toitumis-, ja treeningplaanist (Lee Lee), valgus-heli ajutreeningutest (Pavel), tšakra- ja auraanalüüsist (George), tantrakursustest (George ja Rita) ja joogast (Lee Lee) kuni saatjaga rännakuni parema homse poole (mina, Luna ja George). George väidab, et tema lähenemise võti peitub siiras tahtmises end aina suurema hulga õnnelike inimestega ümbritseda. Nõrkadel hetkedel, sellistel nagu praegu, kus ma olen sissevõetud emotsioonidest hõre ja haavatav, pulbitseb minus selle peale kuskil sügaval sisimas kahtlustav naer. Aga enamasti tunnen ma George’i vastu täielikku, põlvivangutavat aukartust, sest kui paljud inimesed suudavad peale „faksi saamist”, nagu George seda alati tähendusrikkalt nimetissõrmega kõikide taevakaarte poole viibutades nimetab, oma eluviise ehk pisut kohendada, natuke muuta, siis George on suutnud luua süsteemi. Konstrueerida ennast uue reaalsuse, milles ta mitte üksnes ei aita neid, kes teda sel eesmärgil üles otsivad, vaid kus on koht ka mulle ja Lunale, koht eksisteerida iseendana ja olla seejuures teistele vajalik.
„Nii,” ütleb George oma klaasist lonksu võttes ja siis sõrmeotstega tasakesi Luna kätt silitades. Lunal on selgelt halb olla, tema meelteseisund tuksub minu poole nagu elustamislaual viibiva kardiopatsiendi EKG, juhuslike, ebakorrapäraste valusööstude ja segaminikeeratud kuminana. Ma ei suuda liiga hästi keskenduda, sest George istub oma domineerivuses Lunale liiga lähedal, Patriku ekstsessid ujuvad endiselt vabalt mööda mu hinge ja laua ümber istub veel terve hulk intensiivseid ja ekstsentrilisi inimesi, kellele George on õpetanud alati avatud olema.
„Uudised ja kokkuvõtted kõigepealt,” lõpetab George oma ennist alustatud lause, „Luna lõpetas täna Margaretiga, kõik läks hästi, ta sai suurepäraselt hakkama nagu alati, Margaret tegi oma rännaku läbi kolme kuuga, nii nagdu me algselt plaanisime ja on seejuures omandanud täieliku joogarutiini: teinud kahel korral aura- ja tšakrafotod, võtnud vastu nende analüüsist tulnud soovitused ning kaalub aktiivselt kümmet seanssi Paveliga. Me usume, et Photosonix aitaks teda visualiseerimisega, ilmselt sobiks talle vahelduv alfa ja beeta tsoonide stimuleerimine, mis õpetaks teda käesolevatest probleemidest eemalduma,” George’i hääl on mahe ja veenev, aga ma näen, et ta jälgib silmanurgast pidevalt Lunat, justkui oodates, et see iga hetk vahele segaks, teda parandama hakkaks või tema sõnades kahtleks. Tunnen tahtmist silmi pööritada ja norsatada. Luna pole ealeski George’ile vahele seganud.
George võtab uuesti lonksu, vaatab hetkeks mind, kergitab kulmu ja kõverdab korraks huuli, nagu oleks tema vesi ebameeldiva maitsega ning jätkab siis sama sametiselt nagu enne: „Ehkki me ei ole praegu veel Margaretilt sellist kinnitust saanud, olen ma veendunud, et ta jätkab peagi meiega oma lepingut ja sedakorda aktiivina. Kui see juhtub, võtan mina Margareti üle.”
Nii et Margaret siis ei olnud koheselt pärast tõe kuulmist valmis meiega jätkama? See on üllatav, selle järgi, mis ma Luna käest nende rännaku vältel kuulsin, võttis Margaret kõik Luna tutvustatu lennult ja ilma üleliigsete küsimusteta vastu. Niipalju kui ma tean, erines Margaretile loodud legendis tõest vaid kõige algsem: see, miks ja kuidas Luna tema ellu ilmus. Margaret on ajakirjanik, tema jaoks ostis rännaku ta õde, kuna kartis, et Margaret betoneerib ennast oma allikate üleelamistega hakkamasaamiseks alkoholi, ahelsuitsetamise ja öise internetipokkeri üksinduse kookonisse, kust ta välja murda ei suuda. Luna jõudis Margaretini, kui Margaret kirjutas lugu inimestest, kes on alternatiivmeditsiini abiga rasketest haigustest üle saanud. Ta otsis sobilikke kandidaate oma tuttavate kaudu ja ta õde soovitas Lunat. Luna läks tema juurde jutuga lapsepõlvest, Aspergerist, vaktsineerimisest, elavhõbeda mürgitusest, ravimteedest ja muudetud menüüst. Stsenaarium, mille komplekteeris loomulikult George. Sealt edasi ei olnud „mugandatud reaalsust” nagu George meie stsenaariume nimetas, enam vaja olnud, olukord, mis isegi Luna puhul oli ebaharilik. Luna suutis oma põhjatust empaatiaarsenalist ikka leida need kõige sobivamad nüansid, mis pani inimesed talle avanema, teda vajama, tema külge kasvama ja teda armastama. Ja Luna armastas neid vastu, see ei olnud tema jaoks mingi tühi mäng. Aga isegi Luna sarmi ja oskustega tuli ette olukordi, kus teeline ei tahtnud rännakul George’i ette määratud järgmist sammu astuda ja seega oli taas vaja mõnda lugu, mõnda lavastatud olukorda, et tema meelt muuta. Margareti puhul ei olnud see vajalikuks osutunud. Luna tõi ta peagi George’i juurde, väites, et George oli see, kes teda omal ajal tervisehädadega aitas ja öeldes, et nüüd töötab ta siin. Edasi oli Margaret kõik Lunalt ja George’ilt tulnud ettepanekud rõõmsalt vastu võtnud. Temast sai üks Lee Lee innukamaid õpilasi, ta tegi igal hommikul poolteist tundi joogat. Ta püüdis Paveli masinate abil suitsetamisest loobuda ja oli Rita monoloogide saatel muutunud peaaegu sajaprotsendiliseks veganiks. Seda enam on kummaline, et ta oma rännaku lõppemisele ja sellega paratamatult kaasnevale Luna ülestunnistusele valulikult reageeris.
Vaatan Lunat, kes songib oma taldrikus ja projitseerib endiselt segaseid sähvatusi. George teeb oma jutu saateks peopesaga Luna õlanukil ringe. Rita tuleb järjekordse aurava nõuga köögist ja George paneb oma käe vaateulatusest ära, asetades selle Luna põlvele.
„Meil on uus klient, taas passiiv, kellele soovib teenust osta tema abikaasa, tegemist on psühholoogiaõppejõuga. Tema nimi on Peter Ellis. Esmase jutu järgi tundub, et ta oleks keerukas, aga kahtlemata väga hariv klient. Ma arvan, et Luna oleks talle sobiv teejuht,” ütleb George ja sirutab ennist Luna põlvel olnud käe oma taldriku järele, et see Ritale ulatada.
Nende kontakti katkemisel muutub Lunalt minuni värelev tooni võrra tumedamaks ja kraadi võrra kangemaks. Ta tõstab pea ja ütleb:
„Ma ei tea, kas ma suudan, ma olen nii väsinud, kas Heller ei võiks teda võtta?”
„Helleril on praegu Patrik ja Suzanna, sul ei ole pärast Margaretiga lõpetamist kedagi,” ütleb George leebelt ja kühveldab kahvlitäie india pähklitega riisi suhu.
Luna pilgutab silmi ja kopsib kahvliga taldrikus, temast hoovavatest sähvatustest hakkab moodustuma pilv. Avan suu, et öelda, et ma võin selle uue passiivi võtta küll, kuigi ma tegelikult ei taha, aga George hakkab enne rääkima, kui ma jaole saan.
„Luna, kullake, sina saad selle uue kliendiga hakkama,” ütleb ta aeglaselt ja nendesse üksikutesse sõnadesse on ta peitnud mitme lause jagu tähendusi, midagi igaühele. Ta ütleb Lunale, et ainult tema saab hakkama, sest ta on kõige parem. Ta ütleb mulle, et ma ei ole piisavalt hea. Ta ütleb kõigile, et tema otsustab, kes kellega rändab. Ta lubab Lunale, et ta saab hakkama, isegi kui ta hetkel kahtleb, sest tema, George usub sellesse.
Luna suunurk tuksub, õhkkond laua ümber on murettekitavalt rabe ja ma tahan George’ile öelda, et ta võiks endale söögi suhutoppimise lõpetada ja oma käe Luna peale tagasi panna, sest see näis aitavat.
Aga George lisab suutäite vahel: „Siis, kui sa valmis oled, Luna. Sa võid võtta paar päeva ja Pavel aitab sind, ma usun, et paar Alpha Theta seanssi oleks abiks. Ja selles, mis puudutab sinu uut passiivi, mina olen ju sinu käsutuses ja Heller aitab sind kindlasti, tal on palju väärtuslikke kogemusi.” Ja ma tunnen, kuidas kõik jälle muutub, oma teljel pöördub, ümber häälestub, kaasa arvatud mina. Sest see on George. Ta on suutäite vahele pakkinud järjekordse koormatäie infot. Lubanud Lunale puhkust, näidanud meile kõigile, et meie soovidega arvestatakse, meenutanud Pavelile, et ka tema on oluline, ka temal on väärtuslik roll ChiTravelis, mitte üksnes neil mutantlastel, kelle isa talle libaõeks ja vennaks sättinud on. Lubanud aidata. Tuletanud meelde, et tema, George, suudab ju kõike ja teinud mulle avaliku pai, tunnistades mu annet, mu pikaajalist kogemust Chi’s, mu lähedast suhet Lunaga.
Kõik vajuvad tänulikult tagasi neile ettemääratud vagudesse ja künnavad õhtusööki lõpu poole. Kui Rita teed keedab, teeb George seda, mida ta reedeti ikka teeb, Lee Lee on korjanud kausitäie õunu, George võtab õunad kordamööda kätte ja saadab need siis meile. „Mina,” ütleb Pavel esimesena ja puudutab õunaga oma rinda. Meie ülejäänute „minad” järgnevad ruttu. „Osutame oma südame tšakrale,” ütleb George, „ühele tšakrale keskendumine on hea algus teadlikuks saamise pikal teekonnal.” Rita pakub teed ja halvaad, Lee Lee ja Pavel süvenevad nädalavahetuse kontserdivõimaluste üle arutlemisse ja George tõuseb Lunat küünarnukist tõstes püsti ning ütleb, et ta tahab korraks Margaretist rääkida. Rita tõstab nende lahkudes oma paljad jalad George’i toolile ja avab ei-teakustilmunud sopaajakirja. Mina istun, kuni suulakke