teatab George, ja ehkki ma ei saa kindel olla, tundub see vähem nagu sissejuhatus tutvustusele ja rohkem nagu koputus õlale.
Mida ta öelda tahab? Kas ma peaksin Moid mitte lugema?
„Heller on üks meie empaatidest nagu Luna,” ütleb Geogre Moile, kelle naeratus jääb, aga ebakindlus tundub kasvavat.
„Moi on teejuht, aga teistmoodi kui teie,” ütleb George mulle otsa vaadates. Ta silmad on soojad ja meenutavad mulle seda aega, mil ChiTravelit veel ei olnud, kui olime George ja mina. Sellal võis George tunde mu kõrval istuda ja oma pehme veenva häälega mu sõltuvusdeemoneid eemale peletada.
Puudutan tahtmatu liigutusega oma rinda ja George naeratab seda märgates.
„Heller on minu esimene,” ütleb ta soojalt.
„Väga meeldiv,” ütleb Moi arglikult.
„Jah,” vastan tobedalt. Ma ei oska midagi lisada, sest ma ei teadnud, et George’il on kavas meeskonda laiendada. Või kas tal ongi? Ta ei täpsustanud.
Istun verandaservale ja õngitsen taskust telefoni. Vastamata kõnesid ei ole. Isegi mitte Lult.
„Nagu ma ütlesin, Moi,” ütleb George oma kõige pehmema, kõige veenvama häälega, „mulle tundub, et sa püüad olla keegi, kes sa ei ole. Võitled iseendaga. Ma ei väida, et ma tean, mis sulle parim on. Ma väidan lihtsalt, et sa võid jätkata kellegi teise unistuste täideviimist või sa võid meiega ühineda.” George teeb pausi, et sel „meiel” Moini jõuda lasta. „Sa võibolla ei usu seda, aga väiklase kadeduse, vihkamise ja hirmude maailma kõrval on veel üks teine, rõõmu, valguse ja kerguse maailm, see maailm, kus mina ja Heller elame,” lõpetab ta.
Vaatan George’i ja Moid. Tunnen ennast justkui kahe tõmbetuule vahel, ühelt poolt kisub mind endaga George’i soojus, minu jäägitu tänutunne tema vastu, mis nüüd, tema ootamatus soosingus õitsele lööb. Teisele poole tõmbab aga näriv kahtlus. Moist nõrgalt immitsev rahutus aitab sellele ainult kaasa. Nagu ka asjaolu, et kui George ei oleks praegu nii soe, kui tema hääl ei oleks nii pehme, kõlaks tema viimati lausutu pisut nagu müügikõne. Aga mida võib George tahta müüa. Ja miks Moile?
Vaatan Moid lähemalt, ta istub, käed süles, jalad liikumatud, miski tema välises olekus ei viita sellele rabedusele, mida ma tajun. Samas tean ma ennast juba piisavalt hästi, George’i poolvihjest piisab, et ma liiga süvenenult Moid ei kuula. Kuna ma ei tea veel, kas tohib. Kuna George on liiga lähedal. Kuna Moi on praegu George’i mõju all.
„Moi on ravitseja,” ütleb George. „Ta on väga andekas, ehkki ta ei tea seda,” George’i viimased sõnad on nii tuttavad. Nii väga tuttavad ja kustutavad mu kahtlused, mähivad mu George’i soojusesse, viivad ajas tagasi. Sest kui palju kordi on ta mulle seda sama öelnud. Ja Lunale.
Moi tõstab ühe põlve üle teise ja silub oma pikka rohelist seelikut.
„Sa oled väga lahke,” ütleb ta George’ile.
Ja George naerab. Naerab nii, nagu ma ammu teda naermas kuulnud ei ole.
„Ma ei ole lahke, Moi,” ütleb ta, „ma üritan lihtsalt sulle näidata, et sul on käed,” lisab ta ja noogutab mulle.
Ah. Käed. George’i klassikaline näide.
Moi on George’i noogutuse peale oma pilgu taas minule fokuseerinud.
„George ütles seda vanasti mulle,” ütlen ma, „ta ütles, et spirituaalse õpetaja eesmärgiks on üksnes viidata millelegi, mis õpilases juba olemas on. Et kellelegi ei saa õpetada midagi, mida temas ei ole. See oleks nagu püüe õpetada sulle, et sul on käed. Seda ei saa sulle õpetada, sul on juba käed.”
Moi keerab mõlemad süles lebavad käed peopesadega ülespoole ja vaatab neid.
„Küll aga saab keegi aidata sul olla teadlikum nendest kätest, mis sul on,” ütleb George rahulolevalt. „Ja sellest, mida sa nendega teha suudad.”
Moi teeb mõlema käe sõrmedega kaikuva nipsu ja me mõlemad George’iga võpatame. Nüüd hakkab ta naerma ja tõuseb püsti. Tundub, et selle ebaleva oleku ja kokkusurutud huulte taga peidab ennast adekvaatne huumorisoon.
„Ma jään loengusse hiljaks,” ütleb Moi, embab George’i, noogutab mulle ja asub jalgrada pidi värava poole teele.
„Näeme jälle,” hõikab George ja ma ei saa aru, kas see on palve, käsk või konstateering. Aga ma olen kindel, et Moi teab. Mina tean ju alati, mida George minust tahab.
„Heller, mu sõber,” ütleb George, kui aiavärav on Moi järel sulgunud, „kas ühined minuga? Rita ja Pavel aitavad täna seda vaimu ja meele festivali korraldada, lubasin minna.”
Kehitan õlgu. Miks mitte. Kuigi vaimu ja meele festival kõlab nagu võrdlemisi kahtlane fanaatiliste esoteerikute ja teesklejate üritus. Peale selle kuulen ma sellest esimest korda. Viimasel ajal on mul aina sagemini tunne, et ma ei tea üldse, millega teised chi’lased tegelevad. Miks Rita ja Pavel seda korraldavad? Või korraldada aitavad. Kas see on George’i idee või midagi, mida ta kõigest lubab neil teha?
„Muidugi,” ütlen George’ile ja luban endale täpsustava küsimuse, „mis festival see selline on?”
George vaatab mind korraks, ristab käed, aga otsustab siis ilmselt mu küsimusele vastata. Tal tundub tõesti väga hea meeleolu olevat.
„Ah, mingid Rita vanad sõbrad organiseerivad seda, seal on mõned bändid, jooga workshop, paar spoken-word’i esinejat, mingid loengud, mingi suvaline asi, lähme vaatame,” ütleb ta ja lasen ta hääle soojusel ennast taas õndsaks kussutada.
Kõnnime raudteejaamast mööda, ostan paki sigarette ja kohvi sel ajal kui George üllatavalt hapu näoga tuvisid põrnitseb, käed valgete pükste taskus nii, nagu püüaks ta püksisääri kergitada, et neid mitte määrida. See mõte ajab mind natuke naerma, sellal kui kuhugi sügavamale tekib sellest järjekordne väike tilk käärivat kurbust. Millal tänavatuvid George’ile vastikuks muutusid? Mina olin tänavatuvi.
Kõnnime läbi pargi ja siseneme vanalinna, George on vait, aga täiesti mahedal, pingevabal moel. Naudin oma sigaretti ja oma kohvi, seda, et ilm on endiselt soe, puud endiselt rohelised. Minu ja Luna jaoks on sellest tohutu elukvaliteedi vahe. Oleme sellest rääkinud. Muidugi meeldib meile, nii nagu igale teisele elavale organismile valgus ja soojus. Aga asi ei ole pelgalt selles. Teiste inimeste, tänaval möödujate, trammipeatuses ootajate, toidupoes kassalindile kaupa laduvate inimeste kumulatiivne energia on suvel talvisega võrreldes peaaegu märkamatu. Suvel on märksa lihtsam empaat olla.
George muheleb.
„Kuidas sulle Moi meeldis?” küsib ta ühtäkki, kui olen sigaretikontsu ja tühja kohvitopsi lähimasse prügikasti visanud ja meie ees, tänaval ja mäenõlvakul hakkab paistma see inimsumm, mis ilmselt vaimu ja meele festivalile viitab.
„Ma ei tea,” vastan siiralt. George on oma tänase käitumisega mu kaitsed kõik maha võtnud.
George noogutab.
„Ma loodan, et ta ühineb meiega,” pakub ta, ilma et ma peaksin küsima.
Nüüd noogutan mina.
„Ta arvab, et ta ei ole valmis teisi aitama, aga ma olen kindel, et ta on,” lisab George ja ta hääl on veel soojem, veel veenvam kui siis, kui ta Moiga rääkis.
Pilgutan silmi nagu päikesesse vaatama juhtunud laps ja noogutan uuesti.
„Ta on väga füüsiline, Moi,” lisab George ja liigutab käsi mu näo ees, „ta ei ole empaat, aga ta tajub energiaid suurepäraselt, suudab neid mõjutada ja liigutada.”
Kõlab pisut nagu … George vaatab mulle silma ja naeratab. „Ma väga tahaks, et ta meie meeskonnaga ühineks, Heller,” ütleb ta pehmelt. „Sa ju tutvustad teda Lunale, te ju võtate ta armastavalt vastu.”
Noogutan uuesti.
Muidugi George. Muidugi ma tutvustan. Muidugi me võtame. Kui see on sinu jaoks oluline.
Oleme