liige. Tavaline palgamõrv. Seekord aga reageeris politsei harjumatult kiiresti ja mehed piirati sisse. Nad võtsid pantvange. Pärast kaks päeva kestnud läbirääkimisi kutsuti kohale Ühendkuningriigist meid. Jälgisime hoonest võetud telefonikõnesid ning kuulasime, mida jõuk räägib oma juhiga, kes ei olnud keegi muu kui toosama Armi-Gleb. Ta keelas alistumise, käskis püsida paigal ja võidelda. Meile jäi mulje, et ta ohverdas nad, et keegi ei saaks teda süüdistada atentaadi kavandamises.”
Clark jätkas: „Rainbow jätkus, me vabastasime hoone. Päästsime kõik veel ellujäänud pantvangid, kuid jõuk tappis kolm linnavalitsuse liiget ja pool tosinat turvameest. Saime lahingus ka ise paar korda kergelt pihta.” Clark vaikis, mõteldes kahetsusega tollasele intsidendile. „See ei läinud nii ladusalt, nagu oleksime tahtnud. Kui venelased oleksid andnud meile rohelise tule mõni tund varem, oleksime päästnud rohkem elusid.”
„Ja Gleb jäigi tabamata?”
„Seda küll. Talle meeldib saata räpast tööd tegema teisi. Ta on tähtis mees ja hoidub ise eemale. Püüab jääda võimalikult puhtaks, lastes riskida väikestel kaladel.”
Bixby kõhkles pikalt. „Tead, see on huvitav, sest praegu viibib ta Kiievis ning tal näib midagi teoksil olevat.”
„Kummaline. Niipalju, kui ma temast tean, ei ole Kiiev tema mängumaa. Seitse Tugevat Meest seal ei tegutse. Või on nüüd teisiti?”
„Seda mitte. Nemad juhivad etendust Venemaal ja tegutsevad laialdaselt Valgevenes, aga Ukraina on nende jaoks midagi uut. Glebi pildistati koos salga noorte meestega, kes sarnanesid endiste eriüksuslastega. Nad kohtusid Kiievis tšetšeenidega.”
„See ei klapi tõepoolest sellega, mida ma Armi-Glebist mäletan. Tema jõuk koosnes ainult slaavlastest. Enne seda, kui Volodin ametisse valiti ja ta maffia purustas, võimutses kogu Venemaal grusiinide ning tšetšeenide organiseeritud kuritegevus. Minu teada ei olnud Glebil nendega mingeid suhteid.”
„Võib-olla nüüd vanemas eas pole ta enam nii ksenofoobne.”
Clark hakkas vaikselt naerma. „Minu arvates on keegi saatnud Glebi missioonile ja ta täidab selle isiku käske. Kiievisse saabumine, endiste sõjaväelaste juhtimine, tegutsemine koos mitte-vene organiseeritud kurjategijatega. See ei ole sugugi Seitsme Tugeva Mehe moodi, kõlab hoopis otsekui täiesti uus äriplaan.”
„See on häiriv mõte, Clark.”
„Jah, Teil on probleeme. Peate välja uurima, kellele ta ette kannab. Teie tõeline mureallikas on just see kuradi krants.”
Bixby ohkas pikalt.
Clark arvas, et kuuldud andmed valmistasid talle pettumuse. „Kahju, et ma ei saanud rohkem aidata.”
„Ei, teist oli palju abi. Andsite mulle tublisti mõtlemisainet.”
„Loodetavasti suudate teie peale mõtlemise nendega ka midagi tõhusamat ette võtta.”
Bixby ohkas telefonitorusse. „Arvatavasti oskate ette kujutada, et arvestades kõike seda, mis Kremli ja Ukraina vahel praegu käärib, on Kiiev mõne kuuga muutunud luuretegevuse triiphooneks. Armi-Gleb äratab huvi, kuid antud juhul on see ka kõik, sest mu ressursid on piiratud. Ta peaks tegema midagi tõepoolest mõjukat, et temast saaks eriti oluline sihtmärk.”
„Arusaadav,” vastas Clark, olles ka ise sügavalt huvitatud, millega tähtis Vene gangster Kiievis tegeleb, täites seejuures ilmselt kellegi teise käske.
„Tänan abi eest.”
„Võtke heaks, Bixby. Olge seal ettevaatlik, sest uudiseid uskudes viibite just seal, kus lahvatab järgmine maailma mõjutav leek.”
„Tahaksin öelda, et ajakirjandus liialdab, kuid siin paistavad lood olevat siiski õige tõsised.”
16
Venemaa televisioon ei olnud ametlikult riigi kontrolli all nagu Nõukogude Liidu ajal, kuid sellegipoolest ohjas riik seda tõhusalt, sest olulisemad telekanalid kuulusid Gazpromile, ja otsekui juhuslikult valdasid suurt osa sellest omakorda president Volodin ja siloviki.
Neid telejaamu ja ajalehti, mis ei kuulunud Kremli võimumeestele, ahistati lakkamatult, algatati solvavaid kohtuprotsesse ja kehtestati absurdseid maksuseadusi, mille vastu võis tulutult protestida kui tahes kaua. Meediaväljaannete ahistamisest veelgi kurjakuulutavamad olid sagedased füüsilised ähvardused ja vägivallaaktid, millega püüti vaigistada ajakirjanikke, kes kummutasid ametlikku propagandat. Peksmised, röövid ja isegi tapmised summutasid Venemaa ajakirjandusvabaduse.
Neil harvadel juhtudel, kui mõni ajakirjanike kallal vägivallatsenud isik arreteeriti, selgus, et süüdistatav oli Kremli-meelse noortejõugu liige või mõne väiksemat sorti gangsteri välismaist päritolu käsilane. Teisisõnu, ühtki neljanda võimu vastu sooritatud kuritegu ei seostatud kunagi FSB ega Kremliga.
Kremli ametlikke avaldusi edastas Kanal 7, Novaja Rossia ehk Uus Venemaa. See Kremli suuvooder andis saateid eetrisse Venemaal ja paljudes teistes maailma paikades kokku seitsmeteistkümnes keeles.
Siiski ei tähendanud see, nagu oleksid Novaja Rossia avaldused olnud alati Kremli-meelsed. Erapooletu mulje jätmiseks levitas see televõrk puhuti ka valitsust arvustavaid uudiseid, mis enamasti olid siiski üsna tühised. Rünnati ka korrumpeerunud poliitikuid, kuid ainult neid, kes olid kaotanud Volodini soosingu, või nuriseti mõne omavalitsuse prügiveo korralduse pärast, räägiti ka ametiühingute meeleavaldustest ja muust väheolulisest, kus televõrk sai rõhutada oma objektiivset suhtumist.
Kui aga tegemist oli riiklikult tähtsate sündmustega, eriti nendega, mis seondusid Valeri Volodini ja poliitikaga, millesse ta isiklikult sekkus, ilmnesid Novaja Rossia eelarvamused täiel määral. Peaaegu igal õhtul edastati „uuriva ajakirjanduse” pikki ülevaateid Gruusia-konfliktist või Ukrainas süvenevatest vastuoludest. Telejaama pidev sihtmärk oli kindlalt läänemeelse NATO liikmesriigi Eesti valitsus, selle liikmeid Tallinnas süüdistati kõikvõimalikes kuritegelikes sidemetes, raha kõrvaldamises ja sugulises kõlvatuses. Mõistetavalt jõudis Novaja Rossia napi haridusega, kuid ustav igaõhtune vaataja järeldusele, et eestlased on läbi ja lõhki vargad ja hälvikud.
Seda televõrku nimetati halvustavalt „Volodini mögafoniks”, mis sobis hästi, sest õhtustes uudistes edastati seal sageli ka Volodin otsepöördumisi.
Täna oli just niisugune õhtu. Täiesti ootamatult saabus kella kuueste uudiste produtsentidele kell pool kuus Kremlist telefonikõne, et president Valeri Volodin istub hetkel Kremlis autosse ning jõuab varsti kohale, et anda otseintervjuu. Produtsentidele teatati, et president räägib Stanislav Birjukovi hukkumisest LKA palgamõrvari ohvrina, samuti Sergei Golovko polooniumiga mürgitamisest Ühendriikides.
Ehkki see teade käivitas Novaja Rossia hoones pöörase sündmusteahela, oli see siiski pigem kontrollitav kaos, sest Valeri Volodini võimuloleku aastail oli õhtuste uudiste toimetusel tulnud eetrisse anda juba paarkümmend improviseeritud intervjuud, mistõttu nüüdseks olid protseduurid lihvitud nagu balleti sammud.
Kuulnud, et riigipea on teel stuudiosse, käskisid produtsendid kutsuda kohale Volodini lemmiksaatejuhi ja teatada talle, et isegi siis, kui tal on vaba õhtu, ja vähimatki hoolimata sellest, kus ta on või mida teeb, tuleb tal poole tunni pärast teha presidendiga otseintervjuu.
Tatjana Moltšanova oli kolmekümne kolme aastane reporter ja saatejuht ning hoolimata sellest, et Volodin ei olnud seda kunagi otseselt väljendanud, mõistis igaüks niigi, et abielus Volodin viskas sellele ronkmustade juustega haritud ajakirjanikule silma. Produtsendid veendusid omal nahal, et president ei olnud rahul ainsagi intervjuuga, mille oli teinud keegi teine peale Tatjana Moltšanova.
Selle naise ilu ilmselt köitis Volodinit. Paljud mõtlesid vargsi, et ta lihtsalt teeskleb erapooletust, jälgides meest kiindunud pilguga. Ilmselt pidas ta Volodinit seksisümboliks, mida too sooviski olla, ning nende vahel valitses vaieldamatu tõmme, hoolimata tõsiasjast, et see ületas ajakirjandusliku suhtlemise tunnustatud piirid.
Kohe kui Moltšanovaga oli saadud telefoniühendus ja edastatud käsk, saadeti telejaama valvekopter teda Leningradi prospektil asuvast