlemad teaks, kui ma ühte neist selleks kuidagi mõjutada püüaksin.
Aga Rita ei küsi. „Ta ütleb hoopis „Ahsoo, muidugi” ja osutab käega mäenõlvale asetatud vaopadele ja patjadele, kus istub trobikond inimesi, mõned vanemad prouad, mõned kergelt kasimatu olekuga armastajapaarid, kamp keskkooliplikasid ning sekka ka tudengeid.”
George võtab suuna istujate poole ja mina vantsin tal sabas. Tahaksin suitsetada, aga tundub, et praegu ei ole hea hetk. Tahaksin Lunaga rääkida, aga teda millegipärast ei ole. Huvitav, kuhu George ta saatis ja miks ta ei tahtnud ise Moid Lunale tutvustada.
Ja miks ta mulle ei öelnud, et tal siin mingi etteaste kavas on.
Tusk hiilib oma halli hiiresaba lohistades ligi, nopin pabertuutust mõned mandlid ja lasen nende kaneelimekil seda peletada, tekstuuridel ja suhkrul ennast maandada. Tujutsemiseks ei ole ju põhjust.
George jääb seisma, keerab ennast minu poole ja haarab mõlema käega mu õlgadest.
„Aitäh, Heller,” ütleb ta mulle ja tunnen taas tema soojust, tema päikesepaistet endasse immitsemas.
„Pole probleemi,” ütlen ma rõõmsalt oma mandlisuutäiega ja jälgin, kuidas George istujate vahelt läbi kõnnib ning ühe kõrgema ja vaibaga kaetud tumba peale istub, peopesad vastakuti asetab ja ilusa, kõlava häälega „Namaste!” ütleb.
Topin veel mandleid suhu, varasem tuultekoridori tunne on tagasi. Minema, minema siit. Ja teisalt George’i poole. Alati George’i poole.
„Valgustatuse juurde viib hinduistide väitel neli teed,” alustab George rääkimist. Vaatan, kuidas kuulajad kõik ettepoole sirutuvad nagu päevalilled päikese poole. Möödakäijad istuvad äärealadele maha, inimesi tuleb juurde. Nad kuulavad vaikselt.
„Nendest neljast teest esimene on hindu filosoofia järgi Bhakti jooga. Tunnete seda ehk armastuse tee nime all, ehkki kui tulla Bhakti algse, sanskritikeelse tähenduse juurde, viitab see isiklikule jumalale pühendumist viisil, mis on sarnane armastajate, sõprade või pereliikmete vaheliste suhetega,” räägib George. Vanaprouad minu paremal käel löövad innukusest helisema nagu hommikukastesed kellukesed lasteraamatutes. Liigun vaikselt George’i ümber moodustunud ringi serva pidi ja maitsen inimeste sisekliimasid. Korjan neid kokku nagu … nagu lilli aasalt. Erisuguseid, ühe või mitme haaval. Püüan neid talletada, kui George peaks pärast neid tahtma. Sest ma ei oska midagi muud teha, ma ei tea, milleks ma siin olen.
„Bhagavata Purana õpetuses on üheksa Bhakti viisi,” ütleb George vaikselt, kõik sirutavad ennast veel enam tema poole. „Nendeks on kuulamine,” lisab George pisut valjemalt ja lubab enda auditooriumil just nagu lõdvestuda, „kiitus,” ütleb George ja naeratab, „siis veel mõned ja siis minu isiklikud lemmikud – sõprus ja enda mina täielik loovutamine. Bhakti jooga on minu meelest kõige lihtsam tee, sest me ju kõik teame, et armastus on tugevaim jõud universumis,” George’i käeliigutus koguks just kui midagi pehmet ta rinna kohalt ja puhuks selle siis tuulde.
Keskkoolitüdrukud on lummatud. Nad tahavad kohe seda kõike. Kiita, loovutada ja teenida. Jalamaid. Armastuse tee.
George vaatab hetkeks mulle otsa ja siis silmanurgast tüdrukuid.
„Teine tee,” jätkab ta, peaaegu lauldes, „kui kuuletume hinduismi õpetustele, on karma jooga, see tähendab isetut teenimist ja see on ehk üllaim viis kirgastumise juurde jõuda.” Kõnnin endiselt ringi, kaardistan kohalviibijaid ja nende reaktsioone. Mingil välk– kiirel hetkel, kui George liiga pikalt vaikib, kangastun iseendale varitseva kütina ja kuskil idaneb küsimus sellest, miks George hinduismi tõdesid kuulutab. Ta ei ole minu teada kunagi ennast ühe spirituaalse suunaga sidunud ega ühelegi vaimsele traditsioonile jäägitult truuks jäänud. Ent George’i lauluhääl uhub selle mõtte minema, kui ta jätkab: „Sanskriti keeles tähendab sõna „karma” lihtsalt tegutsemist. Seega võiks karma jooga otsetõlge olla ühendus läbi tegevuse. Karma jooga tähendab, et me käitume, mõtleme ja soovime, lähtudes meie kõrgemast kohustusest – dharmast, selle asemel, et juhinduda oma enesekesksetest soovidest, sellest, mis meile meeldib ja mis mitte.”
Seisan kahe kahvatu noore mehe selja taga ja tunnen kuidas George’i viimatiöeldu neid kõnetab. Kuidas see Mahatama Gandhi tee on just see, mida nad enda jaoks ette kujutavad.
George noogutab ja jätkab: „Kolmas on Jnana jooga, see on teadmiste ja tarkuse tee, kui see tee valida, ootab teid raske ülesanne, te peate suutma illusioone tegelikkusest eristada. Sellest tõelisest tegelikkusest, kus teie hing on kõiksusega üks.” George’i hääl on muutunud sügavamaks, raskemaks.
Vaatan inimeste seas ringi, tundub, et need õied, kes piisavalt päikesele lähedale sirutusid, kõrbevad nüüd selle lõõsas, suutmata midagi teha; seevastu kui need, kes ettevaatlikumad olid, hakkavad selle toonimuutuse peale nihelema, püüdes ennast George’i võrgust just kui välja saputada. Üks armastajapaaridest laseb kätest lahti, et need siis teineteise ümber põimida. Just suudaksid nad teineteist George’i eest varjata.
„Ja hinduistide viimane, neljas tee valgustuse juurde on Raja jooga. „Raja” tähendab sanskriti keeles kuninglikku. Kuninglikuks nimetatakse Raja joogat seepärast, et vaim on psühho-füüsilise terviku kuningas ja Raja on mediteeriv tee, kus iseenda teadvus tuleb maailmatajumisest eristada ja keskenduda vaid kosmilise ühtsuse ülimale reaalsusele. „See,” ütleb George ja ristab seni enda ette sirutatud jalad aeglaselt poollootosesse, „on väga keeruline.”
Ta istub nüüd nagu kummaline blond Shiva siin põhjamaises päikeselaigus, ümbritsetud vähemal ja rohkemal määral lummatud ja ehmunud inimestest ning vaatab kaugusesse.
Inimesed ootavad, ma tunnen seda. Ja George laseb neil oodata. Laseb mälestusel oma veenvast häälest, soojusest, mida ta suudab pakkuda, kui vaid tahab, peaaegu nende peadest kaduda, enne kui ta käed põlvedele lööb ja endisest sootuks rõõmsama, energilisema ja veel mesisema häälega ütleb: „Aga käes on 21. sajand. Teie ja mina ning minu sõber Heller.” Ta viipab mind ja ma tammun segadusseaetuna kohapeal, kuna kogu see tähelepanu, mis värviliste vihkudena tema poole jooksis, moodustab nüüd minu ümber sasipuntra. George naeratab mulle ja jätkab, ilma et mul oleks vähimatki aimu, miks ta mind ära märkis.
„Me elame kaasaegses maailmas ja isegi mitte Indias. Me kasvasime üles segasel ja kiirel ajal ja hulbime ilma spirituaalse kompassita siin maailmas. Me oleme iseenda traditsioonid ja müüdid ära põlanud. Kuuekümnendatel pöördus mingi osa lääne ühiskonnas elavatest inimestest suuna leidmiseks itta, kuid tõsiasi on, et traditsiooniliste lähenemiste, olgu nad siis lääne- või idamaised, aeg on läbi. Nad ei suuda aidata kaasaegset inimest kaasaegses maailmas.”
Paar selgelt orientalistliku maailmavaatega tudengit raputab pead. Nihelemine publiku seas suureneb, aga koos sellega suureneb ka ootus. George on oma vahelduvvooluga, oma sooja ja külmaga inimesed iseenda külge tinutanud. Keegi ei suuda teda lõpuni kuulamata jätta, isegi need, kes seda ei tahaks. Ma ei tea, kas minnasoovijate emotsioonidele keskendumisest või iseenda hingesoppidest, kuid minus hakkab taas kerkima kahtlus, heljuma halb eelaimdus. Kiigutan ennast paar korda varvastelt kandadele ja tagasi. Heller. Heller. Heller – maa. Maa – Heller. Kaalun, kas peaksin kuidagi blokkima, kõikide nende George’i poolt oma tavateadvustest lahtikistud inimeste värsketele rebenditele iseenda hirme külvata oleks ebaeetiline.
George vaatab mulle otsa, järsult ja siis pehmeneva näoilme ja soojendavate silmadega. See on nagu suudlus pärast kõrvakiilu, pehmed, jahedad sõrmed õhetaval nahal.
„Ma olen välja töötanud 21. sajandisse sobiva spirituaalsuse tee vabanemise juurde. Heller on sellega kursis, me töötame oma ühise eesmärgi