aeg, ütles George mulle, et ma peaksin ühe valima. Et ma olen sõltuv isiksus ja ma peaksin endale midagi jätma, millele toetuda ja millest turvatunnet leida sel ajal kui ma ülejäänutega võitlen. Arvestades, et sõsarsõltuvused olid alkohol, retseptiravimid, peamiselt klonazepaam, metüülfenidaat ja fentanüül, aga ma ei olnud väga valiv, ja rekreatsiooninarko nagu amfetamiin ja kanep, oli suitsetamine tegelikult mu ainuke kandidaat. Noh suitsetamine ja joonistamine, joonistamine jäi ka, ehkki ma George’ile sellest väga palju ei räägi. Kunagi ammu, pisut enne seda, kui ma Kodust välja kolisin, ütles George mulle pärast üht nädalavahetust, mille ma õndsalt kunstilaagris veetnud olin, et minu aura on tume, kuna joonistamise kaudu jõuavad minuni negatiivsed jõud. Ma püüan selle peale mitte mõelda. Tollest ajast on palju aega möödas ja George on mulle ikka ja jälle öelnud, et ka suitsetamine on kark, mida ma ammu enam ei vaja, pakkudes mulle kõikvõimalikku abi loobumisel, aga ma ei ole tahtnud seda käest anda. Mingil veidral moel seob suitsetamine mind vana Helleriga, mitte, et ma temast või sellest elust, mida ta elas, kuidagi puudust tunneks, aga tema mäletamine hoiab minus veendumust, et ma olen mina, et George ei ole mind välja mõelnud.
Istun kettidega laetaladesse kinnitatud kiigepingile ja süütan sigareti, võtan kellarihma lahti ja silun vasaku pöidlaga paremat rannet ja seal olevat tätoveeringut. Ma ei tea, miks ma seda praegu teen. Mälestuste rada on sadu kordi käidud ja läbitud, mis mul praegu sinna asja peaks olema? Miks ma sinna tükin?
Ma olin kakskümmend, kui ma George’i esimest korda kohtasin, või noh, ma ei ole kindel, kas „kohtasin” on õige sõna, kui George mind esimest korda üles korjas. Tal tuli seda veel mõned korrad teha, sest ma läksin mitu korda tagasi. See, mis ta mulle rääkis, see, mida ta mulle näidata üritas, ei olnud esialgu kuigi meeldiv ja mu napsuklaasidesse, kapslitesse ja minigrippidesse suletud sõbrad laulsid oma sulneid sireenilaule, mis mind ööpimedas ja varavalges akende kaudu kaduma sundisid. Aga George leidis mu alati üles, võttis mu alati tagasi, pesi puhtaks, soojendas, plaasterdas, nõelus, tõi antibiootikume ja söötis kõhu täis. Mäletan, ehkki häguselt, kuidas ta seisis mu kõrval, kui ma sõin, hoidis kätt mu õlal ja rääkis rahuliku, sooja, veenva häälega sellest, et kõik tagasilöögid on ootuspärased. Et mil iganes me tõeliseid spirituaalseid edusamme teeme, oma tõelise saatuse poole liigume, tabavad meid negatiivsete jõudude takistused. Ta ütles, et iga kord, kui ma tunnen kiusatust, peaksin ma tema peale mõtlema.
Imelik, ma ei ole seda detaili kunagi varem meenutanud ja nüüd, aastaid hiljem, olles nii kaua empaadina töötanud ja eri õpetajate materjale lugenud, kõlab see kangesti mõne guru sõnade moodi. Kui sul on raske, mõtle guru peale. Aga George ei ole ju guru. Ta ei väida ka kunagi, et ta oleks, kui nüüd järele mõelda, on ta mitmel korral lausa selgelt ära märkinud, et ta seda ei ole. Ta ütleb küll, et ta on õpetaja, abistaja, teejuht. Nii nagu meiegi – tema sõnul.
George’il ei olnud hetkekski kahtlust, et ma olen tegelikult eriline, et mul on tõepoolest andeid, aga ma olen neist liiga eemaldunud ja liiga ükskõikne, et tagasiteed leida. Mina seevastu ei uskunud teda. Kui George mind leidis, ei teadnud ma, et ma olen empaat. Ma ei teadnud isegi, et mul on mingid erilised võimed. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et ma olen alati täiesti üksi, inimesed ei haaku minuga ega mina nendega, kõikide aktsepteeritud suhtlusvormide aset täitsid minu jaoks vihisevad, sädelevad üleslennud; mõnulevad, sillerdavad pilvesolekud ja kiledate kiljatustega kildudekspurunemised allatulekutel. Teel – nii üles kui alla – saatsid mind kahtlemata mõned juhututtavad, saatusekaaslased, aga ma ei mäleta neist ühtegi. Ainuke, mida ma sellest ajast enam-vähem selgelt mäletan, oli see pidev, lakkamatu, katkematu, järeleandmatu ja summutamatu kumin, peaaegu vibratsioon, mida ma pidevalt iseenda sees tundsin ja mis tuimestamata hetkedel mul praktiliselt hambad plagisema võttis. George väidab, et ma olin täielikult lukus, et ma olin ilmselt varajases eas leidnud, et ainuke viis sissetulevate infotulvade ja iseenda segaste reaktsioonidega hakkama saada, on kõike välist blokkida. Ta ütleb, et ma ehitasin enda ümber nii paksud metafüüsilised seinad, et kogu energia liikumine minu ja maailma vahel oli seiskunud, et ma lülitasin oma empaatia enesekaitseks välja. Ja see tuhkhall, luuüdis pulseeriv vibratsioon, see oli sulgumishetkeks minusse kogunenud rämps ja mu enda käärivad emotsioonid. Ta väidab, et see ei ole empaatide seas haruldane, et kui seda piisavalt kaua teha, siis võib anne täielikult kaduma minna. Et me oleme õnnelikud, et ta mind õigel ajal leidis ja me saime alustada oma teekonda selle poole, et minust saaks funktsioneeriv empaat. Tänaseks lausa professionaalne empaat. George väidab, et ma ei ole enda annet tänaseni sajaprotsendiliselt vabaks lasknud, aga ma tean paremini, nii nagu inimesed on erineval tasemel musikaalsed või nende haistmismeel on erineva teravusega, ei ole mina lihtsalt nii sügav empaat kui näiteks Luna. George väidab ka, et ma ei bloki nüüd oma uues elus ja töös piisavalt sageli ja piisavalt intensiivselt, kuna ma üritan kaotatut tagasi teha. Võibolla on tal õigus, ma tean lihtsalt, et mind ümbritsevad energiad, impulsid, emotsioonid, umbmõtted ja instinktid on nii huvitavad. See, kuidas nad lõhnavad, maitsevad, millise tekstuuriga nad on, millised jäljed need inimeste füüsilisele olekule jätavad – naerukurdudest, punastamistest või kananahast leivapururaja, mida mööda minnes võib leida tee tõeni.
Panen kellarihma tagasi käele ja süütan uue sigareti, sest mälestuste teerada teeb jänesehaaki pimedasse metsa, vonklevate naudinguliaanide vahele, kaifide ja lennusolekute mälupiltidesse, võõrutuse külmadesse higiribadesse, George’i monotoonsesse veenmisesse. Lasen silmadel George’i viljaaias ringi käia, hingan sügavalt läbi nina ja tajun jalataldadega oma saapaid, mis mind ajas ja ruumis määratlevad. Valmistun mediteerima, kui Luna otse George’i kabinetist terrassile avaneva ukse kaudu kleidiserva näppides minuga ühineb.
Luna istub mu kõrvale pingile ja tõmbab põlved lõua alla ning sirutab oma kergelt George’i-lõhnalised sõrmed mu huulte juurde, et nende vahelt sigaret noppida ja sealt üks pealispindne, kopsudesse mitte lastav, lihtsalt suus ringi keerutatav ja siis tagasi välja sülitatav mahv võtta.
Vaatan teda silmanurgast ja viskan oma rikutud sigareti tuhatoosi, Luna alahuul on ta hammaste vahel ja säärte ümber mähitud käed kallistavad kõvasti. Keskendun ja kuulatan Lunat ning märkan, et ta on ettevaatlik, et ta on kõigele endast tulevale nagu võrgu peale tõmmanud, tsellofaani või tülli mähkinud. Kõik on justkui endiselt seal, midagi ei ole peidus, alla surutud, blokitud, vassitud või varjatud, aga kõike on … vähem. Luna oskuste dünaamilisus on kadedakstegev. Mina ei suudaks kunagi endast välja lastavaga niimoodi mängida. Huvitav, kas ta suudab sisse samamoodi võtta? Just nagu kogu info läbi lasta, aga mitte vereringesse lubada? Tahan talt selle kohta pärida, kui Luna keelega üle huulte tõmbab, hetkeks silmi pilgutab ja oma sõrmed taas mu vastläidetud sigareti järele ulatab. Mida ta teha üritab? George’i maitset suust välja saada? Kui see talle nii ebameeldiv on, siis milleks seda üldse teha? George ei sunni teda ju. Ei sunni ju?
Luna tajub mu küsimuse ümber tekkinud emotsionaalset lainetust enne, kui see mu aju keelekeskusenigi jõuab ja pööritab pahaselt silmi. Hammustan keelde ja ei küsi midagi. Õngitsen taskust kirsimaitselise lutsukommi ja surun selle ühte Luna säärte ümber painutatud peopesadest. Luna naeratab nõrgalt, rullib kommi aeglase krabinaga paberist lahti ja pistab suhu. Paar lutsutamisliigutust hiljem naeratab ta laiemalt ja toetab vaikselt sisse hingates pea mu õlale. Mulle tuleb meelde, et ma ei ole temaga Margaretist rääkinud, et ilmselgelt ei läinud see nii, nagu ta tahtis. Ilma mõtlemata ja ilma luba küsimata lükkan tema poole natuke kaastunnet, lihtsalt teadmiseks, et mul on kahju, teadmiseks, et ma olen olemas, kui ta tahab rääkida või kui tal on mahatulemiseks abi vaja. Seda pole palju, see on nagu hingeõhk, mis vaevu su kuklakarvad võbisema paneb, kui keegi sulle kõrva sosistamiseks lähemale kummardub. Aga Luna tõmbub mu õla vastas pingule.
„Sorry,” ütlen ma.
„Mida iganes,” ütleb Luna, aga ei võta pead mu õlalt ära.
Vaikus meie vahel on ebameeldivalt kandiline. Ja siis, selleks, et vaikuse nurgelisi jooni eemale lükata, küsin ma George’i kohta. Ma ei tea, miks, see ei ole minu asi. Mul ei ole Lunale mingeid õigusi, pole mingeid soovegi. Ta ei ole mulle selgitusi võlgu. Ta ei küsi minult iial midagi. Ja George on mulle andnud kõik, mis mul on. Aga sellest kõigest hoolimata küsin ma raskelt enda õla vastu toetuvalt, ilmselgelt Margaretist mõtlevalt Lunalt,