Sally ja juunior?” Ryan, kellele hädaohu olemus oli jäänud mõistmatuks, tahtis loomulikult teada, kas ka tema ülejäänud lapsed on samasuguses ohus.
O’Hearn ei paistnud seda teadvat. Ilmselt juhindus ta informatsioonist, mis edastati talle kõigest mõni sekund varem, kui ta seda presidendiga jagas. Tal ei olnud toimuvast aimugi, ta lihtsalt viis käsku täites kõrged isikud residentsist ära.
Sisenenud Ovaalkabinetti, suundus Jack otseteed kirjutuslaua juurde ja haaras telefoni. Ta asus valima Arnie Van Dammi numbrit, kuid personaliülem sisenes juba ise oma kabineti uksest. Jack mõistis, et Arnie oli hilise tunnini töötanud. Ta oli lipsu kaelast võtnud ja käised üles käärinud.
Ta viipas, et Jack ja O’Hearn tema järel lastest eemale tagasi koridori läheksid, ning lausus: „Cathy, tulge teiegi kaasa.”
Kuuldu üllatas nii Jacki kui ka Cathyt, kuid Cathy ütles, et Kyle ja Katie jääksid salateenistuse agentide juurde, ning kolm täiskasvanut väljusid ruumist.
„Mis juhtus?” küsis Jack.
„Valge maja salateenistusse helistati äsja George Washingtoni Ülikooli haiglast,” ütles Arnie. „Selgusid Sergei Golovko analüüsitulemused. Ta on saanud kiiritada.”
„Kiiritada?”
„Jah, nende arvates ei ole kuigi tõenäoline, et Valge maja on ohtlikult saastatud, kuid igaks juhuks soovitati teid koos perekonnaga residentsist mujale paigutada.”
Jack kahvatus. „Helde taevas! Cathy, sa hoidsid selle mehe pead süles.”
See sõnum näis doktor Cathy Ryanit häirivat, kuid kummalisel kombel ei muretsenud ta enda pärast. Ta tõrjus abikaasa mureliku ilme kiire käeliigutusega. „Nõnda see ei mõju. Kindlasti on vaja mind kontrollida. Kuid minuga on kõik korras.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Tema kehal ei olnud midagi. Ma märkasin, kuidas ta täna välja nägi. Nüüd saan sellest aru. Ta ei ole mees, kes sööks riknenud toitu. Samuti mitte mees, kes võiks saada ülemäärase röntgenikiiruse annuse. Tal ilmnesid klassikalised suure annuse radioaktiivse isotoobi manustamise tunnused. Ta mürgitati.”
Cathy vaatas Arnie poole. „Poloonium?”
„Mina… mul pole aimugi. Haiglas alles jätkatakse analüüsimist.”
Cathy näis olevat veendunud. „Tema kehast leitakse polooniumi.” Ta vaatas Jackile otsa. „Tunnen kaasa, Jack. Kui tema tänase haigusseisundi põhjustas poloonium, on see letaalne. Vastumürk puudub.”
Ryan pöördus O’Hearni poole. „Ma tahan, et kõik lahkuksid residentsist. Kõik, nii kokad, teenrid, ihukaitsjad kui ka majahoidja.”
„Seda juba tehakse, söör,” ütles Joe O’Hearn.
„Seni, kuni kontrollitakse ja puhastatakse, tohib Valge maja residentsi siseneda ainult kolmanda taseme kaitseülikonnas,” lisas Cathy. „Lihtsalt ettevaatuse mõttes. Tuvastatakse isotoobi kiirguse tase, võibolla on vaja desaktiveerida noad-kahvlid, mida ta kasutas, ja pokaal, millest ta jõi, kuid ei midagi enamat.” Ta pidas hetke aru. „Võib-olla on vaja desaktiveerida ka tualettruum.”
Jack ei olnud küll päris kindel, kuid tema ülesanne oli arutada ka juhtunu poliitilisi tagajärgi. Ta ütles Arniele: „Tehtagu residentsis kõik, mis on vaja teha, aga see ei mõjuta valitsuse tööd. Tegevus jätkub siin tavalises korras.”
„Jack, me peame mõistma, millega siin tegemist on,” ütles Arnie. „Võib-olla ei olnud sihtmärk sugugi Golovko. Võib-olla oli ta relv.”
„Mida sa silmas pead?”
„See võis olla atentaadikatse sinu ja su perekonna vastu. sepitsus USA valitsusjuhi kõrvaldamiseks.”
„Mina seda ei arva, Arnie,” ütles Cathy. Ta pöördus agent O’Hearni poole. „Peame laskma Jacki igaks juhuks üle kontrollida, kuid ma olen kindel, et see, kellel oli juurdepääs polooniumile ja tahtis Sergeid mürgitada, valmistus selleks põhjalikult. Sergei kokkupuude Jackiga oli liiga pealiskaudne, et see võiks teda ohustada.”
Ta lisas: „Ma ei usu hetkekski, et sihtmärk oli Jack.”
President Ryan usaldas oma naise arvamust, seetõttu mõtles ta juba avaramalt. „Juhtunut ei saa mingil juhul varjata. Eriti veel siis, kui ma pean andma haiglas analüüse. Peame sündmusi igati ennetama.”
„Tuntud Vene teisitimõtleja mürgitatakse arvatavasti USA-s ning ta saastab Valge maja?” lausus Van Damm. „See jätab väga halva mulje, Jack.”
„Suur jama.” Ryan ohkas. „Andestust, Arnie. Sa teed, mida pead tegema. Siiski tegutseme sirgjooneliselt. See on ainus võimalus.”
Jack sisenes koos Cathyga Ovaalkabinetti, kus nad rääkisid mõne minuti lastega, kinnitades neile, et kõik on korras. Cathy selgitas, et nende külaline haigestus, mistõttu kohti, kus ta viibis, on vaja hoolikalt puhastada, kuid karta ei tarvitse midagi.
Kyle leppis selgitusega kohe, kui selgus, et isa lubab tal magada oma kabinetis diivanil. Katie oli juba piisavalt vana ja tark, et kergitada kahtlustavalt kulme, kuid Cathyl õnnestus teda pärast pisut siiramat selgitust veenda olukorra ohutuses.
Mõne minuti pärast istus Cathy Ovaalkabinetis kirjutuslaua taha ning võttis ühenduse George Washingtoni Ülikooli haigla arstidega, kes selle juhtumiga tegelesid, ning uuris Golovko seisundi üksikasju, mis olid Van Dammile mainimata jäänud. Too võis ju olla suurepärane personaliülem, kuid ilmselt mitte arst.
Seejärel äratas ta Baltimore’i John’s Hopkinsi Meditsiinikeskuse kolleegid, tuumameditsiini ja kiiritushaiguse eksperdid, palus neilt konfidentsiaalsust ja soovis kuulda nende arvamust.
Ryan laskis naisel tegutseda, teades, kuidas tal oli vedanud, et kriisi esimestest hetkedest alates olid käepärast Cathy kogemused, sest nõnda sai ta ise keskenduda oma ülesannetele. Ta siirdus Arnie kabinetti, kus arutati poliitilist saastet, mis tema arvates oli sama radioaktiivne ja nakkav. Seejärel kutsusid nad kokku rahvusliku julgeoleku meeskonna, kel paluti tulla võimalikult kiiresti. Läänetiib oli küll suletud, kuid südaöiseks kohtumiseks telliti valitsuse nõupidamisruumi kohv.
Jack suundus hämarasse nõupidamisruumi, Cathy järgnes talle sinna mõni hetk hiljem. Nad istusid pika laua äärde. „Mida sa George Washingtonist kuulsid?” küsis mees.
„Temaga on halvasti, Jack. Kahtlustatakse suurt poloonium-210 annust.”
„Miks nad seda kohe ei taibanud?”
„Haigla ei kontrollinud niisugust võimalust, sest sellega on tegemist üliharva ja seetõttu ei mahu see toksikoloogilise tavauuringu raamidesse.”
„Kui radioaktiivne ta on?”
Cathy ohkas. Halbade uudiste edastamine oli tema töö ebameeldiv tahk, selles oli ta veendunud juba ammu. Mõnikord tuli kibedat pilli suhkruvaabaga pisut leevendada. Ta teadis aga, et Jack soovib vaid karme fakte nii korrastatult kui vähegi võimalik. „Las ma selgitan seda nõnda,” ütles ta. „Kui teda pärast surma ei tuhastata, särisevad tema luud radioaktiivsusest rohkem kui kümme aastat.”
„Uskumatu.”
„Poloonium-210 on sama suurest tsüaniidihulgast veerand miljonit korda mürgisem. Soolatera suurune kild tapab suure ja tugeva mehe, kes on selle alla neelanud.”
„Arvasin, et Valges majas on meil radioaktiivse kiirguse detektorid.”
„Poloonium kiirgab alfaosakesi. Detektorid neid ei avasta. Just sellepärast on seda ainet riiki kerge sokutada.”
„Kohutav,” pomises Jack. „Kas sa oled kindel, et sinuga on kõik korras?”
„Jah. Toime sõltub mürgi annusest, aga mina ei saanud vähegi märkimisväärset annust. Sa puudutasid ka ise Golovkot, kui tal kätt surusid. Meid kontrollitakse, aga me ei neelanud mürki, mistõttu me pole ohus.”
„Pagana pihta, kuidas sina tead sellest rohkem kui mina?”
Cathy