Kui ta tegutses Moskvas ja jäi tollases kõmmutamises ellu, võib keegi teda tunda.”
Bixby rüüpas napsi lõpuni ja jagas kaardid laiali. Ta arutas, et peaks oma viimased viiskümmend dollarit kiiresti maha mängima, et saaks minna koju ja pisut magada, sest talle meeldis virguda varakult.
LKA residendi ametikoht Ukrainas oli tõepoolest koormav.
14
Jack Ryan juuniori esmaspäevahommik algas kell 8.15, kui ta jõudis, silmad unised, oma kabinetti firmas Castor & Boyle Risk Analytics, heitis pintsaku seljast ja koti käest ning suundus samal korrusel asuvasse väikesesse kohvikusse. Seal tellis ta munavõileiva ja kohvi – mitte teed – ning siirdus hommikueinega oma töölaua juurde.
Võis praetud muna oli peaaegu taldrikusuurune, selle servad rippusid üle leivakääru ja tilgutasid käe rasvaseks. Tassis loksus lahustuv kohv, mis maitses nagu maanteetõrv. Siiski sõi ta muna ära ja rüüpas tassi tühjaks, teades, et täna vajab ta igatahes valku ja kofeiini.
Ta oli kulutanud sõna otseses mõttes kogu nädalavahetuse, et uurida oma kliendi firma Galbraith Rossiya Energy keerukat oksjonit, samuti sellele järgnenud müügitehingut, millega aktivad läksid Gazpromile. Ta oli vähe maganud ning töötas nüüd viimaste jõuvarude arvel.
Firmas Castor & Boyle töötatud kahe ja poole kuu jooksul oli Jack läbi uurinud kuhjade kaupa äridokumente ja toimikukappe, täis arveraamatuid ning firma nõukogu koosolekute protokolle. Ehkki niisugune tegevus võis jätta kuiva mulje, leidis Ryan selles keerukas protsessis mõndagi, mis osutas, et tal on tegemist pigem kuriteo kui seadusliku äriga.
Ta avastas ühe möödapääsmatu tõe: selle kuriteo kasusaajad paistsid olevat Venemaa valitsust juhtivad mehed ja naised. Mida sügavamale Ryan Galbraith Rossiya Energy asjadesse tungis, seda kindlamalt ta selles veendus.
Äri kuritegeliku ülevõtmise jaoks oli vene keeles koguni eraldi sõna reiderstvo – kaaperdamine. See ei olnud selline firmade ülevõtmine, nagu Läänes tavaks on. Ettevõtete kaaperdamiseks kasutati väljapressimist, pettust, vägivallaähvardusi ja dokumentide võltsimist, samuti kallutatud kohtuprotsesse, milles äraostetud kohtunikud tegid otsuseid kurjategijate kasuks. Politsei- ja valitsusametnikele maksti abi eest, sageli said nad hüvitiseks osa varastatud ettevõttest.
Venemaa valitsuse ametliku statistika järgi kaaperdati aastas edukalt umbes nelisada firmat, Ryan mõistis, mida see Venemaale tähendas. Niisugused juhtumid hirmutasid välisinvestoreid ning selle kahju majandusele oli raske mõõta.
Tema firma klient, Šoti miljardär Arthur Galbraith, oli langenud uskumatult keeruka sepitsuse ohvriks, mis röövis temalt ainsa hoobiga suurima talle Venemaal kuulnud ettevõttetest. Nüüd avastas Jack, et kõik Galbraithi teenindanud advokaadifirmad, samuti investorid ja äripartnerid idas olid omakorda Kremli viha alla sattunud.
Ta oli just nädalavahetusel kuulnud, et üks Galbraithi palgatud advokaat arreteeriti Peterburis ning et Moskvas peksti läbi mingi Galbraithi torujuhtme hooldusfirma ametnik, kusjuures kaabakad, nagu kannatanu võimudele tunnistas, olid midagi pelgamata teatanud, et see on lihtsalt sõnum Galbraithile, et ta loobuks Rossiya Energy uurimisest.
Need masendavad uudised oleksid paljude tegutsemisiha kärpinud, kuid Jacki need ainult õhutasid visamalt jätkama. Ta rügas edasi ning Galbraithi firma ülevõtmist uurides avastas ta, et Gazprom oli omandanud šotlasele kuulunud gaasifirma osi mitmelt välismaiselt väikefirmalt, mis olid oksjonil osalemiseks ootamatult ei kusagilt välja ilmunud.
Kõige selle lahtiharutamiseks oli Ryanil vähe vahendeid. Tema peamine abivahend oli SPARK, firmade andmebaas, mida koostas Venemaa valitsusväline organisatsioon, uudisteagentuur Interfax. See korjas kokku sõna otseses mõttes väikseimadki infokübemed, mida võis leida iga Venemaal tegutseva firma kohta.
Jack ei osanud vene keelt. C&B koosseisus olid tema abistamiseks tõlgid, kuid siiski õppis ta varsti vene tähed selgeks ning oskas nüüd SPARK-i andmebaasis olevaid sõnu kiiresti ja enesekindlalt hääldada. Ta teadis juba ligi kolmesada venekeelset sõna, kõik äri, maksude, panganduse ja firmade struktuuri valdkonnast. Ta ei osanud vene keeles väljakäiku küsida ega öelda neiule, et tol on ilusad silmad, kuid see-eest leidis ta SPARK-ist ühe uue Kurski idufirma aadressi ja lühiülevaate ning sai pealegi teada, et see ajab äri Venemaa riigistatud puidutööstusega.
Teise vahendina kasutas Jack IBM-i analüüsikeskkonda i2 Analyst’s Notebook. See andmeanalüüsisüsteem võimaldas tal kasutada mitmesuguseid andmevõrgustikke ning genereerida kiiresti jälgitavaid graafikuid ja kaarte, mille varal sai jälgida suundumusi, näha sihtmärgiks valitud andmevõrgustikus isikutevahelisi seoseid ning leida dünaamiline võimalus tõlgendada mis tahes uuritavat ärikeskkonda.
Mustrianalüüsist oli saanud luuretöö lahutamatu osa, mida ta Campuses edukalt kasutas. Alustanud Castor & Boyle’is, mõistis ta otsekohe, et samasugust taktikat tuleb rakendada ka äriluures. Jack teadis, et iga analüütiku tõhusaim abivahend on terviklikult korraldatud tõepärased andmed.
Tegelenud sel hommikul tund aega andmebaasiga, lisanud sinna kiiruga täiendusi ja sisestanud ka kaks kirjaplokitäit loetamatuid kritseldusi, mis ta oli nädalavahetuse töömaratoni käigus paberile pannud, pööras ta pilgu kuvarilt kõrvale ja rüüpas jahtunud kohvipära. Just siis astus tema kabineti lävele Sandy Lamont. Suurt kasvu heledapäine mees oli alles nüüd tööle ilmunud ja hoidis käes selle päeva esimest teetassi. „Tere hommikust, Jack. Kuidas nädalavahetus möödus?”
„Päris kenasti.” Ta pidas hetke aru. „Jah, ei olnud viga, töötasin kodus.”
„Pagana pihta, miks sa pead ennast nõnda vaevama?”
„Sa ise ütlesid, et Gazpromi vastu minek on kaotatud mäng, niisiis urgitsesin Galbraithi tehinguga seotud varifirmasid ja püüdsin selgusele jõuda, kellele need tegelikult kuuluvad.”
„Sellega saad sa alles vaeva näha, semu. Need kuuluvad mitmesugustele trustidele ja era-mittetulundusorganisatsioonidele, mis kõik paiknevad kusagil meretaguses maksuvabas piirkonnas. Ainsad nendega seostuvad nimed on firma volikirja alusel tegutsevad isikud, mitte tegelikud omanikud.”
„Selles osas on sul õigus, kuid ma avastasin, et mitme oksjonivõitja volitatutud esindaja oli ühest ja samast firmast.”
Sandy kehitas õlgu. „Volitatud esindajale makstakse, et ta leiaks kellegi, kes varjaks firma dokumentides tegelikke omanikke. Üks register võib tegeleda kümne tuhande firmaga. Kahju küll, poiss, kuid volitatud esindajalt ei saa sa mingit väärtuslikku informatsiooni.”
Loomulikult pomises nüüd Ryan endamisi: „Volitatud esindajale peaks suruma püstoli kuklasse. Siis jagab ta kindlasti väärtuslikku informatsiooni.”
Lamonti kulmud kerkisid. Hetk hiljem astus ta kabinetti ja tõmbas ukse kinni. Rüübanud lonksu teed, lausus ta: „Mõistan, et niisugune rügamine masendab. Mis oleks, kui kuulaksin su rahulikult ära, et saaksid rääkida oma tööst?”
„See oleks tore, tänan.”
Lamont vaatas kella. „Mul on kahekümne minuti pärast kohtumine Hugh Castoriga, kuid seni olen sinu päralt. Mis sind vaevab?”
Jack haaras kirjutuslaualt paberipataka ja hakkas seda silmitsedes rääkima. „Olgu pealegi. Tõestamaks, et Galbraithi firmalt Venemaa oksjonil varastatud omand on praegu kusagil läänes, kus Galbraith saaks selle tagasi nõuda, pidin nendele välisfirmadele jälile jõudma. Teame, et vargusega on seotud Venemaa valitsus, seega ei saa me Venemaal raha kunagi kätte.”
„Isegi miljoni aastaga mitte.”
„Valitsus süüdistas Galbraithi gaasikontserni kaheteistkümne miljardi dollari suuruses maksupettuses. Aastane maksukohustus ületas tulemi.”
Lamont teadis seda lugu. „Seda küll. Nende maksuvõlg oli suurem kui aastatulu. See oli jama, aga kuni kohtus valitsevad sulid, juhtubki nõnda.”
„Õigus,” lausus Jack noogutades. „Maksuamet andis Galbrightile maksmiseks aega kakskümmend neli tundi, mis oli muidugi võimatu. Seega käskis valitsus firma